juurde. „Siin pole ikkagi kedagi.” Tema näol oli rahulolev, muhe ilme, nagu oleks tal milleski õigus olnud. Logen ei saanud aru, milles.
„Sul veab, et ei ole, muidu me peaks sind praegu võib-olla kokku õmblema!”
„Mina peaksin teid mõlemaid õmblema!” sisistas Ferro. „Ma peaksin teie tobedad roosad pead kokku õmblema! Teist mõlemast on sama palju kasu kui kotitäiest liivast keset kõrbe! Siin on jäljed! Siit on läinud hobused, enam kui üks vanker.”
„Võib-olla kaupmehed?” pakkus Logen lootusrikkalt. Nad vahetasid Ferroga pilgu. „Võib-olla oleks mõistlik rajalt kõrvale keerata.”
„Liiga aeglane.” Nüüd oli ka Bayaz alla külasse jõudnud. Quai ja Pikkkoib tulid vankri ja hobustega kohe tema taga. „Nii me liiguksime selgelt liiga aeglaselt. Me jääme rajale. Siin paistavad kõik juba kaugelt kätte. Meile jääb piisavalt aega.”
Näis, et Luthar pole nii kindel. „Kui meie näeme neid, näevad nemad meid ka. Mis siis saab?”
„Mis siis saab?” Bayaz kergitas kulmu. „Siis on meil kuulus kapten Luthar, kes meid kaitseb.” Ta laskis pilgul üle lõhutud küla käia. „Jooksev vesi ja peavari… või vähemalt midagi sarnast. Paistab laagri jaoks hea koht olevat.”
„Kõlbab küll,” pomises Logen, kes tuulas juba vankris, et tule jaoks puid võtta. „Mul on kõht tühi. Kuhu need linnud jäid?”
Logen istus ja vaatas üle oma poti ääre, kuidas teised söövad.
Ferro kössitas lõkkevalguse väreleva sõõri serval, varje täis nägu peaaegu kausi sisse torgatud, vahtis kahtlustavalt ringi ja toppis toitu sõrmedega suhu, nagu kardaks, et keegi võib selle iga hetk ära võtta. Luthar ei olnud nii innukas. Ta näris pepsilt paljastatud hammastega linnutiiba, justkui oleks see mürgine ja seda ei tohiks huultega puutuda. Kõrvalejäetud tükikesed oli ta hoolikalt taldrikuservale ritta ladunud. Bayaz mälus mõnuga, tema habe läikis lihamahlast. „Maitsev,” mõmises ta täis suuga. „Te võiksite toiduvalmistamise oma ametiks võtta, isand Üheksasõrm, kui peaksite kunagi tüdinema…” ta vehkis lusikaga „…sellest, mida iganes te praegu teete.”
„Mhh,” mühatas Logen. Põhjas tegid kõik kordamööda süüa ja seda peeti auks. Hea toiduvalmistaja oli peaaegu sama kõrges hinnas kui hea võitleja. Siin see nii polnud. Toiduvalmistamisoskuse poolest oli see seltskond tõeliselt hädine. Bayaz suutis hädavaevu endale teed keeta, sellega tema võimed ka piirdusid. Quai suutis heal juhul karbist kuiviku kätte saada. Luthari puhul kahtles Logen, kas see teab sedagi, mispidi pott tule peale käib. Mis puutub Ferrosse, siis tundus, et tema vihkab juba mõtetki toidutegemisest. Logen arvas, et ta on harjunud toitu toorelt sööma. Võib-olla elusast peast.
Põhjas oli pärast rasket rännakupäeva, kui mehed pikkade lõkete ümber sööma kogunesid, kindel kord, kes kus istub. Kõige paremal kohal istus pealik, tema ümber olid tema pojad ja klanni nimega mehed. Järgmisena tulid tavalised sõjamehed, kuulsuse järjekorras. Orjadel vedas, kui nad kaugemal oma väikesed lõkked said teha. Igal mehel oli oma koht ja teisele kohale istusid nad ainult siis, kui pealik kutsus – kas tänuks mõne suure teene eest või vapruse ülesnäitamise eest lahingus. Vales kohas istumise eest võis saada keretäie või isegi surma. Sinu koht tule ääres näitas enamvähem sinu kohta elus.
Siin, tasandikul, oli teistmoodi, kuid Logen nägi ikkagi, et istumisel oli oma asjakorraldus, ja see polnud sugugi rõõmus asjakorraldus. Tema ja Bayaz olid tulele üsna lähedal, aga teised olid kaugemal kui vaja. Nad hoidsid üksteisest eemale ja seepärast lähemale tuulele, külmale ja niiskele ööle. Logen vaatas Luthari poole, kes tunnistas oma kaussi põlglikult, nagu oleks see kust täis. Ei mingit austust. Ta vaatas Ferro poole, kes vahtis teda raevukalt pilukil silmadega. Ei mingit usaldust. Logen vangutas kurvalt pead. Ilma usalduse ja austuseta laguneb nende salk võitluses koost nagu müür ilma mördita.
