lähen varsti tema juurde,” lubas Catelyn. „Kas Tormiotsalt on pärast Renly surma mingeid sõnumeid saadetud? Või Vaevasillalt?” Teeliste juurde ei saanud tulla ükski kaaren ja Catelyn tahtis väga teada, mis tema selja taga on juhtunud.
„Vaevasillalt mitte ühtegi. Tormiotsalt kolm lindu lossipealiku ser Cortnay Penrose’i poolt, kõik ühe ja sama sõnumiga. Stannis on ta maalt ja merelt sisse piiranud. Ta on valmis vanduma truudust ükskõik millisele kuningale, kes ta piiramisest päästab. Ta kardab poisi pärast, ütleb ta. Kas sa tead, mis poiss see sihuke on?”
„Edric Storm,” ütles Brienne. „Roberti sohipoeg.”
Edmure heitis talle uudishimuliku pilgu. „Stannis on tõotanud, et garnison võib vigastamatult ja vabalt lahkuda, kui nad kantsi kahe nädala jooksul talle loovutavad ja poisi tema kätte annavad, kuid ser Cortnay ei nõustu sellega.”
Ta paneb kõik kaalule ühe sohipoisi pärast, kes pole isegi temaga ühte verd, mõtles Catelyn. „Kas sa saatsid talle vastuse?”
Edmure raputas pead. „Milleks, kui meil pole talle ei abi ega lootust pakkuda? Ja Stannis pole meie vaenlane.”
Ser Robin Ryger sekkus vestlusse. „Mu emand, kas te võite meile öelda, mil moel isand Renly suri? Selle kohta räägitakse veidraid jutte.”
„Cat,” sõnas Edmure, „mõned ütlevad, et sina tapsid Renly. Teised väidavad, et seda tegi üks lõunast pärit naine.” Tema pilk peatus Brienne’il.
„Minu kuningas mõrvati,” sõnas neiu vaikselt, „ja mitte emand Catelyni käe läbi. Ma vannun seda oma mõõgal, vanade ja uute jumalate nimel.”
„See on Tarthi Brienne, isand Selwyn Ehatähe tütar, kes teenis Renly Vikerkonnas,” ütles Catelyn teistele. „Brienne, mul on au sulle tutvustada minu venda ser Edmure Tullyt, Vetevoo aujärjepärijat. Tema kojaülem Utherydes Wayn. Ser Robin Ryger ja ser Desmond Grell.”
„Mul on au,” kostis ser Desmond. Teised kordasid tema sõnu. Isegi sellistest tavalistest viisakussõnadest kohmetunud neiu punastas. Kui Edmure pidaski teda üheks iseäralikuks daamiks, jätkus tal vähemalt sündsust seda mitte välja öelda.
„Nii Brienne kui mina olime Renly juures, kui ta tapeti,” ütles Catelyn, „kuid meil polnud tema surmas mingit süüd.” Ta ei söandanud rääkida sellest varjust siin, avalikus kohas, kus ümberringi olid mehed, ja seepärast viipas ta käega surnukehade poole. „Kes on need poodud mehed?”
Edmure vaatas vastumeelselt üles. „Nad tulid koos ser Cleosega, kes tõi kuninganna vastuse meie rahuettepanekule.”
Catelyn kohkus. „Te tapsite saadikud?”
„Libasaadikud,” teatas Edmure. „Nad tõotasid pidada rahu ja loovutasid oma relvad, mistõttu ma lubasin neil lossis vabalt ringi liikuda, ja kolm õhtut sõid nad mu liha ja jõid minu mõdu, sellal kui mina ser Cleosega rääkisin. Neljandal ööl üritasid nad Kuningatapjat vabastada.” Ta näitas käega üles. „See suur tõbras tappis kaks vahimeest paljalt oma jämedate kätega, haaras neil kõrist kinni ja lõi neil pead vastamisi puruks, see kõhetu poiss tema kõrval aga muukis Lannisteri kongi traadijupiga lahti, olgu ta jumalaist neetud. See seal kõige lõpus oli mingi kuramuse kometimängija. Ta matkis minu häält ja käskis Jõevärava lahti teha. Vahimehed vannuvad seda, Enger ja Delp ja Pikk-Lew, kõik kolm. Minu arvates ei olnud selle mehe hääl põrmugi minu oma sarnane, aga need tohmanid hakkasid ikkagi võret üles tõstma.”
