style="font-size:15px;"> Glokta silmalaug hakkas tõmblema ja ta masseeris seda õrnalt. Ta polnud selliseid asju kunagi kellegagi arutanud. Aga siin ma olen, arutan seda võhivõõra inimesega. „Pole mingit kahtlust, ma olen traagiline kuju. Kunagi olin ma kaabakas, nüüd olen ma inimvare. Valige, kumb variant rohkem meeldib.”
„Kindlasti on vastik, kui sind niimoodi koheldakse. See on vastik ja teeb väga vihaseks.” Kui te ainult teaksite. „Kuid tundub kummaline, et piinatav on otsustanud piinajaks hakata.”
„Vastupidi, miski ei saaks loomulikum olla. Minu kogemuse järgi teevad inimesed teistele seda, mida neile tehakse. Teie isa müüs teid maha, teie mees ostis teid – ja ometi tahate ka teie osta ja müüa.”
Eider kortsutas kulmu. Ehk talle ka natuke mõtlemisainet? „Mina oleksin arvanud, et valu annab teile empaatiat.”
„Empaatiat? Mis see veel on?” Glokta võpatas ja hakkas oma valutavat jalga masseerima. „See on kurb, kuid valu paneb inimese lihtsalt ennast haletsema.”
Lõkkeäärne poliitika
Logen nihutas end sadulas ja kõõritas taevasse. Tohutu lageda tasandiku kohal tiirutas paar lindu. Pagan, küll perse oli valus. Reied olid hellad, nina oli hobuse haisu täis. Logen ei leidnud oma munadele ka kuidagi mugavat asendit. Alati jäid nad litsumise alla, ükskõik kui tihti ta kätt püksivärvli vahelt sisse ei toppinud, et neid sättida. See reis kippus pagana ebamugavaks, igas mõttes.
Põhjas olles oli Logen harjunud rännakute ajal kaaslastega juttu ajama. Poisikesena rääkis ta isaga. Noormehena rääkis ta sõpradega. Kui ta Bethodi juures oli, rääkis ta temaga, kogu päeva, sest tollal olid nad lähedased, peaaegu nagu vennad. Rääkimine viis mõtted mujale villidelt jala peal või tühjalt kõhult või sellelt kuradima lõputult külmalt või sellelt, kes eelmisel päeval surma sai.
Logen naeris ikka Hagija naljade peale, kui nad läbi lume rühmasid. Ta arutas Kolmpuuga taktikat, kui nad läbi pori ratsutasid. Ta vaidles Musta Dow’ga, kui nad läbi soode sumpasid, ja ükski teema polnud liiga tühine. Omal ajal vahetas ta nalja või paar isegi Harding Morniga, ja neid, kes saaksid seda öelda, pole just palju.
Ta ohkas endamisi. See oli pikk, valulik ohe, mis värises kurgupõhjas. Muidugi olid need ilusad ajad, kuid nüüd olid need kaugel seljataga, mineviku päikselises orus. Kõik need poisid olid tagasi porisse läinud. Kõik nad olid igaveseks vaikinud. Mis veel hullem, Logen oli jäänud keset tühermaad koos selle kambaga.
Suurt Jezal dan Lutharit ei huvitanud mitte kellegi lood peale tema enda omade. Ta istus sadulas kogu aja tikksirgelt ja kõrgilt, lõug püsti, ning demonstreeris oma võhiklikkust kõiges, üleolekut kõigest ja põlgust kõige vastu nagu nooruk, kes eputab oma esimese mõõgaga ja saab alles palju hiljem teada, et selle üle pole mingit põhjust uhke olla.
Bayazil ei olnud taktika vastu vähimatki huvi. Kui ta üldse rääkis, haugatas ta üksikuid sõnu, jahhe ja eisid, põrnitsedes ise lõputuid rohulagendikke, näol ilme nagu inimesel, kes on teinud kohutava vea ega suuda leida võimalust, kuidas selle tagajärgedest pääseda. Ka tema õpilane paistis pärast Aduast lahkumist muutunud olevat. Ta oli vaikne, karm, valvas. Vend Pikk-koib oli kusagil tasandikul ja kontrollis teed. Ilmselt oligi nii parem. Keegi teine ei rääkinud üldse. Navigaator aga rääkis selgelt liiga palju, nagu Logen pidi tunnistama.
Ferro ratsutas nende sõbralikust seltskonnast pisut eemal, pea õlgade vahel, kulmud pidevalt kortsus, pikk arm põsel kipras ja vihaselt hall, ning tegi, mis suutis, et teised rändurid näeksid tema kõrval välja nagu rõõmurullid. Ta oli ettepoole kummargil ja surus tuulele vastu, nagu tahaks sellele oma näoga haiget teha. Logen arvas, et isegi katkuga oleks lõbusam nalja heita kui temaga.
Ja see oligi kogu nende lustakas kamp. Logeni õlad vajusid longu. „Kaua läheb, kuni me maailma servale jõuame?” küsis ta Bayazilt suurema lootuseta.
