oda, aga kehvad loitsud,” tähendas Arlen. „Kui tal oidu on, laseb ta lahti ja jätab asja naiste hooleks.” Tõsi, mitmel naisel olid ammud palges ja nad oleksid nooled lendu lasknud, kui prints poleks ette jäänud.
Siiski üllatas Thamos neid. Ta möiratas, tõstis odavarre külge klammerdudes oma soomustatud saapa ja hakkas maa-alusele jalaga kõhtu taguma. Saapakannal lõõmasid löögiloitsud ning deemon sai armutult peksa; prints kangutas oda vabaks ja paiskas vaenlase selili. Ta oli silmapilk jaol, torgates vabastatud oda maa-alusele otse südamesse.
Prints asetas ühe jala toetuseks deemoni rinnale, kiskus relva musta vere pritsides välja ja pöördus hüüatusega, et abistada tapluses kaht puuraidurit. Urisedes pistis ta oda nendega madistavale deemonile selga, litsudes end nii ligi, et loitsumärgid ta turvisel ergasid.
Enam polnud hirmunud meest, keda Renna oli näinud: prints kisendas kui ogar, joostes lagendikul ringi ja võideldes ennastunustavalt, hoolimata sugugi oma julgeolekust.
Kõlas kriiskamine ja pöördudes nägi Renna, kuidas puudeemon surus küünised ühele puuraidurile rinda. Mees tõukas deemoni nõrga kirvehoobiga sammukese tagasi, aga relv kukkus peost ning ta varises maha.
Renna tõmbus pingule, ent Arlen jooksis juba sinnapoole. Renna järgnes talle nobedalt, aga deemon valmistus tapma ja kumbki neist ei oleks õigeks ajaks pärale jõudnud.
Renna nägi ootamatut vilksatust ja tundis tuttavat peapööritust, kui ilmus sihvakas tütarlaps, kes heitis tagasi umbes samasuguse loitsumärkidega keebi hõlmad, nagu kandis Renna. Tüdruku riietus oli kirju ja kirev – laiad pantaloonid ja pluus, kehale liibuv vest. Ta oli langenud puuraidurist poole väiksem ning sarnanes vägeva puudeemoni ette astudes kodukassiga, kes sisistab hundi peale. Ometi seisis ta kartmatult, vaadates deemonile silma, ja kui elukas küünised välja sirutas, tõstis ta viiuli ja asetas poogna keeltele, tuues kuuldavale rea ebakõlalisi helisid.
Deemon kiljus ja vehkis tema suunas, aga tüdruk viskus eemale, tegi maapinnal kukerpalli ja maandus uuesti jalgadele, mängu hetkekski lõpetamata. Deemon surus küünistega käed kõrvadele ja kiljus taas, taganedes kohmakalt.
Jälle peadpööritav vilksatus ja deemoni selja taha ilmus kogukas naisterahvas, kes jäi märkamatuks, kuni viibutas rasket loitsumärkidega nuga, raiudes kollil küljest ühe peenikese käsivarre. Haav koos viiuli kriipivate helidega oli deemonile liig, too põgenes otse Arleni ja Renna poole. Arlen ei seisatanud, vaid haaras maa-alusel sarvest ja tiris eluka lähemale, joonistades rinnale soojaloitsu. Ta tõukas deemoni kaugemale ning olend lahvatas ergavaks kisendavaks tulekeraks, kuna Arlen ruttas haavatud puuraiduri juurde.
Nähes Arlenit lähemale jooksmas, süttis mõlema naise silmis tuluke, äratundmine segunes jahmatuse ja paraja annuse hirmuga. See, kes oli deemonil käe maha raiunud, toibus üllatusest esimesena.
„Sul oligi aeg tagasi tulla,” ütles ta, põlvitades vigastatud mehe kõrvale ja võttes raske põlle taskutest haavade tohterdamiseks vahendid. Tütarlaps vahtis Arlenit endiselt ammuli sui.
Arleni huuled kõverdusid. „Tore sindki näha, Darsy.” Ta heitis pilgu tüdrukule. „Keskendu muusikale, Kendall.” Ta osutas lõuaga tüdruku viiulile, enne kui taimetundjale appi põlvitas. Kendall ajas selja sirgu, kohendas viiulit ja asus teraselt ümbrust valvama.
Puuraidur köhis vappudes, nii et Arleni nägu tabasid verepiisad, ning jäi vagusi. Arlen ei hoolinud sellest, vaid hoidis meest paigal, kuni Darsy haavu uuris.
„Öö võtku,” sosistas naine. Kolm sügavat rebendit ulatusid rinnast puusani ja verd oli kõikjal. „Me ei saa midagi teha.”