Catelyn kahtlustas, et see oli Pahareti väljamõeldis; see lõhnas just sellise kurikavaluse järele, nagu kääbus oli Kotkapesas ilmutanud. Ennemalt oleks ta pidanud Tyrioni Lannisteride seast kõige ohutumaks. Nüüd polnud ta selles enam sugugi kindel. „Kuidas te nad siis kätte saite?”
„Ah, juhtumisi ei olnud ma parajasti lossis. Ma olin teisel pool Kärestikujõge, ee…”
„Sa käisid hooramas või ringi aelemas. Räägi edasi.”
Edmure’i põsed tõmbusid sama punaseks nagu ta habe. „Oli koidueelne tund ja ma jõudsin just tagasi. Kui Pikk-Lew minu paati nägi ja mu ära tundis, taipas ta lõpuks imestada, kes seal all seisab ja käske karjub, ja tõstis häiret.”
„Ütle ometi, et Kuningatapja võeti uuesti kinni.”
„Jah, kuigi see ei läinud kergelt. Jaime sai kusagilt kätte mõõga, tappis Poul Pemfordi ja ser Desmondi kilbikandja Mylesi ja haavas Delpi nii raskelt, et meister Vyman kardab, et ka tema heidab peatselt hinge. See oli üks verine möll. Relvatärinat kuuldes tormasid veel mõned punamantlid talle appi, lausa paljakäsi. Ma lasin nad üles puua nende nelja kõrvale, kes ta vabaks lasid, ja heitsin ülejäänud türmi. Ka Jaime. Tema ei põgene enam kuhugi. Ta istub nüüd pimekongis, käsist ja jalust ahelais ja seina küljes kinni.”
„Ja Cleos Frey?”
„Ta vannub, et ei teadnud sellest vandenõust midagi. Mida sest arvata? See mees on pooleldi Lannister, pooleldi Frey, ja üdini valelik. Ma panin ta Jaime endisesse tornikongi.”
„Sa ütlesid, et ta tõi tingimused?”
„Kui neid võib nii nimetada. Võid kindel olla, et need meeldivad sulle sama vähe kui mulle.”
„Kas meil pole äkki lõunast abi loota, emand Stark?” küsis Utherydes Wayn, Catelyni isa kojaülem. „See süüdistus verepilastuses… isand Tywin selliseid solvanguid kergelt ei võta. Ta üritab kindlasti oma tütre nime süüdistaja verega puhtaks pesta, ja isand Stannis mõistab seda kindlasti. Tal pole muud valikut, kui meiega liitu astuda.”
Stannis on hulga vägevama ja tumedama jõuga liitu astunud. „Räägime nendest asjadest hiljem.” Catelyn sõitis traavi üle tõstesilla, jättes surnud lannisterlaste jubeda rivi selja taha. Tema vend järgnes talle. Kui nad Vetevoo rahvarohkesse ülemisse sisehoovi ratsutasid, jooksis hobuste eest läbi üks alasti põngerjas. Catelyn tõmbas ratsmed pingule, et last mitte alla ajada, ja vaatas jahmunult ringi. Lossi oli lastud sadade kaupa lihtinimesi ja neil oli lubatud müüride äärde hädapärased ulualused püstitada. Nende lapsed tolknesid kõikjal jalus ja hoov kubises nende lehmadest, lammastest ja kanadest. „Kes on kõik need inimesed?”
„Minu alamad,” vastas Edmure. „Nad olid hirmul.”
Ainult minu armas vend võib lasta kõik need üleliigsed suud kantsi, mida võidakse varsti piirama hakata. Catelyn teadis, et Edmure’il on soe süda; vahel tundus talle, et vend on peast vähemalt sama soe. Ta armastas teda selle eest, kuid…
„Kas Robbile saab kaarnaga sõnumi saata?”
„Ta on sõjaväljal, mu emand,” vastas ser Desmond. „Lind ei leiaks teda kuidagi.”
Therydes Wayn köhatas. „Enne äraminekut käskis noor kuningas, et me teid Kaksikutele saadaksime, kui te tagasi olete jõudnud, emand Stark. Ta palub teil isand Walderi tütreid paremini tundma õppida, et aidata tal oma mõrsjat välja valida, kui see aeg kätte jõuab.”
„Me anname sulle värsked hobused ja teemoona,” lubas Edmure. „Sa tahad kindlasti puhata, enne kui–”
„Ma kavatsen siia jääda,” sõnas Catelyn, hobuselt maha tulles. Tal polnud mõtteski Vetevoolt ja oma sureva isa juurest lahkuda, et minna Robbile naist valima. Robb tahab, et ma oleksin väljaspool ohtu ja seda ei saa talle pahaks panna, kuid tema ettekääne on liiga läbinähtav.