„Sinna on veel omajagu maad,” urises maag vaevu avatud hammaste vahelt.
Niisiis ratsutas Logen edasi, väsinud, kere hell, ja vaatas linde, kes aeglaselt lõputu tasandiku kohal tiirlesid. Linnud olid ilusad, suured ja rasvased. Logen noolis huuli. „Meile kuluks liha ära,” pomises ta. Nad polnud juba tükk aega värsket liha saanud. Juba Calcisest lahkumisest saadik. Logen hõõrus kõhtu. Linnas tekkinud pekine pehmus hakkas juba kaduma, kõht muutus kõvemaks. „Üks kena lihatükk.”
Ferro vaatas altkulmu tema poole, siis üles, taevas tiirutavate lindude poole. Ta võttis õlalt vibu.
„Hah!” kõhistas Logen. „Soovin edu.” Ta vaatas, kuidas Ferro võttis nooletupest sujuvalt noole. Mõttetu üritus. Isegi Harding Morn poleks ealeski suutnud nendele lindudele pihta saada, ja tema oli parim vibulaskur, keda Logen oli eales näinud. Ta vaatas, kuidas Ferro noole kaarja puu peale pani, pea kuklas, kollased silmad üleval liuglevatele kogudele kinnitunud.
„Neid ei too sa kunagi alla, isegi kui tuhat aastat proovid.” Ferro tõmbas vibu vinna. „Lased lihtsalt noole raisku!” hüüdis Logen. „Sellistes asjades peab realistlik olema!” Tõenäoliselt tuleb nool lihtsalt alla tagasi ja Logenile otse näkku. Või torkab tema hobuse kaela läbi, nii et see sureb, kukub ümber ja litsub Logeni enda all puruks. See oleks sellele õudsele reisile sobilik lõpp. Hetk hiljem langes üks lind kukerpallitades alla rohu sisse, Ferro nool kerest läbi.
„Ei ole võimalik,” sosistas Logen ja vahtis ammulisui, kuidas Ferro vibu jälle vinna tõmbas. Teine nool lendas üles halli taevasse. Teine lind kukkus laperdades esimese kõrvale. Logen vahtis, uskumata oma silmi. „Ei ole võimalik!”
„Ära ütle, et sa pole kummalisemaidki asju näinud,” lausus Bayaz. „Mees, kes räägib vaimudega, rändab maagide seltsis, kõige kardetum mees Põhjas!”
Logen peatas hobuse ja libistas end sadulast maha. Ta läks läbi pika rohu, kummardus võdisevatel, valusatel jalgadel ja võttis ühe linnu üles. Nool oli tunginud täpselt linnu rinna keskele. Ilmselt poleks Logen ise suutnud täpsemalt tabada isegi mitte siis, kui oleks lindu jala kauguselt noolega torganud. „See asi pole õige.”
Bayaz vaatas teda ja muigas laialt, käed sadulal risti. „Legendid räägivad, et muistsel ajal, enne ajaloo algust, olid meie maailm ja teispoolsus koos. Üks maailm. Maa peal kõndisid deemonid, kes võisid teha, mida heaks arvasid. Valitses kujuteldamatu kaos. Deemonid heitsid inimestega ühte ja nende järeltulijad olid segaverelised. Osalt inimesed, osalt deemonid. Deemoniverelised. Koletised. Üks neist võttis endale nimeks Euz. Ta vabastas inimkonna deemonite hirmuvalitsuse alt ja tema raevukas lahing nendega andis maale selle näo. Ta lahutas ülamaailma allmaailmast ning sulges väravad nende kahe vahel. Et selline õudus ei korduks, kuulutas ta välja Esimese Seaduse. Keelatud on teispoolsust otse puudutada ja deemonitega rääkida.”
Logen vaatas teisi, kes vaatasid Ferrot. Luthar ja Quai tunnistasid mõlemad kortsus kulmul Ferrot, kes oli nii hirmuäratavat vibulaskmisoskust ilmutanud. Ferro naaldus sadulas tahapoole, vibunöör nii pingul kui võimalik, järgmise noole helkiv tera täiesti liikumatu, ja sealjuures õnnestus tal kandadega oma hobust ühele ja teisele poole suunata. Logen suutis hobuse isegi ratsmetega ainult hädavaevu seda tegema panna, mida ta tahtis, aga ta ei mõistnud, mis Bayazi hullumeelsel lool sellega pistmist on. „Deemonid ja muud sihukesed, Esimene Seadus…” Ta vehkis käega. „Mis siis sellest?”
„Esimene Seadus oli algusest peale vasturääkivusi täis. Võlujõud tuleb alati teispoolsusest, see langeb maa peale nagu päikesevalgus. Euz ise oli osalt deemon, tema pojad Juvens, Kanedias ja Glustrod samuti, ning neid oli teisigi. Nende veri tõi neile andeid ja ka needusi. Jõu, pika eluea ja pilgu, mis ulatub kaugemale lihtsate inimeste
