veri väljas. Ta oleks tahtnud rappida …
Ta talitses end. Võlujõud tuikas temas, ürgne ja võimas, äratades loomalikke himusid ja puhudes need märatsevaks tormiks.
Ehk olen ma juba liiga palju söönud?
Renna hingas aina uuesti sügavalt ja rütmiliselt sisse, seda krasialaste nippi oli Arlen talle sharusahk’i-tundides õpetanud. Tema rusikad avanesid pikkamööda ning süda ei tagunud enam rinnas, tuksudes aeglasemalt ja ühtlasemalt. Ta tuli vastumeelselt sadulast maha, harjas Tõotust ja lasi hobuse teepervele paksu rohtu nosima.
Nad olid just einet lõpetamas, kui Arlen ajas kaela õieli, nagu kuulatades midagi kauguses. Mees naeratas. „Seal see ongi.”
„Mis asi?” küsis Renna, aga mees tõusis kähku püsti, puhastades kausi toidujäänustest ja pannes selle keedupoti juurde ära. Ta joonistas õhku loitsumärgi ning lõke kustus.
„Läki.” Arlen hüppas sadulasse ja kannustas Varjutantsu galoppi jooksma, kihutades mööda maanteed.
„Maapõue sigitis,” pomises Renna, viskas omaenda kausi käest ja kiirustas järele. Päeva veeredes oli Tõotus üles soojenenud, kuid ometi püüdsid nad Arleni kinni alles mitme minuti pärast, kui mees seisma jäi. Ees paistis ebamäärane kuma ja kõlasid lahinguhääled, aga Arlen käitus muretult.
„Asula laieneb nähtavasti jälle. Puuraidurid saavad küllap hakkama.” Arlen laskus sadulast ja noogutas metsa poole. „Pane keep selga ja vaatame, kas meil õnnestub piiluda.”
Ta juhtis nad kiiresti puude vahele. Üks puudeemon astus nende teele, valmis ründama, kuid Arlen sisistas eluka peale ja puuloitsud ta kehal lõõmasid, peletades maa-aluse eemale. Varsti jõudsid nad kohta, kus puid kasvas hõredamalt, tohutu lagendiku servale, mis oli alles kände täis ja lõhnas nagu raielank. Siin Arlen peatus, jälgides pimedusest.
Lagendiku keskel põlesid lõkked suures loitsumärkidega kaitstud sõõris, mida täitsid telgid, tööriistad ja veoloomad. Lõkked valgustasid lagendikul liikuvaid mehi ja naisi, kes võitlesid vägeva puudeemonite salga ja kümne jala kõrguse kivideemoniga.
Kõik Renna vaistud käskisid tal lahingusse tormata – tema veres pulbitses vajadus deemoneid tappa. Ta haistis nende verd ja tundis, kuidas suu jookseb vett, igatsedes kugistada nende rüvedat liha.
Siiski seisis Arlen külmavereliselt ega kavatsenud ilmselt sekkuda. Renna sundis end rahunema, võttis käe noapidemelt ja mähkus üleni loitsumärkidega keepi, mis teda deemonite silme eest peitis.
Sestsaadik kui ta hakkas maa-aluste liha sööma, oli keep muutunud. Ta tundis, kuidas selle loitsumärgid imasid tema kehast võlujõudu, aga heledamalt loitmise asemel paistsid need ja keep ise tuhmuvat ning hägustuvat. Seda liiga kaua vahtides hakkas tal pea ringi käima. Ta arutles, kui palju deemoniliha peab ta sööma, enne kui see pilgu all täiesti haihtub. Vist Arlenist rohkem, sest mees nägi keepi siiamaani, ehkki Renna täheldas, et Arlen ei vaata teda kunagi pikalt, kui ta seda kannab.
„Mida nad teevad?” küsis Renna, kuna vaikimine ja tegevusetus mõjusid rusuvalt.
„Puhastavad suurloitsu ala,” vastas Arlen. „Nad alustavad puude langetamisest, et moodustada kese, ja hargnevad siis laiali, puhastades maa miilidelaiuse tõrjeloitsu kujuliselt. Öösiti tapetakse deemoneid, kes selle piires kerkivad, et need saaksid hävitatud, mitte lihtsalt loitsuala servale tõugatud, kui loitsumärk käivitub.”
„Miks kõik nii ei talita?” küsis Renna. Niivõrd suur loitsumärk imaks sellise hulga võlujõudu, et ükski Maapõue sigitis ei suudaks läbi murda, ja selle rikkumine oleks üsna võimatu.
„Vanasti deemonisõdade aegu küllap tegidki,” ütles Arlen. „Aga rahvas unustas ja pärast Naasmist on inimesed peitupugemisega liiga hõivatud, et pead kasutada.”