Kuid omal ajal oli Logen ka raskemaid tegelasi enda poole võitnud. Kolmpuu, Tul Duru, Must Dow, Harding Morn – ta oli nende kõigiga kahevõitlust pidanud ja neid kõiki võitnud. Ta kinkis neile kõigile elu ja nad kõik vandusid talle ustavust. Nad kõik olid kõigest väest pingutanud, et teda tappa, ja põhjusega, aga lõpuks võitis Logen nende usalduse, austuse ja isegi sõpruse. Väikesed sammud ja palju aega, nii oli see tal õnnestunud. „Kannatlikkus on kõige tähtsam voorus,” ütles Logeni isa ikka, ja „ühe päevaga üle mägede ei lähe.” Aeg oli võib-olla nende vastu, aga tormamine ei annaks midagi. Sellistes asjades peab realistlikult mõtlema.
Ristisjalgu istunud Logen voltis oma kanged jalad lahti, võttis nahast veelähkri, tõusis ja läks aeglaselt Ferro juurde. Naise pilk jälgis teda kogu tee. Ferro oli tõesti kummaline ja mitte ainult välimuselt, kuigi, kõigi surnute nimel, ka tema välimus oli piisavalt kummaline. Ta paistis karm ja terav ja kalk nagu uus mõõk, sama halastamatu kui kõige halastamatumad mehed, keda Logen teadis. Võiks arvata, et ta ei viska uppujale selle päästmiseks puunotti, aga Logeni päästmiseks oli ta teinud rohkem, ja enam kui ühe korra. Kõigist reisikaaslastest oli just Ferro see, keda Logen usaldaks esimesena ja kõige rohkem. Niisiis laskus ta kükakile ja ulatas Ferrole veelähkri. Lähkri punnis vari hubises ja hüples karedal seinal naise selja taga.
Ferro põrnitses hetke lähkrit, siis põrnitses Logenit. Siis haaras ta lähkri, pöördus natuke kõrvale ja kallutas lähkrit oma poti kohal. Ei ühtegi tänusõna, isegi mitte ühtegi liigutust, mis tänulikkust väljendaks, aga Logenil polnud sellest lugu. Ühe päevaga üle mägede ei lähe.
Ta räntsatas jälle lõkke äärde ning vaatas, kuidas leegid tantsisklevad ja tema kaaslaste süngetele nägudele värelevat valgust heidavad. „Kas keegi mingeid lugusid teab?” küsis ta lootusrikkalt.
Quai imes ainult hambaid. Luthar kõverdas teisel pool tuld põlglikult suud. Ferro ei näidanud millegagi välja, et oleks üldse kuulnud. Algus polnud tõesti kõige paljutõotavam.
„Ei tea keegi?” Keegi ei vastanud. „Olgu siis, mina tean paari laulu, kui ainult sõnad meelde tulevad.” Ta köhatas hääle puhtaks.
„Olgu pealegi!” ütles Bayaz, enne kui ta jõudis alustada. „Ma tean sadu lugusid, kui see meid ainult laulust päästab! Mida te kuulda tahaksite? Armastuslugu? Naljalugu? Jutustust ootamatust kangelaslikkusest?”
„Sellest kohast,” pistis Luthar. „Vanast Impeeriumist. Kui see oli nii võimas riik, kuidas see nii alla on käinud?” Ta osutas peaga murenevate müüride poole ja selle poole, mis oli nende selja taga – miilide kaupa tühjust. „Kuidas sellest kõnnumaa sai?”
Bayaz ohkas. „Ma võiksin sellest jutustada, kuid õnneks on meil sellel väikesel retkel kaasas Vana Impeeriumi enda elanik, kes on lisaks innukas ajaloohuviline. Isand Quai?” Maagiõpilane tõstis laisalt pilgu leekidelt. „Kas te oleksite nõus meid harima? Kuidas Impeerium, mis kunagi oli maailma särav keskus, niimoodi alla käis?”
„See lugu on pikk,” pomises maagiõpilane. „Kas ma alustan algusest?”
„Kust siis veel alustama peaks?”
Quai kehitas oma kondiseid õlgu ja hakkas jutustama. „Kõikvõimsal Euzil, deemonite alistajal, väravate sulgejal, maailma isal, oli neli poega, ja igale neist kinkis ta ühe ande. Kõige vanemale, Juvensile, kinkis ta ande Kõrgeks Kunstiks, oskuse muuta maailma võlujõuga, mida on teadmistega segatud. Teine poeg, Kanedias, sai ande luua, vormida oma tahte järgi kivi ja metalli. Kolmandale pojale, Bedeshile, andis Euz oskuse rääkida vaimudega ja sundida neid oma käske täitma.” Quai haigutas laialt, matsutas suud ja vaatas silmi pilgutades tulle. „Nii sündis kolm puhast maagia koolkonda.”
„Mina
