sisse toovad.”
„Seda võid sa teha,” möönis Xaro, „kuid see, et nad piisavalt hooliksid, maksab väga palju. Sa pead maksma neile palju rohkem, kui mina maksan, ja kogu Qarth naerab minu laostava helduse üle.”
„Kui Kolmteist mind ei aita, siis peaksin ehk abi paluma Vürtsikaupmeeste Gildi või Turmaliinvennaskonna käest?”
Xaro kehitas raugelt õlgu. „Sa ei saa neilt midagi peale meelituste ja valede. Vürtsikaupmehed on silmakirjateenrid ja hooplejad ja Vennaskond kubiseb piraatidest.”
„Siis pean ma Pyat Pree nõu kuulda võtma ja sortside juurde minema.”
Suurkaupmees tõusis järsult istukile. „Pyat Preel on sinised huuled ja õigus on neil, kes ütlevad, et sinistelt huultelt kostavad ainult valed. Võta kuulda selle tarka nõu, kes sind armastab. Sortsid on kibestunud olevused, kes toituvad põrmust ja joovad varje. Nad ei anna sulle midagi. Neil pole sulle midagi anda.”
„Ma ei hakkakski sortsidelt abi küsima, kui mu sõber Xaro Xhoan Daxos mulle annaks, mida ma palun.”
„Ma olen sulle andnud oma kodu ja südame, kas need ei tähenda sulle midagi? Ma kinkisin sulle lõhnaõlisid ja granaatõunu, kukerpallitavaid ahve ja sisistavaid madusid, hukkunud Valüüria rullraamatuid, iidoli pea ja mao jala. Ma kinkisin sulle selle vandlist ja kullast kandetooli ja hankisin kaks kohihärga seda kandma, üks valge kui vandel ja teine must kui pigisüsi, sarved kalliskividega ehitud.”
„Jah,” ütles Dany. „Aga ma tahtsin hoopis laevu ja sõdureid.”
„Kas ma ei kinkinud sulle tervet sõjaväge, oo kauneim naiste seas? Tuhat rüütlit, kõik kiiskavais soomusrüüdes.”
Need soomusrüüd olid tehtud hõbedast ja kullast, rüütlid ise nefriidist ja berüllist ja oonüksist ja turmaliinist, merevaigust ja opaalidest ja ametüstidest, kõik Dany väikese sõrme pikkused. „Tuhat toredat rüütlit,” sõnas ta, „kuid mitte seesugused, keda mu vaenlased karta võiksid. Ja minu härjad ei vii mind üle vee. Ma – miks me seisma jääme?” Härjad liikusid edasi märksa aeglasemalt.
„Khaleesi,” hõikas Aggo läbi kardinate, kui kandetool äkilise nõksuga peatus. Dany naaldus küünarnukile ja vaatas välja. Nad olid turu serval ja edasiteed tõkestas tihe inimmüür. „Mida nad seal vaatavad?”
Jhogo ratsutas tagasi tema juurde. „Tulemaagi, Khaleesi.”
„Ma tahan näha.”
„Sinu soov saagu täidetud.” Dothraki ulatas käe alla. Kui Dany sellest kinni võttis, tõmbas mees ta üles oma hobuse selga ja asetas istuma enda ette, kust Dany ulatus üle rahvamurru peade nägema. Tulemaag oli õhku võlunud redeli, mis koosnes praksuvatest ja keerlevatest oranžidest leekidest ning tõusis millelegi toetumata turu põrandalt kõrge võrekatuse poole.
Dany pani tähele, et enamik vaatajaid ei olnud linnarahva seast: ta nägi kaubalaevadelt maale tulnud madruseid, karavanidega saabunud kaupmehi, tolmuseid kõrberändureid, sõjasulaseid, käsitöölisi, orjakauplejaid. Jhogo pani käe tema piha ümber ja kummardus lähemale. „Piimanäod hoiavad temast eemale. Khaleesi, kas näed seda õlgkübaraga tüdrukut? Seal, selle paksu preestri taga. Ta on–”
„–taskuvaras,” lõpetas Dany. Ta polnud mõni hellitatud daam, kes poleks selliseid asju märganudki. Koos vennaga elatud aastate jooksul, mil nad Anastaja palgamõrtsukate eest põgenesid, oli ta Vabalinnade tänavatel taskuvargaid näinud enam kui küll.
