ja ka mõned sellised, kes ei põlvita üldse. Need oleme meie. Meil on selle raipe vastu vaen, mis on tükk aeg käärinud, ja me mõtleme selle ära klaarida või surra. Üksi me tema vastu ei saa, aga me kuulsime, et teie sõdite tema vastu, niisiis me mõtlesime, et lööme kah kampa.”
„Lööte kampa?”
„Me tulime selle pärast pika maa maha ja selle järgi, mis me tee peal nägime, kulub teile meie abi ära. Aga kui me siia jõudsime, ei tahtnud teie omad just hirmsasti meid enda sekka võtta.”
„Nemad olid raasike ebaviisakad,” lisas kõhn mees, kes Westi kõrval kükitas.
„Seda nad olid, Hagijas, seda nad olid. Kuid meie pole mehed, kes laseks end väiksest ebaviisakusest heidutada. Siis mul tuligi mõte sinuga rääkida nagu pealik pealikuga, võiks öelda.”
Burr vaatas tühja pilguga Westi poole. „Nad tahavad meiega koos võidelda,” ütles ta. West vaatas silmi pilgutades vastu, ta ei suutnud ikka veel päriselt mõista, et võib selle päeva üle elada. See, keda oli Hagijaks kutsutud, sirutas tema poole mõõga, käepide ees, ja naeratas laialt. Westil läks hetk aega, enne kui ta sai aru, et mõõk on tema enda oma.
„Aitäh,” pomises ta ja sai mõõgapära kobamisi kätte.
„Pole midagi.”
„Meid on viis,” ütles põhjalaste juht nüüd. „Kõik nimega mehed ja lahingus karastunud. Me oleme võidelnud Bethodi vastu ja me oleme võidelnud temaga koos igal pool Põhjas. Me tunneme tema kombeid, vähesed tunnevad neid paremini. Me oskame maad kuulata, me oskame võidelda, me oskame üllatusi valmistada, nagu näed. Me ei hiili kõrvale ühestki ülesandest, mis on vaeva väärt, ja meie jaoks on vaeva väärt iga ülesanne, mis Bethodile kahju teeb. Mis sa ütled?”
„Noh… ee,” venitas Burr ja hõõrus pöidlaga lõuga. „On selge, et te olete ülimalt…” ja ta laskis pilgul üle karmide, räämas, armiliste nägude käia. „… ülimalt tõhus salk mehi. Kuidas ma saaksin nii lahkest pakkumisest keelduda?”
„Las ma siis tutvustan meid. See siin on Hagijas.”
„See olen mina,” urises kõhn teravate hammastega mees ja näitas jälle oma kõhedakstegevat naeratust. „Tore tuttavaks saada.” Ta haaras Westil käest ja pigistas seda, nii et luud ragisesid.
Kolmpuu osutas pöidlaga tigeda olekuga mehe poole, kellel oli kirves ja ainult üks kõrv. „See sõbralik sell on Must Dow. Ma ütleks, et küll ta aja jooksul paremaks läheb, aga ei lähe.” Dow pöördus ja sülgas jälle maha. „See mehemürakas on Tul Duru. Teda kutsutakse Kõuepilveks. Siis on veel Harding Morn. Tema on seal metsas, hoiab teie hobuseid, et need tee peale ei läheks. Aga sellest pole midagi, tal pole niikuinii midagi öelda.”
„Ja teie?”
„Rudd Kolmpuu. Selle pisikese salga juht, kuna meie eelmine juht läks tagasi porisse.”
„Tagasi porisse, saan aru…” Burr hingas korra sügavalt. „Ega siis midagi. Te võite minna kolonel Westi alluvusse. Ma olen kindel, et ta leiab teile toitu ja peavarju, rääkimata tööst.”
„Minu alluvusse?” pahvatas West, mõõk ikka veel käes kõlkumas.
„Täpselt nii.” Lordmarssali suunurgas oli vaevunähtav muie. „Meie uued liitlased peaksid imehästi prints Ladisla kaaskonda sobima.” West ei teadnud, kas nutta või naerda. Ta oli just hakanud uskuma, et olukord ei saa enam keerulisemaks minna, aga nüüd oli tal viis metslast kaelas.
Kolmpuu paistis olevat üpris rahul. „Väga hea,” lausus ta ning noogutas aeglaselt ja heakskiitvalt. „Sellega on siis korras.”
