Feng shui ja bagua: teadmiste ja töö iseendaga feng shui. Janno Seeder

      Teadmiste ja töö iseendaga feng shui

      SAATEKS

      Selles raamatus kutsume lugejat uurima lähemalt ainulaadset inimest – iseennast. See on teekond meie sisse, meie varakambrisse, mis on seotud iseenda avastamise, tundmaõppimise ning täiendamisega.

      Taoistlikes tekstides on öeldud tuhandeid aastaid tagasi, et inimene on juba ideaalne – nüüd tuleb see täiuslik inimene enda seest üles leida, oma elu teekond ära tunda ja seda teekonda, oma kutsumust ka järgima hakata. Kas olete selleks valmis?

      Iseenda tundmaõppimist ja arendamist on võrreldud mäkke ronimisega. See teekond ei ole kerge, kuid mida kõrgemale ronime, seda põnevam on tee. Edasi pürgides avastame uusi võimalusi, uusi võimeid iseendas. Jah, nii mõnigi kord arvatakse, et tegemist on liiga ohtliku teekonnaga. Loomulikult on igaühe eluteel konarusi. Kuid tark ja uudishimulik inimene teeb omad järeldused. Mäkke tõusul ei tasu kiirustada, vaid olla enda vastu leebe ja anda endale aega, valmistada teekond hoolikalt ette, kontrollida abivahendeid, korrata varem õpitut ja kogetut. Mõnikord tasub aga teha pikemaid peatusi, pause, sest inimene on võimas energiakogum, kes vajab selginemiseks ja teadvustamiseks aega. Kuid selle teekonna tulemuseks on tõeline, aegumatu ja hindamatu aare – mina ise.

      Raamatu ülesehitus on sarnane eelmiste sarja raamatutega. Esimeses kolmes peatükis anname lühiülevaate, mis on Feng shui, mis on bagua kaheksa tsooni teooria ja kuidas oma kodu bagua kaardil jagada ning analüüsida. Neljandast peatükist alates keskendume aga täielikult teadmiste ja töö iseendaga tsooni eripärale. Raamat kirjeldab antud tsooni filosoofilist aspekti ja kuidas see meie igapäevaelus väljendub; esitab erinevaid tasakaalustamise viise, pakkudes selleks tõhusaid mooduseid ja praktikaid. Nii on igal lugejal võimalik leida antud eluvaldkonna, tsooni tasakaalustamiseks ja vajadusel ka aktiveerimiseks just talle sobiv ning tema jaoks toimiv võimalus.

      SISSEJUHATUS TEADMISTE JA TÖÖ ISEENDAGA Feng shui’SSE

      Kas sulle meeldib õppida? Jah! Siis alustame kohe, võta paber ja pliiats ja… Ei, ei, kohe ma küll ei saa, võib-olla homme, uuel nädalal, või veel parem, alustame uuest kuust.

      Miks me koolis õpime? Kas kohusetundest või vajadusest ja uudishimust? Tundub, et õpime koolis pigem kohusetundest ajendatuna. Tõepoolest, väike laps, kes oma kooliteed alustab, ei tunne veel vastutust oma elu eest, sealjuures ka õppimise eest. Tema eest vastutavad vanemad, täisealised inimesed. Hea õpetus peaks viima meid põnevasse eneseotsingu ja – avastamise maailma. Kuid kas kaasaegne õpetamisviis viib meid eneseotsingule ja seoste loomise oskusele või hoopis masinlikule faktitundmisele?

      Kuni koolini domineerib lapsel alateadvus. Õpetamine kui süstemaatiline tegevus, mis suunab meie mõtlemisvõimet, arendab eelkõige meie teadvust. Instinktid ununevad, kadudes uinuvasse olekusse, kuid seevastu saame me teadlikuks infotihedast faktidemaailmast. Öeldakse, et inimene on kõige targem siis, kui ta lõpetab gümnaasiumi – täpsemalt, tal on sel hetkel kõige laiapõhjalisem haridus, hiljem valib ta endale meelepärase eriala, suuna. Kui aga eneseotsing ja – avastamine on unarusse jäänud, siis lähtutakse eriala valikul pigem massipsühhoosist, mis on moes, mis toob rohkem raha sisse jne. Kui aga noor inimene teab, mis teda tõeliselt huvitab, kuhu on suunatud tema kirg, siis valib ta endale materiaalsetele tagatistele mõtlemata südamelähedase ja võimetekohase eriala kogu eluks.

      Täiskasvanuks saades võtab inimene oma elu eest vastutuse, loodetavasti. Tänapäeval me arvame, et oleme seda teinud, kuid kui inimeste otsuseid ja tegevusi kõrvalt jälgida, siis tekib paratamatult küsimus, kas nad teavad, mida vastutus tähendab? Kas nad teavad, mis on nende sisemine kirg, mis on nende vajadus ja mis on nende tee? Kas nad tunnevad oma võimekust ja oma eneseväljenduse viisi, kas nad märkavad oma eluteel võimalusi ja hoiatusi – või kõnnivad sel teel, silmad kinni?