Renna uratas ja jälgis lahingut hoolikamalt, märgates otsekohe puuraidureid. Puuraidur oli külades levinud amet, seda liignime kandis enam-vähem igaüks, kes puid langetas või puiduga kauples. Mitmesaja miili kaugusel Ojaäärselgi oli ligi sada puuraidurit, kes elasid kuldpuude läheduses majakobaras. Nende sarnasus siinsete asukatega oli jahmatav.
Mehed olid suurt kasvu ja tursked, seljas tihkest parknahast varrukateta vestid, käte ümber mässitud randmekaitsed, ja kakspealihastega, mis näisid Renna peastki suuremad. Silmi kissitades kujutas ta ette Brine Puuraidurit, kes oli mitu kuud tagasi Rennat asulanõukogu kohtumisel kaitsnud. Tol õhtul ei jätkunud Rennal tahtejõudu liigutada või enesekaitseks kõnelda, kuid ta mäletas iga sõna, millega Ojaäärse eestkõnelejad olid ta surma mõistnud. Puuraidurid olid püüdnud teda päästa.
Siin olid ka naisterahvad, kõik relvastatud ambude või raskete loitsumärkidega nugadega. Alguses arvas Renna, et nad kannavad pakse seelikuid, aga kui nad kõndisid, nägi ta seelikutes lõhikuid, mis võimaldasid vabalt liikuda, ilma et oleksid ohverdanud kombekust.
Renna turtsatas. See oli just niisugune tobedus, mille peale oleksid tulnud Ojaäärse tublid perenaised, ja eks sellepärast ei sallinudki nad Rennat ja tema õde. Parksepa tüdrukud katsid end päikese all harva kinni. Renna ise oli võimalikult paljas, et mustjuurega maalitud loitsud ta ihul puutuksid kokku võlujõust tulvil ööõhuga.
Naisi ümbritses rühm mehi, kes puuraiduritest järsult eristusid. Üll paksud puust turvised, mille lakitud loitsumärgid olid kõvasti sisse söövitatud, kandsid nad raskeid kiivreid ja hoidsid käes sarnaseid odasid-kilpe. Nende kilpidel oli loitsuringi keskele maalitud mängusõdur.
„Kes need on?” küsis Renna sõrmega osutades.
„Puusõdurid,” vastas Arlen. „Angiers’ kuninglik kaardivägi. Hertsog Rhinebeck lubas saata nad siia puuraiduritega koos harjutama.”
„Nad ei ole seda vist veel eriti jõudnud,” tähendas Renna. Uhkete turviste kiuste seisid mehed jäigalt, pigistades relvi pingsalt ja saates deemonitele ärevaid pilke.
„Linnavahid,” ütles Arlen. „Harjunud inimesi kamandama ja vahest ka kellelegi kolki andma, kuid ma kahtlen, kas ükski oli enne siiatulekut väljaspool harjutusplatsi odaga võidelnud.” Ta osutas sõrmega. „Ja kõige viletsama mulje jätab prints Thamos.”
Tõepoolest, mees, kellele Arlen osutas, oli riides nii, nagu Renna printse kujutleski, terasturvis kirjatud kuldsete loitsumärkidega ja läikima klantsitud. Ta oli pikka kasvu ja sale, võimsa kehaehitusega ja pügatud must habe tugevat lõuajoont ehtimas.
Aga prints niheles jalgel, sirutas käsivarsi ja väärutas pead, üritades asjatult lõdvestada krampis lihaseid. Renna haistis ta hirmu üle lagendiku ning teadis, et deemonid haistavad seda samuti.
Oli selge, et puuraidurid olid kupatanud Puusõdurid tagalasse, neile tehti viisakusest ülesandeks kaitsta naisi, kes ei paistnud säärast kaitset tahtvat ega vajavat.
Aastate eest oli Renna isa palunud Brine Laiaõlgsel ja veel mõnel Ojaäärse puuraiduril natuke põllumaad raadata. Renna ja Beni olid tundide kaupa jälginud, kuidas mehed töötasid, järjekindlalt puid langetades, tüvesid minema vedades ning juuri üles kiskudes. Iga liigutus oli osav ja vilunud, tööriistu viibutades kasutati ära nende raskust, raiskamata kübetki jõudu.
Siinsed puuraidurid võitlesid umbes samamoodi. Nad kandsid ikka käes oma töövahendeid, mida nüüd katsid loitsumärgid, ja lasid neil käia jõhkra sujuvusega.
Kaks vägeva pika kirvega meest raiusid kordamööda ühe puudeemoni jalgu. Deemon oli kõrge ja kõhn, tema haare
