läände oma valdusi kaitsma. Kui me väravad sulgeme ja müüride taha varjume, võime tema möödumist rahulikult pealt vaadata.”
„See on Tullyde maa,” kuulutas Edmure. „Kui Tywin Lannister mõtleb, et saab siit terve nahaga läbi minna, siis saab ta minu käest karmi õppetunni.”
Samasuguse, nagu sa tema pojale andsid? Kui küsimus oli tema aus, võis Catelyni vend olla põikpäine nagu sõnn, kuid neil mõlemal oli üpris hästi meeles, kuidas ser Jaime oli Edmure’i väe veristeks tükkideks hakkinud, kui ta viimati lahingusse kippus. „Meil pole midagi võita, küll aga võime kaotada kõik, kui me isand Tywiniga välilahingusse astume,” sõnas Catelyn taktitundeliselt.
„Me ei hakka siin hoovis minu sõjaplaane arutama.”
„Kuidas soovid. Kus me neid siis arutame?”
Edmure’i nägu tõmbus pilve. Hetkeks arvas Catelyn, et vend purskab oma viha tema peale välja, kuid lõpuks nähvas Edmure: „Hiies. Kui sa nii väga soovid.”
Catelyn järgnes talle mööda sammaskäiku hiievärava juurde. Edmure pidas viha alati tusatsedes ja mossitades. Catelynil oli kahju, et oli venda haavanud, kuid see asi oli tema jaoks liiga tähtis, et Edmure’i au pärast südant valutada. Kui nad olid kahekesi puude alla jõudnud, pöördus Edmure näoga tema poole.
„Sul pole piisavalt mehi, et lannisterlastele välilahingut anda,” ütles Catelyn otsekoheselt.
„Kui ma kõik oma mehed kokku saan, peaks mul olema kaheksa tuhat jalameest ja kolm tuhat ratsanikku,” vastas Edmure.
„Mis tähendab, et isand Tywini vägi on sinu omast ligi kaks korda suurem.”
„Robb on võitnud vastaseid, kellel oli veel suurem ülekaal,” vastas Edmure, „ja mul on plaan. Sa oled unustanud Roose Boltoni. Isand Tywin lõi teda Rohelisel Harul, kuid ei hakanud teda jälitama. Kui isand Tywin Harrenhali läks, hõivas Bolton rubiinikoolme ja ristteed. Tal on kümme tuhat meest. Ma saatsin Helman Tallhartile sõna, et ta ühineks temaga ja võtaks kaasa ka garnisoni, mille Robb Kaksikutele jättis–”
„Edmure, Robb jättis need mehed sinna selleks, et Kaksikuid meie käes hoida ja kindlustada, et isand Walder meile truuks jääks.”
„Ta on seda teinud,” sõnas Edmure trotslikult. „Freyd võitlesid Sahisevas Metsas vapralt ja kuuldavasti langes vana ser Stevron Härjaristil. Ser Ryman ja Must Walder ja teised on koos Robbiga läänes. Martyn on piilkonnas ennast väga heast küljest näidanud ja ser Perwyn oli sinu kaitsesalgas, kui sa Renly juures käisid. Jumalad hoidku, mida enamat on meil nende käest tahta? Robb on kihlatud ühega isand Walderi tütardest ja ma sain kuulda, et Roose Bolton on naitunud tema teise tütrega. Ja sa võtsid ju kaks tema pojapoega Talitundrusse kasulasteks?”
„Eestkostetavast võib vajadusel kergesti saada pantvang.” Ser Stevroni surm ja Boltoni naisevõtt olid Catelynile uudiseks.
„Kui meil on kaks pantvangi lisaks, siis seda vähem söandab isand Walder meid reeta. Bolton vajab nii Frey kui ser Helmani mehi. Ma käskisin tal Harrenhali tagasi vallutada.”
„See nõuab kindlasti palju verd.”
„Jah, aga kui kants langeb, pole isand Tywinil enam kuhugi kindlasse kohta taganeda. Minu enda vägi kaitseb Punase Haru koolmeid tema rünnaku vastu. Kui ta üle jõe tungib, siis ootab teda samasugune lõpp nagu Rhaegarit, kui ta üritas üle Kolmjõe minna. Kui ta edasi ei tule, jääb ta Vetevoo ja Harrenhali vahele lõksu ja kui Robb läänest tagasi jõuab, saame talle igaveseks lõpu peale teha.”
Edmure’i hääles kõlas järsk enesekindlus, kuid Catelyn soovis ometi, et Robb ei oleks tema onu Bryndenit endaga läände kaasa võtnud. Mustkala oli maha pidanud poolsada lahingut; Edmure oli maha pidanud ühe ja selle kaotanud.