„Korras,” ütles ka Hagijas ja tema õel irve venis veel laiemaks.
See, keda kutsuti Mustaks Dowks, vaatas Westi pikalt ja ebasõbralikult.
„Kuradi Unioon,” urises ta.
Küsimused
Ainuisikuliselt Sand dan Gloktale,
Dagoska üleminkvisiitorile.
Te asute otsekohe laevale ja võtate Dagoskas inkvisitsiooni juhtimise üle. Te teete kindlaks, mis juhtus teie eelkäijaga, üleminkvisiitor Davoustiga. Te uurite tema kahtlusi, et linnas on teoksil vandenõu, võib-olla lausa linna valitsevas kogus endas. Te uurite valitseva kogu liikmeid ning juurite välja igasuguse ebalojaalsuse. Karistage reetlikkust halastuseta, kuid hoolitsege, et tõendid oleksid kindlad. Me ei saa endale rohkem äpardusi lubada.
Poolsaarele voolavad juba gurkuli sõdurid, kes on valmis Dagoska iga nõrkust ära kasutama. Kuninga väed on täielikult hõivatud Anglandis, seega pole teil gurkullaste rünnaku puhul eriti abi loota. Seepärast hoolitsege, et linna kindlustused oleksid tugevad ja toiduvarud piisavad, et igasugusele piiramisele vastu panna. Te hoiate mind oma edusammudega regulaarselt kirju saates kursis. Ennekõike hoolitsege, et Dagoska ei langeks mingil tingimusel gurkullaste kätte.
Ärge vedage mind alt.
Sult,
Tema Majesteedi Inkvisitsiooni ülemlektor
Glokta voltis kirja hoolikalt kokku, pistis tagasi taskusse ja kontrollis veel korra, et kuninga määrus on selle kõrval ilusti olemas. Neetud kiri. See suur dokument oli tema kuuetaskut rõhunud sellest ajast peale, kui ülemlektor selle talle andis. Glokta võttis selle välja ning pööras üht- ja teistpidi, nii et kullatis suurel punasel pitseril helkis lõikava päikesevalguse käes. Üksainus paberileht, kuid see on väärt rohkem kui kuld. Hindamatu. Tänu sellele räägin ma kuninga enda häälega. Mul on Dagoskas kõige suurem võim, ma olen kõrgemal isegi kubernerist endast. Kõik peavad mind kuulama ja mulle kuuletuma. Niikaua, kui ma suudan elus püsida, see tähendab.
Ei saa öelda, et reis oleks olnud meeldiv. Laev oli väike ja Ümmargune meri oli ülesõidu ajal tormine. Glokta kajut oli imepisike, palav ja umbne nagu praeahi. Praeahi, mis kõigub metsikult päevad ja ööd läbi. Kui ta ei üritanud parajasti hullumeelselt ringitantsivast kausist körti süüa, oksendas ta välja seda vähest, mis tal oli kõigest hoolimata õnnestunud alla neelata. Kuid all kajutis polnud vähemalt võimalust, et tema kasutu jalg annab järele ja kukutab ta üle parda merre. Jah, ei saa öelda, et reis oleks olnud meeldiv.
Kuid nüüd oli reis lõppenud. Laev libises juba sildumiskohta tihedalt täis kaide vahel. Meremehed maadlesid juba ankruga ja viskasid köisi kaile. Nüüd lükati trapp laevalt tolmusele kaile.
„No nii,” ütles inkvisiitoriabiline Severard. „Mina otsin endale ühe napsi.”
„Otsi kange naps, aga vaata, et sa meile pärast järele tuled. Homme on meil tööd. Palju tööd.”
Severard noogutas, nii et sorakil juuksed kiikusid tema kõhna näo ümber. „Ma elan selleks, et teenida.” Ma tõesti ei tea, milleks sa elad, aga ma kahtlen, et selleks. Severard lonkis ilma viisita vilistades minema, läks tärinal üle trapi, mööda kaid ja kadus tolmuselt pruunide majade vahele.
Glokta silmitses üsna kartlikult kitsast trapilauda, haaras paremini kepi käepidemest ja surus keele vastu tühje igemeid, valmistudes lauale astuma. See on tõesti ennastsalgav kangelastegu. Ta kaalus hetke, kas poleks arukam kõhuli üle roomata. See vähendaks võimalust märga hauda sattuda, kuid poleks tõesti minu positsioonile kohane. Linna aukartust sisendav üleminkvisiitor
