asetas oma suured kämblad kindlalt lauale ja kummardus kuulajatele lähemale. „See Bethod on hoolikas, arukas ja halastamatu. Tal on palju hobuseid, jalamehi ja ambureid ning tema väed on piisavalt hästi korraldatud, et neid kõiki koos kasutada. Tal on suurepärased maakuulajad ja tema väed on ülimalt liikuvad, tõenäoliselt liikuvamad kui meie omad, eriti raskel maastikul, sellisel, mis ootab meid provintsi põhjaosas. Ta seadis anglandlastele lõksu ja nad langesid sisse. Meie ei tohi sama teha.”
Kindral Kroy naeris rõõmutult. „Kas me peaksime siis neid barbareid kartma, lordmarssal? Kas teie soovitate seda?”
„Kuidas Stolicus ütles, kindral Kroy? „Ära kunagi karda vaenlast, kuid austa teda alati.” Ma arvan, et mina soovitaksin just seda, kui üldse midagi.” Burr põrnitses üle laua. „Kuid mina ei jaga soovitusi. Ma jagan käske.”
Kroy nõksatas pahameelest noomituse üle, kuid vähemalt jäi ta vait. Korraks. West teadis, et ta ei püsi kaua vait. Ta polnud kunagi kaua vait.
„Me peame olema ettevaatlikud,” jätkas Burr, kõneldes nüüd kõigi ruumisviibijatega, „kuid meil on ikkagi eelis. Meil on kaksteist rügementi kuninga kaardiväge, vähemalt sama palju aadlike saadetud mehi ja mõned anglandlased, kellel õnnestus Musta Kaevu tapatalgutest pääseda. Vähese olemasoleva informatsiooni põhjal ületavad meie väed vastast arvult viiekordselt või enamgi. Meil on parem varustus, taktika ja organiseeritus. Paistab, et põhjalased teavad seda. Hoolimata oma edust püsivad nad põhja pool Cumnuri, piirduvad rüüstamisega ja korraldavad vahel mõne väljatungi. Paistab, et nad ei kipu üle jõe, et meiega otse lahingusse astuda.”
„Neile haledatele argpüksidele ei saa seda ju pahaks panna,” itsitas Poulder oma ohvitseride nõusoleva pomina saatel. „Ilmselt nad kahetsevad juba, et üldse üle piiri tulid!”
„Võimalik,” pomises Burr. „Igatahes ei tule nad meie juurde, niisiis peame üle jõe minema ja nad ise üles otsima. Seepärast jagame oma sõjaväe põhijõud kaheks – vasak tiib jääb kindral Kroy alluvusse, parem kindral Poulderile.” Mehed seirasid teineteist üle laua kõige sügavama vaenulikkusega. „Me liigume siit Ostenhormi laagritest mööda idapoolset teed Cumnuri jõeni ja hargneme teisel pool jõge lootuses, et leiame Bethodi sõjaväe ja saame ta otsustavasse lahingusse meelitada.”
„Kogu austuse juures,” sekkus kindral Kroy toonil, mis ütles, et tal pole mingit austust, „kas poleks arukam saata pool sõjaväest mööda läänepoolset teed?”
„Läänes pole eriti midagi peale raua, ainsa asja, millega põhjalased on juba hästi varustatud. Rannikupoolne tee pakub rikkalikumat saaki ja on põhjalaste varustus- ning taganemisteedele lähemal. Pealegi ei taha ma meie vägesid liiga hõredalt jaotada. Me ei tea ikka veel Bethodi vägede tegelikku tugevust. Ma tahan, et meil oleks võimalus oma väed kiiresti kokku koguda, et temast võitu saada, kui meil õnnestub temaga lahingusse astuda.”
„Aga lordmarssal!” Kroyl oli ilme, nagu kõneleks ta seniilse isaga, kellel on kahjuks siiski õigus oma asjade üle ise otsustada. „Läänepoolset teed ei tohi ometi valveta jätta?”
„Ma pidin selleni kohe jõudma,” urises Burr ja pöördus jälle kaardi poole. „Kolmas väeüksus, mida juhib kroonprints Ladisla, asub positsioonidele Cumnuri jõe ääres ja jääb läänepoolset teed valvama. Nende töö on hoolitseda, et põhjalased meist mööda ei lipsaks ja meie tagalat ei vallutaks. See üksus jääb sinna, jõest lõuna poole, meie põhijõud hargnevad aga kaheks ja suitsetavad vaenlase välja.”