„See on hea plaan,” nentis vend. „Isand Tytos arvab nii, ja isand Jonos samuti. Ütle mulle, millal on Blackwood ja Bracken olnud ühel nõul milleski, mis pole kindel?”
„Olgu pealegi.” Catelyn tundis korraga väsimust. Võib-olla polnud temast õige Edmure’ile vastu seista. Võib-olla oli see hiilgav plaan ja Catelyni kahtlused vaid naisterahva hirmud. Ta soovis, et tema kõrval oleks Ned või onu Brynden või… „Oled sa isa käest selle kohta nõu küsinud?”
„Isast ei ole mingit sõjanõu pidajat. Kaks päeva tagasi pidas ta plaani sind Brandon Starkile mehele panna! Mine ja vaata teda ise, kui sa mind ei usu. See plaan läheb korda, Cat, küll sa näed.”
„Ma loodan seda, Edmure. Loodan tõesti.” Catelyn suudles venda põsele – mõistaandmiseks, et ta mõtleb oma sõnu tõsiselt – ja läks isa juurde.
Isand Hoster Tully nägi välja peaaegu samasugune nagu enne Catelyni lahkumist – hädine, kõhnunud, ihu kahvatu ja külma higiga kaetud. Kambrit täitis haiguse lehk, tülgastav hõng, kus segunesid läppunud higihais ja arstimite lõhn. Kui Catelyn kardinad kõrvale tõmbas, oigas tema isa kumedalt ja ta silmad avanesid väreledes. Ta silmitses tütart, otsekui mõistmata, kes see on ja mida ta tahab.
„Isa.” Catelyn suudles teda. „Ma jõudsin tagasi.”
Näis, nagu oleks isa ta nüüd ära tundnud. „Sa tulid,” sosistas ta nõrgalt, vaevu huuli liigutades.
„Jah,” sõnas Catelyn. „Robb saatis mu lõunasse, kuid ma ruttasin tagasi.”
„Lõunasse… kus… kas Kotkapesa on lõunas, kullake? Ma ei mäleta… oh, helde taevas, ma kartsin… oled sa mulle andestanud, laps?” Pisarad jooksid üle isa põskede.
„Sa pole teinud midagi sellist, mida peaks andestama, isa.” Catelyn silitas tema sirgeid valgeid juukseid ja katsus ta laupa. Hoolimata kõigist meistri ravimitest kõrvetas isa ikka veel sisemine palavik.
„Nii oli kõige parem,” sosistas isa. „Jon on tubli mees, tubli… tugev, lahke… hoolitseb sinu eest… küll ta… ja heast soost, kuula mind, sa pead, mina olen sinu isa… sinu isa… sa lähed mehele siis, kui ka Cat läheb, jah, nii jääb…”
Ta peab mind Lysaks, taipas Catelyn. Jumalad hoidku, ta räägib nii, nagu poleks me veel mehele läinudki.
Isa käed klammerdusid tema käte külge, habisedes nagu kaks ehmunud valget lindu. „See nolk… nurjatu poiss… ära ütle seda nime minu kuuldes, sinu kohus… sinu ema oleks…” Isand Hoster karjatas, kui valuhoog teda raputas. „Oh, jumalad, andke mulle andeks, andke mulle andeks, andke mulle andeks. Mu rohi…”
Ja siis oli meister Vyman kohal ja tõstis karika tema huultele. Isand Hoster neelas paksu valget ravijooki sama innukalt, nagu imik võtab rinda ja Catelyn nägi, kuidas ta jälle rahunes. „Ta jääb nüüd magama, mu emand,” ütles meister, kui karikas tühjaks sai. Moonipiim oli jätnud Catelyni isa suu ümber paksu valge võru. Meister Vyman pühkis selle varrukaga ära.
Catelyn ei suutnud seda rohkem vaadata. Hoster Tully oli olnud tugev ja uhke mees. Oli valus näha, milliseks ta nüüd oli jäänud. Catelyn läks välja rõdule. Hoov seal all oli täis põgenikke ja kaikus nende lärmist, kuid teisel pool müüre voolasid jõed – puhtad ja selged ja peatumatud. Need on tema jõed ja varsti naaseb ta nende juurde, oma viimsele teekonnale.
Meister Vyman oli tema kannul välja tulnud. „Mu emand,” ütles ta vaikselt, „ma ei suuda lõppu enam kuigi kaua edasi lükata. Me peaksime virgatsi tema venna järele saatma. Ser Brynden tahaks
