kätte. Et mõlemast ärritavast inimesest lahti saada, tuli nad paari panna. Ta oli kahevahel, kas nendega toimetada nii, et nad üksteist varem või hiljem leiavad või avada kaardid ja Annalt otse abi paluda. Ta oli kaubamajast peibutaja tarbeks moodsat pesu näpanud ja lühikese teksaseeliku koos jakiga, mis vöökoha paljaks jätaks. Hetke kõhelnud, lisas kostüümile kireva topi, mis paljastas rinnad, aga kattis kõhu ja puusad. Hea, et Anna oli haige olnud ja kõvasti kaalu kaotanud. Nüüd võis temast isegi asja saada. Ise ta ehteid ei armastanud, ent Anna jaoks haaras kamaluga igasugu võltskulinaid ja kettvöö. Pilgupüüdmiseks. Ikka selleks, et ema peigmees üle lüüa. Peale pikka kaalumist otsustas ta Annat paluda, et too lööks kutile külge. Talle nimelt ei tundunud tõenäoline, et ilma omapoolse algatuseta mees Annat üldse märkaks. Kurat, et see Anna mutt ka nii kole peab olema, sellele oleks muidu isegi lihtsam mees külge pookida. Ega see ka taha kindlasti üksikema olla. Elli oli hiljuti suutnud Anna nutma ajada just isadest rääkides. Ta teeskles, et ei tea sellest isa põlemissurmast midagi ja tegi ettepaneku ühisel jõul mõlema isad üles otsida. Värvikalt maalis ta pildi sellest, et mis kõik muutub, kui isad kodus. Pole vaja enam mitte millegi pärast muretseda ja raha hakkab ka ikka jube palju olema. Mehed teenivad alati rohkem kui naised, emadel oleks samuti kergem ja nad saaksid pidevalt üksteisel külas käia ja kohvitada. Ja reisida saavad nad ka kuuekesi koos. Esialgu mööda Eestit, kahe autoga ja telgid kaasas ja isade jaoks kalaõnged katusel. Elli mainis, et on raudpoltkindel, et nende isad saaksid väga headeks sõpradeks. Talveks küttepuude varumine oleks käkitegu, isad koos saevad ja lõhuvad need ära ja nemad Annaga aitavad riita laduda. Algul ühe pere omad ja siis jutti teise omad ja siis teevad okstest suure lõkke ja istuvad ümber selle ning söövad midagi head, mis emad neile valmistanud. Nagu talgud või nii. Ta läks isegi nii kaugele oma alatute fantaasiatega, et hakkas nuputama, kui vana või noor kummagi isa võiks olla ja kui arvutas välja, et alla neljakümne kindlasti, oli kohe valmis uus plaan. Nad lähevad koos isadega pidudele, keegi ei saa arugi, et peigmehed pole… Ta oleks terve igaviku veel padranud, aga Anna rikkus kõik ära. Hakkas pillima ja jooksis minema. Ei tea, mis sel Annal nutta, tema vähemalt on oma isa näinud ja temaga kooski elanud. Ema jutust oli ta aru saanud, et ega Anna isa polnudki mingi joodik. Oli lihtsalt tööst ilma jäänud ja siis nädalapäevad jutti viina sisse oma muret uputanud, kuniks jäi põleva suitsuga tukkuma. No ja kui saigi otsa, mis teha, ikka juhtub. Elli peaks hoopis tönnima, sest tal pole oma isast piltigi. Kohati oli selline tunne, et toonekurg pillas ta noka otsast nende õuele. Kah mingi õnn, oleks vähemalt pealinna kohalt üle lennanud ja sinna ta poetanud. Elli peab isa kohta kõik teada saama ja sellest ta ei tagane. Ema peab, peab, peab rääkima! Elli oli isegi koolikirjandi sel teemal kirjutanud, aga millegipärast oli tema töö ainuke, mida ette ei loetud. Jah, ema saab Elli kannatused lõpetada, tema kohus on lapse õnne eest hea seista. Ja nüüd siis see kusagilt ilmunud võõras õnneotsija ema ümber tiirutamas, ilma temalt luba küsimata, ette hoiatamata. Ärgu see mees arvakugi, et lööb aga jalaga ukse lahti ja riputab oma jope nende nagisse! Kas ta üldse teab, et nende esikus on nagis ainult kolm nupuga konksu. Keskmine on alati tühjana seisnud, isegi taat ei riputanud enda puhvaikat sinna. Kas on sellel võõral aimu, kui hellalt Elli seda keskmist naginuppu on silitanud…
11
„Anna, sa oled ju märganud, et mingi jumala võõras mees sõidutab mu empsi koju? Kaks korda on juba mulle vahele jäänud. Ega mul poleks midagi selle vastu, kui emal austaja on, aga see mees on jube ülbik.”
„Aga see on ju tore, et saab autoga koju, su emal on õhtuks jalad püsti seismisest kindlasti väga väsinud. Millest sa järeldad, et mees ülbe on? Sa vist ei tea, aga nad käisid koos sinu emaga meil ka, täiesti viisakas oli.” Anna ilmselt ei saanud aru, miks Ellit ärritas see, et tema emal on tekkinud uusi tuttavaid ka väljaspool tööaega.
„Teeeiiil või?” venitas Elli nördinult. „No takka targemaks, mis neil teile asja. Kas ema kavatseb kogu küla läbi käia ja oma uut meest tutvustada ja kui iga viimanegi külamutt on käteldud, võtab lõpuks ka minu ette. Ma olen igal juhul laeni solvunud, et minust ei alustatud. Ma oleksin kohe selgeks teinud, et mujale pole neil mõtet minnagi. Kadugu see sell sinna, kust tuli, meie majas talle nagi ei leidu.”