„Loomulikult, lordmarssal.” Kroy naaldus kõlava ohkega tooli seljatoele, justkui poleks ta midagi paremat oodanudki, kuid pidi kõige huvides siiski üritama, tema ohvitserid aga laksutasid laitvalt keelt ja vangutasid pead, näidates oma rahulolematust selle plaaniga.
„Noh, minu meelest on see plaan oivaline!” teatas Poulder sõbralikult. Ta vaatas üle laua Kroy poole ja muigas. „Mina pooldan seda täielikult, lordmarssal. Ma olen teie käsutuses igal moel, mida vajalikuks peate. Kümne päeva pärast on minu mehed valmis teele asuma.” Tema ohvitserid noogutasid ja mõmisesid nõusolevalt.
„Viie päeva pärast oleks parem,” ütles Burr.
Poulderi lihav nägu tuksatas pahameelest, kuid ta sai enesevalitsuse kiiresti tagasi. „Viis päeva siis, lordmarssal.” Kuid nüüd oli Kroy kord muheleda.
Kroonprints Ladisla oli kogu selle aja aga kaarti tunnistanud, silmad pilukil, ja tema paksult puuderdatud näole hakkas tasahaaval tekkima hämmeldunud ilme. „Lordmarssal Burr,” alustas ta aeglaselt, „minu üksus peab siis mööda läänepoolset teed jõe äärde minema, on mul õigus?”
„Just nimelt, Teie Kõrgus.”
„Aga üle jõe me minna ei tohi?”
„Just nimelt, Teie Kõrgus.”
„Meie kanda…” ja prints kõõritas haavunult Burri poole „…jääb siis puhtalt kaitsev roll?”
„Just nimelt. Puhtalt kaitsev.”
Ladisla kortsutas kulmu. „See ülesanne paistab tühine.” Tema tobe kaaskond hakkas toolidel nihelema ja nurisema, näidates oma rahulolematust ülesandega, mis polnud sugugi nende annete vääriline.
„Tühine? Andestage, Teie Kõrgus, kuid see pole nii! Angland on suur ja keeruline maa. Põhjalased võivad meist mööda pääseda, ja kui see neil õnnestub, on kõik meie lootused teie peal. Teie ülesandeks on takistada vaenlast üle jõe tulemast või – veel hullem võimalus – Ostenhormi peale marssimast.” Burr kummardus ettepoole, naelutas printsi pilguga paigale ja raputas tuliselt rusikat. „Teie olete meie kalju, Teie Kõrgus, meie alussammas, meie vundament! Teie olete hing, mille küljes ripub värav, värav, mis lüüakse sissetungijate nina all kinni ja kihutab nad Anglandist välja!”
Burri osavus avaldas Westile muljet. Printsi ülesanne oli tõesti tühine, kuid lordmarssal oleks suutnud ka käimlate rookimise panna paistma õilsa tööna. „Suurepärane!” hüüatas Ladisla, kübarasulg vehkimas. „Värava hing, aga loomulikult! Oivaline!”
„Kui rohkem küsimusi ei ole, härrased, siis… meil on väga palju tööd teha.” Burr vaatas mossis nägudest poolringi. Keegi ei teinud suud lahti. „Võite minna.”
Kroy ja Poulderi ohvitserid vahetasid jäiseid pilke ja kiirustasid, et esimesena välja jõuda. Kaks suurt väejuhti ise hakkasid tõuklema ukseavas, millel oli laiust enam kui piisavalt, et nad oleksid sealt korraga läbi mahtunud – kumbki ei tahtnud teisele selga keerata ega tema järel minna. Kui neil lõpuks oli õnnestunud koridori trügida, pöördusid turris kindralid teineteise poole.
„Kindral Kroy,” lausus Poulder hüvastijätuks põlgliku irvega ja heitis kõrgilt juuksed tahapoole.
„Kindral Poulder,” sisistas Kroy ja sikutas oma laitmatu mundri sirgeks.
Siis marssisid nad vastassuundades minema.
Viimasena sammusid välja prints Ladisla kaaskondlased, kes arutasid omavahel lärmakalt, kellel on kõige kallim turvis. West tõusis, et ka ise lahkuda. Tal oli sada kiiret ülesannet ja ootamine poleks midagi andnud. Kuid enne, kui ta ukse juurde jõudis, hakkas lordmarssal Burr jälle rääkima.
„See ongi siis meie sõjavägi, West. Ma vannun, vahel on mul tunne, et ma olen isa, kellel on hulk omavahel jagelevaid poegi, aga pole naist, kes mind aitaks. Poulder, Kroy ja Ladisla…” Ta vangutas pead. „Kolm väejuhti! Nad kõik paistavad arvavat, et kogu selle asja eesmärk on nende isiklik hiilgus.