Maag vehkis kätega, laiade viibetega leeke üha kõrgemale õhutades. Kui vaatajad pead kuklasse ajasid, pugesid rahvasumma sekka taskuvargad, väikesed noad pihku peidetud. Ühe käega vabastasid nad jõukad nende rahast, teisega samal ajal üles näidates.
Kui leegitsev redel oli neljakümne jala kõrgune, hüppas maag selle juurde ja hakkas üles ronima, turnides käsihaaval kärmelt nagu ahv. Iga redelipulk, mida ta puudutas, haihtus tema järel, jättes endast vaid hõbedase suitsuvinu. Kui ta üles välja jõudis, oli redel kadunud ja mees ise samuti.
„Vägev trikk,” nentis Jhogo imetlusega.
„See polnud trikk,” ütles üks naine ühiskeeles.
Dany ei olnud Quaithet rahvahulgas märganud, kuid nüüd seisis naine siin, silmad jäiga maski taga niisked ja läikimas. „Mida sa sellega öelda tahad, emand?”
„Pool aastat tagasi suutis see mees hädavaevu loheklaasist tuld esile manada. Ta oskas pulbrite ja turmatule abil üht-teist, millest piisas rahvahulga köitmiseks, sellal kui tema taskuvargad oma tööd tegid. Ta võis käia tulistel sütel ja manada õhku põlevaid roosiõisi, kuid vallata tuleredelist üles ronimise kunsti oli tal sama vähe lootust, nagu harilikul kaluril on lootust püüda oma võrku hiidkaheksajalg.”
Dany vaatas rahutult sinna, kus oli seisnud redel. Ka suits oli nüüd haihtunud ja rahvas laiali minemas, igaüks tagasi oma toimetuste juurde. Mõne hetke pärast leidsid nii mõnedki, et nende kukrud on tühjaks tehtud. „Ja nüüd?”
„Ja nüüd tema võimed kasvavad, Khaleesi. Ja selle põhjuseks oled sina.”
„Mina?” Dany puhkes naerma. „Kuidas see võimalik on?”
Naine astus lähemale ja puudutas kahe sõrmega Dany kätt. „Sa oled Lohede Ema, on ju nii?”
„Seda ta on, ja üks varjusigitis ei tohi teda puudutada.” Jhogo lükkas Quaithe’i sõrmed piitsavarrega kõrvale.
Naine taganes sammu. „Sa pead siit linnast kiiresti ära minema, Daenerys Targaryen, või muidu ei lasta sul siit enam kunagi lahkuda.”
Dany käsi kirvendas kohast, kust Quaithe oli teda puudutanud. „Kuhu ma sinu arvates minema peaksin?” küsis ta.
„Et minna põhja, pead sa rändama lõunasse. Et jõuda läände, pead sa minema itta. Et minna edasi, pead sa minema tagasi, ja et puudutada valgust, pead sa läbi minema varju alt.”
Asshai, mõtles Dany. Ta tahab, et ma läheksin Asshaisse. „Kas asshailased annavad mulle sõjaväe?” küsis ta. „Kas ma saan Asshaist kulda? Saan ma sealt laevu? Mida on Asshais sellist, mida ma Qarthis ei leia?”
„Tõde,” vastas maskiga naine. Ta kummardas ja kadus rahvahulka.
Rakharo mühatas põlglikult oma mustade sorgus vuntside alt. „Khaleesi, parem oleks skorpione neelata kui usaldada varjusigitist, kes ei söanda oma nägu päikese käes näidata. See on vana tõde.”
„See on vana tõde,” nõustus Aggo.
Xaro Xhoan Daxos oli kogu seda stseeni patjadel lesides jälginud. Kui Dany ronis tagasi kandetooli tema kõrvale, sõnas ta: „Sinu metslased on targemad, kui nad ise arvata oskavad. Sellised tõed, mis asshailastel varuks on, ei too kindlasti su palgele naeratust.” Siis sundis ta Danyt jooma veel ühe peekritäie veini ja lobises terve tagasitee paleesse armastusest ja naudingust ja muust tühjast-tähjast.
Oma kambri vaikuses võttis Dany uhked riided seljast ja tõmbas ülle avara purpurkarva siidrüü. Tema lohed olid näljased ja ta hakkis ühe mao tükkideks ja praadis tükid söepannil ära. Nad kasvavad, mõistis ta, ise jälgides, kuidas nad söestunud liha pärast jagelesid ja üksteist hammastega nähvasid. Nad kaaluvad nüüd kindlasti kaks korda rohkem kui Vaes Tolorros. Kuid ikkagi läheb veel aastaid, enne