      Enese tundmaõppimise ja arendamise teekond ei ole sirge, veatu ja alati lõbus. Me vajame oma kogemustepagasi ja tunnetuse tajumiseks takistusi, õppetunde, ka ebaõnnestumisi. See kõik kuulub elu juurde.

      Võimalusi, kuidas ennast leida, täiendada ja oma tunnetust arendada on palju – neid kõiki ei pea elus omal nahal kogema. Inimene, kes on pilgu enda sisse pööranud, tunneb kergesti ära, missugune suund on tema jaoks õige, missugune enesearendamise viis sobib just talle. Selleks et ennast leida, ei pea me kõik koos lõkke ümber seenedrooge jooma ja üheskoos oksendama, need teed ei pea olema nii ekstreemsed ja massipsühhoosist mõjutatud. Eneseotsingu teekond ei ole seotud moega, vaid sisemise vajadusega ennast leida, oma elu muuta ja oma rada käia. Kui meil on kõik hästi, kui me elame rahulolus ja õnnetundes ning meie elus on nii paremaid päevi kui ka halvemaid päevi – siis see ongi meie tee ja meie elu. Pole vaja jälgida, mida naaber teeb, võib-olla on tema oma rajalt eksinud. Usaldagem oma sisetunnet, sisehäält ja liikugem selle järgi.

      Iseenda tundmaõppimist ja arendamist võib võrrelda mäkke ronimisega. Harjutamist on soovitatav alustada väiksemalt künkalt või mäelt ning kogemuste, eneseusu ja tarkuste lisandumisel tasub minna vallutama juba suuremaid mägesid. See teekond ei ole kerge, kuid mida kõrgemale ronime, seda põnevam on. Edasi pürgides avastame uusi võimalusi ja uusi võimeid. Me saame sõbraks huvipakkuva isikuga, iseendaga. Jah, nii mõnigi kord arvatakse, et tegemist on liiga ohtliku teekonnaga. Loomulikult, kelle eluteel poleks konarusi. Kuid tark ja uudishimulik inimene teeb omad järeldused. Keda meist ei huvitaks, miks ma olen just siin ja praegu? Mis on minu elutöö (eluülesanne)? Töö iseendaga tähendabki oma sisemise võimu avastamist, kasutusele võtmist ja arendamist. Mäkke tõusul ei tasu kiirustada, olge enda vastu leebe ja andke endale aega, valmistage teekond hoolega ette, kontrollige abivahendeid, tehke soojendusharjutusi, korrake õpitut ja varem kogetut ning liikuge meetodil kaks sammu edasi ja üks samm tagasi. Mõnikord võib ka pikemaid peatusi teha, sest inimene on võimas energiakogum, kes vajab selginemiseks ja millegi teadvustamiseks aega.

      Enne teekonna alustamist tuleb vaigistada oma mässav meel. On oluline, et inimene ise suudab oma mõtteid ja tundeid kontrollida, mitte ei lohise neil sabas. Suudab olla teadlik oma mõtetest ja tunnetest, olla enda vastu aus. Tihti tundub meile, et me ei ole veel valmis sellele teele astuma, sest see hirmutab. Kuid hirm kaob kohe, kui astuda üle stardijoone.

      Kui küsida esimesse klassi mineva lapse käest, kas ta tahab kooli minna, siis peaaegu kõik vastavad kirglikult „jah”. Oma esimest koolipäeva mäletatakse aastakümneid hiljemgi, sest väike laps on avatud, ta pole ennast veel ära hirmutada lasknud. Temas on olemas suur usk headusesse, toredasse teekonda ja õnnelikku lõppu. Seetõttu tunneb ta endas pakatavat kirge, põnevust ja suurt seesmist jõudu, et astuda täiesti uude maailma. Meie eesmärk on tuua see tunne tänasesse päeva ning astuda sama tundega iseenda avastamise teele. Me oleme kaitstud, see teekond on vabastav ja võimalusterohke. Meil on õigus vigu teha, me ei pea olema täiuslikud, see on meie tee.

      Sel teel alistume raja kulgemisele, vaatame, mis jääb meie kõrvale, ette ja taha, tervitame muutusi, uusi teadmisi ning kasutame neid. Polegi ju nii hirmus? Vanasse äraõpitud kogemusse, oma õnnestumisse ei ole mõtet kiinduda. See oli lihtsalt selline päev. Mõnel teisel hetkel on teine energia ja teine võimalus.

      Oluline on hoopis see, et sel teekonnal õpime tundma üht väga põnevat ja usaldust väärivat isikut – iseennast. Sel teekonnal kohtume oma kõige parema sõbra ja kaaslasega – oma kõrgema Minaga. See teekond on väärtuslik ja me oleme seda väärt. Lubage siis seda endale!