style="font-size:15px;"> Suurt kasvu ohvitseri kulmud kerkisid. „Kurjategijatest metallitöölisi.”
„Praegu olen ma nõus kõik vastu võtma. Täna on sinu hobusel kabjaraud puudu, homme aga pole meil võib-olla millegagi võidelda! Võta tosin meest ja vanker. Me lähme kohe.”
Vangla kerkis puude vahelt külmas vihmas, suurtest sammaldunud palkidest tara harjal olid kõverad ja roostes orad. Sünge paik, millel oli sünge eesmärk. West hüppas sadulast, samal ajal kui Jalenhorm ja tema mehed oma hobused kinni pidasid, ning sammus lirtsudes mööda rööpassesõidetud rada värava juurde ja kolkis mõõgapäraga vastu vihmast ja päikesest räsitud puitu.
Läks omajagu aega, aga lõpuks plaksatas lahti väike luuk. Läbi avause piilus Westi hall silmapaar. Hallid silmad olid musta maski kohal. Värava taga oli inkvisiitoriabiline…
„Mina olen kolonel West.”
Silmad uurisid teda jahedalt. „Ja siis?”
„Ma olen kroonprints Ladisla teenistuses ja pean selle laagri komandandiga rääkida saama.”
„Milleks?”
West kortsutas kulmu ja pingutas kõigest väest, et võimukas välja näha, endal märjad juuksed peanaha ligi litsutud ja vihmavesi lõua otsast tilkumas. „Sõda on käimas ja mul pole aega teiega jageleda! Ma pean otsekohe komandandiga rääkida saama!”
Silmad tõmbusid pilukile. Nad vaatasid veel natuke aega Westi ja siis tosinat sorgus sõdurit tema selja taga. „Olgu pealegi,” ütles inkvisiitoriabiline. „Te võite sisse tulla, kuid ainult teie. Ülejäänud peavad väljas ootama.”
Laagri peatänav oli segikeeratud porist maariba kaldus osmikute vahel, mille räästastest nirises vett ja pladises mudasse. Tänava peal olid kaks meest ja üks naine, läbimärjad, kes pingutasid, et saada liikuma kive täis käru, mis oli rattatelgedeni sopa sees. Kõigil kolmel olid pahkluude ümber rasked ahelad. Nad olid räbaldunud, kondised, aukuvajunud nägudega, kus lootust oli sama vähe kui nende kõhus toitu.
„Tõmmake see kuradi käru juba eest!” urises inkvisiitoriabiline ja kolmik küürutas jälle oma töö juurde, mis polnud just kadestusväärne.
West sumpas läbi pori kivihoone poole laagri kaugemas servas, üritades ühelt kuivemalt lapikeselt teisele hüpata, kuid edutult. Hoone ukse kõrval seisis teine tusane inkvisiitoriabiline. Mööda plekilist õliriidest kuube tema õlgadel jooksis alla vesi, tema kalgid silmad jälgisid Westi umbusuga segatud ükskõiksusega. West ja tema teejuht astusid mehest sõnagi lausumata mööda, hämarasse esikusse, mis oli täis vihmapõrinat. Inkvisiitoriabiline koputas halvastiistuvale uksele.
„Tulge sisse.”
Tuba oli väike ja kehv, hallide seintega, külm ja kergelt niiskuselõhnaline. Koldes hubises kitsi tuli, kõveraksvajunud riiulil olid raamaturead.
Seinalt vahtis majesteetlikult alla Uniooni suurkuninga portree. Viletsa laua taga istus kõhn mustas kuues mees ja kirjutas. Ta silmitses Westi natuke aega, siis asetas sule hoolikalt käest ning hõõrus tindise pöidla ja nimetissõrmega ninajuurt.
„Meil on külaline,” mühatas inkvisiitoriabiline.
„Näen. Mina olen inkvisiitor Lorsen, selle väikese laagri komandant.”
West surus kondist kätt äärmiselt pealiskaudselt. „Kolonel West. Ma olen prints Ladisla väeüksusest. Me oleme laagris tosinkonna miili kaugusel põhja pool.”
„Muidugi. Kuidas ma saan Tema Kõrgusele abiks olla?”
„Meil on hädasti vaja oskuslikke metallitöölisi. Teil on siin valukoda, on mul õigus?”
„Kaevandus, valukoda ja sepikoda põllutööriistade tootmiseks, aga ma ei mõista, mis…”
„Suurepärane. Ma võtan umbes tosin meest kaasa, kõige osavamad töölised, kes teil saadaval on.”