„Jutt või deemonisõnnik,” ütles Arlen, asetades käe esimesele rebendile, vajutades selle kinni ning joonistades teise käega õhku rea loitsumärke. Tema tegutsedes piiras nad sisse pehme kuma, Darsy ja tütarlaps vahtisid aga rabatult eluohtlike haavade sulgumist.
Äkki ahmis mees suurte sõõmudega õhku, köhis seejärel pikalt ja üritas püsti tõusta. Arlen pani käe ta rinnale ja hoidis teda maas. Mees avas silmad, heites Arlenile pilgu. „Sa tulid tagasi,” krooksatas ta.
Arlen naeratas. „Tulin muidugi, Jow Puuraidur.”
„Räägiti, et sa hülgasid meid,” sosistas Jow, „kuid mina ei kaotanud usku.”
Arleni huuled tõmbusid kriipsuks, aga ta kummardus ja korjas mehe sülle nagu lapse, toimetades haavatu turvaliselt loitsuringi. Seal oli keegi hingekarjane, vanem mees, habe hall kui vihmapilv. Oma lihtsa pruuni rüü peal kandis ta paksu koorirüüd, millel ilutsesid kaitseloitsud ümber kõvera saua – tema ordu tunnus. Arlenit märgates läksid mehe silmad pärani, kuid ta lähenes kiiresti koos õpilasega, nad võtsid Jow’ ja viisid ühte loitsumärkidega telki, mille siiludele oli maalitud hingekarjase sau. Minnes püsis tema pilk Arlenil ning veidi hiljem väljus ta telgist, nikerdatud loitsudega lihvitud kuldpuust sau käes, et sündmusi loitsuringist jälgida.
Lahing oli vaibumas ja prints, kes oli ühest taplusest teise tuisanud, avastas järsku, et talle pole enam ainsatki vastast. Ta vaatas lõõtsutades ärevalt ringi, kuid ohtu leidmata hakkas värisema, toetudes äkki raskelt odale. Tema mehed olid sedamaid ta kõrval, kogunedes ümber ning varjates teda pilkude eest. Renna kuulis turvistes selgade keskelt tema öökimist.
„See on alati nõnda,” ütles Darsy. „Kui krahvil on hoog sees, on ta maru ise, aga käima läheb ta aeglaselt ja pärast kukub kui langev puu.”
„Seal pole midagi häbeneda,” kostis Arlen. „Minulgi on tihti säärane tunne. Tõsiasi, et ta üldse öösel välja tuleb, kõneleb mõndagi …” Ta vakatas. „Krahvil?”
Darsy noogutas. „Saabudes oli tal kaasas peen kuninglik käskkiri, mis nimetas ta „Raidurivälu ja selle ümbruse isandaks”, ja miilipikkune vankrivoor. Sõdurid samuti. Üle tuhande, neist paljud vibukütid, kellega end krasialaste vastu kindlustada. Talle kindluse ehitamist on juba alustatud. Rahvas oli toidu ja tekkide eest nii tänulik, et ei hakanud vaidlema, eriti kuna sina ja Leesha olite läinud Looja teab kuhu.”
„Te siis kinkisite asula talle?” küsis Arlen.
„Meil polnud valikut,” ütles Darsy. „Aga see polegi väga hull. Enamasti laseb Thamos mõistlikel inimestel omasoodu toimetada ja ei saa eitada, et ta tõi endaga abi ja andis lootust rahvale, kes ainult lootusest elabki.”
Võitlus oli lõppenud, kuid Renna nägi sellegipoolest Arleni väljaõppe jälgi, kui puuraidurid laipu kontrollides lagendiku hoolikalt üle käisid. Võlujõud tervendas deemoneid kähku ning isegi loitsitud relvade puhul võisid nad lühikese ajaga taastuda kõigest peale surma või ihuliikmete kaotuse. Rohkem kui üks surnuna paistnud deemon, kes väljal lebas, kriiskas puuraidurite liginedes, nähvates nende poole küünistega või püüdes pageda. Need suruti kärmelt maha, nad rapsisid pööraselt, kui puuraidurid asusid lahti lõikama tihkeid kilpsoomuseid nende kaelal. Selleks kulus mitu kirvehoopi, et väiksemailgi puudeemoneil pea maha võtta, ja koguni Samm Saag oli sunnitud käed külge panema.
Renna astus Arleni ja naiste juurde, kõõritades loitsumärkidega keepe, mis äratasid pööritust.
„Sa katsid ka nende keebid loitsudega?” küsis ta Arlenilt vastust peljates.
Darsy keeras järsult ringi, märgates esimest korda Rennat, eriti neiu riietust või pigem selle puudumist. Ta heitis pilgu Renna õlgadele ja tema ninasõõrmed läksid puhevile. Ta krabas Renna keebiservast ja kergitas seda, et valguse käes paremini näha, pöördus siis Arleni poole ning vehkis lihava sõrmega mehe nina all.
„Sa