„Rahune maha, nad ei käinud isegi toas, jalutasid aias ja arutasid midagi, siis nägid mind, vabandasid ja lahkusid.”
„Just, see näitabki jultumust, et trügib luba küsimata võõrasse õue. Kas sa oma emale ikka kaebasid ära, seda asja ei saa nii jätta, sellest asjast saab suure tüli üles võtta ja seda me sinuga ka teeme, nõus?”
Selle peale ei osanud Anna midagi kosta, kuid arvas, et kui käisid, ju siis oli vaja.
„Jah, muidugi oli vaja. Kui vana sa oled, et arvad nagu nad kavatseksid meie kodude vahele hirmsuure liivakasti või basseini ehitada. Et ikka lastel oleks tore ja lõbus ja hea. Ja kuna meie isad on kaotsi läinud, siis meie rikkad emad palkavad inseneri, kes objekti üle vaatab ja valmis ehitab. Sina võid rahumeeli roosamannaunelmates hõljuda, aga mina lähen nüüd ja löön korra majja, mulle aitab!”
Elli ei küsinud sel korral, kas Anna nõus on, vaid pööras kannal ringi ning astus pikkade sammudega kodu poole. Tee peal ta rahunes.
Elli oli leidnud uue sihi. Polnudki vaja hakata Annat ja seda võõrast paari panema, Anna poleks nagunii nõus olnud ja vaevalt see mees teda oleks tahtnudki, ema on igal juhul temast ilusam. Elli oli raskes olukorras, ta oleks tahtnud ema paika panna, aga ei saanud. Miks pidi ema alati nii hea ta vastu olema. Viimasel aastal polnud isegi õiendanud enam. Ostis talle alailma uusi riideid, andis taskuraha ning kiitis hinnete eest. Ta nagu ei märganudki, et Elli ei teinud kodutöid ega aidanud teda ka juuksuritöös. Talvekuudel käis Anna ema neil abiks, tassis puid, küttis ahje ja rookis lund. Algul ei olnud see Elli emale meeltmööda, aga naabrinaine seletas, et ta tahab ennast liigutada, harjunud füüsilise tööga. Samuti aitas ta sügisel õunad mahlaks, moosiks ja kompotiks teha. Vastutasuks ei olnud nõus midagi võtma, tal endal ka aias viljapuud. Taadi maja õu oli tundmatuseni muutunud. Lisaks maitsekalt kujundatud lillepeenardele ja murule oli päiksepoolsesse aiaserva rajatud köögiviljaaed väikese kasvuhoonega. Kole kooguga kaev oli asendatud pumbakaevuga. Oma majapidamise eest hoolitsemise kõrvalt jätkus tal aega ka Elli koduõu õitsema panna ning kaskede alt muru niita. Samuti oli ta ema nakatanud ja koos hankisid nad maja akende ette aknalaudadele kastikesed, kuhu istutasid õitsvaid lilli. Eriti uhkelt mõjus see suure salongtoa ees. Neil emaga peenramaad õnneks polnud, Elli oli kindel, et oleks pidanud need vaod siis ise ära rohima ja see oli töö, mida ta väga vihkas. Ema ostis maitserohelist ja juurvilju poest, vahel poetas Anna ema neile oma aiasaadusi, vabandades, et saak hea ja muidu läheb raisku. Ellile ei meeldinud see potipõllundusega jändamine. Tema meelest oli kõige magusam aiasaadus üks suur ja mahlane tüliõun. Ema aga hoopis kiitis naabreid ja täiesti põhjendamatult imetles neid. Vähe sellest, ta vajas Annat töö juures järjest vähem, organiseeris neile hoopis inglise keele kursused. Seal avastas Elli, et Anna polegi nii hea peaga. See, mis Ellile linnulennult meelde jäi, jõudis Annale tuupimisega kohale. Igal juhul meeldis Ellile keeltekoolis käia, sai tihedamini linna ja oma uusi riideid näidata. Kursustel oli veel see eelis, et seal käisid neist palju vanemad inimesed ja mitmel korral oli Ellil õnnestunud end lasta autoga koju sõidutada. Annat ta kaasa ei võtnud, istugu bussis ja õppigu võõrsõnu pähe. Neid Annaga oli hakatud ka peole lubama. Ellit need peod ei huvitanud, matsidega tema tutvust ei tee, pealinnas olid tõelised poisid, aga sinna ta veel ei pääsenud. Ema tegi ettepaneku, et Elli võiks vahel klassikaaslasi külla kutsuda, aga Elli oli selle mõtte maha laitnud, sest teda polnud keegi isegi sünnipäevapeole kutsunud. Nende klass oligi selline imelik. Ei paistnud millegagi silma, ei spordi ega isetegevusega. Ellile see meeldis, et kõik hoidsid omaette, ta ei kannatanud tüütamist. Kool oli koht, kus ta mängis Annale südamesõbrannat. Anna oli talle tegelikult võlgu, sest tänu Ellile sai ta ilma pingutusteta uude kooli sisse elada. Uut õpilast ei tutvustanud mitte klassijuhataja, vaid tema. Enne, kui õpetaja klassi jõudis, juhatas ta Anna enda kõrvale tagumisse pinki istuma ja tutvustas teda. Keegi poistest pidas vajalikuks irvitada, et anna-võta-anna-võta, mille peale Elli haaras