Komandant kortsutas kulmu. „Ei tule kõne allagi. Siinsed vangid on süüdi äärmiselt tõsistes kuritegudes. Neid ei tohi vabastada ilma korralduseta, millele on alla kirjutanud ülemlektor ise.”
„Siis on meil probleem, inkvisiitor Lorsen. Mul on kümme tuhat meest, kelle relvad vajavad teritamist, turvised parandamist ja hobused rautamist. Iga hetk võib tekkida vajadus lahingusse astuda. Ma ei saa oodata korraldusi ei ülemlektorilt ega kelleltki teiselt. Ma pean sepad kaasa võtma ja kogu lugu.”
„Aga te ju mõistate, et ma ei saa lubada…”
„Te ei mõista olukorra tõsidust!” käratas West, kelle kannatus hakkas juba katkema. „Igatahes, saatke ülemlektorile kiri! Mina saadan ühe mehe meie laagrisse ja ta tuleb tagasi kompanii sõduritega! Eks paistab, kes enne jõuab!”
Komandant mõtles natuke. „Olgu pealegi,” lausus ta lõpuks. „Tulge kaasa.”
Kui West astus välja, lakkamatult pihutava vihma kätte, vahtisid teda ühe osmiku eest katusealusest kaks räämas last.
„Siin on lapsed?”
„Siia tuuakse terved perekonnad, kui neid peetakse riigile ohuks.” Lorsen heitis pilgu Westi poole. „Kurb, aga Uniooni kooshoidmine on alati nõudnud karme meetmeid. Ma järeldan teie vaikimisest, et te ei kiida seda heaks.”
West vaatas ühte armetut last, kes lonkas läbi pori – võib-olla oli talle määratud kogu elu siin viibida. „Minu meelest on see kuritegu.”
Komandant kehitas õlgu. „Ärge petke ennast. Igaüks on milleski süüdi ja isegi süütud võivad ohtlikud olla. Võib-olla ongi suurte kuritegude ärahoidmiseks vaja väikesi kuritegusid, kuid seda otsustavad mehed, kes on meist kõrgemal, kolonel West. Mina hoolitsen lihtsalt, et nad kõvasti töötaksid, üksteisele kurja ei teeks ja ära ei põgeneks.”
„Teie teete lihtsalt oma tööd? Hästituntud vabandus vastutusest kõrvalehoidmiseks.”
„Kumb meist elab nende keskel, ümberringi ainult tühi maa? Kumb meist hoolitseb nende eest, toidab ja katab neid, kasib neid, peab lõputut ja mõttetut sõda nende täide vastu? Kas teie vaatate, et nad üksteist ei peksaks, ei vägistaks ja ära ei tapaks? Te olete ju kuninga kaardiväe ohvitser, eks ole, kolonel? Te elate siis Aduas? Kenas korteris Agriontis, rikaste ja silutute keskel?” Westi kulm tõmbus kipra ja Lorsen hakkas naeru kõhistama. „Kumb meist on tegelikult vastutusest kõrvale hoidnud, nagu te väljendusite? Minu südametunnistus pole kunagi puhtam olnud. Te võite meid vihata, kui tahate, me oleme sellega harjunud. Ka mustuseaukude tühjendajal ei taha keegi kätt suruda, kuid mustuseauke tuleb ikkagi tühjendada. Muidu on maailm varsti sitta täis. Te võite võtta oma tosina seppasid, aga ärge üritage teeselda, nagu oleksite minust parem. Siin pole keegi teistest parem.”
See ei meeldinud Westile, kuid ta pidi tunnistama, et inkvisiitori argumendid olid veenvad, niisiis surus ta hambad kokku ja rühkis vaikides edasi, pea rinnal. Nad astusid lirtsudes pika akendeta kivihoone poole, mille kõikides nurkades seisvatest kõrgetest korstendest tuprus udusesse õhku paksu suitsu. Inkvisiitoriabiline tõmbas riivid raske ukse eest, vinnas ukse lahti ning West ja Lorsen läksid tema järel pimedusse.
Palavus mõjus pärast jäist välisõhku nagu kõrvakiil. Kirbe suits pani Westi silmad kipitama ja näris kurgus. Lärm kitsas ruumis oli hirmutav. Lõõtsad krigisesid ja puhkisid, vasarad kõlisesid vihaseid sädemeid üles paisates
