paista, kogus ta julgust ja alustas sellest, et kinnitas kõik Pampinea poolt tehtud korraldused, määras ära, mis siin paigas, kuhu nad peatuma jäänud, järgmiseks hommikuks ja õhtusöögiks ette tuleb valmistada, ja alustas siis kõnet:
“Armsad sõbrannad, Pampinea määras mind teie kuningannaks küll pigem oma lahkusest kui mu võimete pärast, aga ma ei mõtle meie elulaadi kindlaks määrates arvestada mitte ainult enda arvamist, vaid ka teie oma. Et te aga teaksite, mis ma kavatsen teha, ja võiksite sellele omalt poolt midagi juurde lisada või maha võtta, tahan ma mõne sõnaga seda teile selgitada. Kui ma oma arvamises Pampinea tänaste korralduste kohta ei eksi, siis on nad suurepärased ja meeldivad. Seepärast pole seni mõtet neid muutma hakata, kuni nad ise sagedasest kordumisest või mõnel muul põhjusel meile igavaks ei lähe. Kui me senist korda jätkata tahame, siis läheme siit üles tõustes veel mõneks ajaks jalutama, ja kui päike loojuma hakkab, asume jahedas õhtust sööma, seejärel laulma ja muid lõbustusi maitsma, mille järel mõnus on ka magama heita. Hommikul tõuseme üles vara, kui veel jahe on, ja läheme jällegi kuhugi meelt lahutama, nii kuidas kellelegi meeldib. Kui aeg käes, sööme nagu tänagi lõunat ja tantsime, ning kui lõunapuhkus mööda, tuleme uuesti siia kokku ja hakkame nagu nüüdki jutte vestma. Selles ongi minu arvates kõige suurem lõbu, ühtlasi ka tulu. Ma tahaksin aga siiski midagi ette võtta, mida Pampinea teha ei saanud, kuna ta liiga hilja võimukandjaks valiti. Nimelt tuleks see, mis me jutustame, sulgeda kindlaisse raamidesse ja teile enne teatavaks teha, et igaühel aega oleks antud teemale oma paras jutt valmis mõelda. Kui teil midagi selle vastu ei ole, siis oleks teema ise järgmine. Kuna inimesed maailma algusest peale alati on olnud õnne mängukannid ja on seda ka tulevikus, siis jutustagem igaüks inimestest, kes mitmesugustesse sekeldustesse sattudes vastu ootust siiski õnnelikult pääsevad.”
Nii naised kui mehed kiitsid selle ettepaneku heaks ja tõotasid selle järgi talitada. Ainult Dioneo ütles, kui teised vait olid jäänud:
“Auväärt daam, nagu teised juba on öelnud, ütlen ka mina, et teie poolt ette nähtud kord on hea ja kiiduväärt, kuid lootes teie erilisele heatahtlikkusele, palun ma kogu meie seltskonna koospüsimise ajaks teha üks erand ja nimelt, et kui mina ei taha, siis pole ma kohustatud jutustama kindlaksmääratud teemal, vaid et mulle jäetaks vabadus jutustada seda, mis mulle endale parajasti meeldib. Et aga keegi ei arvaks, nagu paluksin ma seda sellepärast, et mul novelle käepärast pole, siis olen ma nõus alati jutustama viimasena.”
Kuninganna teadis Dioneo lõbusat ja rõõmsat meelt ning sai väga hästi aru, et ta palub seda ainult selleks, et seltskonda mõne lõbusa looga naerma panna, kui see teistest juttudest väsinud on, ning andis seepärast teiste nõusolekul lahkesti selle loa. Kõik tõusid nüüd püsti ja hakkasid aeglaste sammudega oja poole jalutama, mille selged veed voolasid künkalt üle kivide ja haljendava rohu alla orgu, kus tihedalt kasvasid varjuandvad puud.
Neiud võtsid siin jalad lahti ja keerasid käised üles ning hakkasid vees solistama ja vallatlema. Õhtusöögi aeg aga oli juba lähedal ja nad pöördusid tagasi lossi. Söögilauas olid kõik rõõmsad ja lustilised. Pärast õhtusööki laskis kuninganna tuua muusikariistad ja Lauretta juhtimisel tantsu alustada, Emilia aga pidi seejuures laulu laulma ja Dioneo teda lautol saatma. Lauretta alustaski kohe tantsu juhtimist, kuna Emilia südamlikult järgneva laulu laulis:
On nõnda kütkestav mu enda ilu,
et mitte iialgi
mind ükski teine armastus ei võlu.
Niipea kui enda vaatlusesse vajun,
suurt rahu oma vaimus tunnen ma.
Ei mälestus, ei see, mis uut ma tajun,
mu õndsustunnet suuda segada.
Teist säärast õnne näha ma ei saa
vist mitte iialgi,
mis pakkuda võiks mulle sama võlu.
Ei seda aaret keegi saa mult võtta,
ei iial põgene mu silmist ta.
Kui soovin vaid, ta ise vastu tõttab.
Ei sõnad seda õndsust väljenda,
mis tunnen siis; ei keegi aru saa
sest õnnest iialgi,
kes pole tundnud selle leegi võlu.
Kui kauem vaadelda, siis tuld, mis kannan
ma endas, tunnen üha kasvavat.
Ma ennast tervenisti talle annan.
Kui mõttedki tast mind nii veetlevad,
siis õnne ootan veelgi suuremat,
nii suurt, et iialgi
ei võrdu millegagi selle võlu.
Kui lõppes tantsulaul, mida kõik rõõmsalt kaasa laulsid, kuigi selle sõnad nii mõnegi mõtlema panid, tantsiti veel lühemaid ringtantse. Oli möödunud juba osake lühikesest ööst ja kuninganna leidis, et on aeg seda esimest päeva lõpetada. Ta laskis tunglad põlema panna ja tegi korralduse, et kõik magama läheksid ja puhkaksid järgmise hommikuni. Igaüks täitis käsku ja läks oma tuppa.
TEINE PÄEV
Juba oli päike oma valgusega kuulutanud kõikjal uut päeva, mida tunnistasid ka haljail okstel rõõmsalt laulvad linnukesed. Juba olid ka kõik daamid ja kolm noormeest üles tõusnud ja aeda läinud, kus nad kaua sellega aega viitsid, et kasteses rohus aeglaselt ringi jalutasid ja ilusaid pärgi punusid. Nagu eile, nõnda talitasid nad ka täna: einetasid, kui oli veel jahe, seejärel tantsisid veidi aega ja läksid siis puhkama; kella kolme paiku tõusid nad üles ja läksid vilusale muruplatsile, nagu kuninganna oli käskinud, ja istusid tema ümber maha. Loorberipärg peas, seisis sihvaka kuju ja ilusa näoga Filomena veidi aega püsti, heitis pilgu üle kogu seltskonna ja käskis siis Neifilel jutujärjega algust teha. See hakkaski kohe rõõmsalt jutustama, ilma et oleks mingit sissejuhatust teinud.
ESIMENE NOVELL
Sageli, mu armsad daamid, on juhtunud, et pilge, mis oli sihitud teise vastu, eriti asjade puhul, mis austust väärivad, pöördub tagasi pilkaja enese vastu, mõnigi kord talle endale kahju tehes. Et täita kuninganna korraldusi ja oma novelliga asuda ülesseatud küsimuse lahendamisele, tahan ma teile jutustada, milline äpardus juhtus ühe meie kaaskodanikuga ja kuidas ta siiski ootamatult hädaohust õnnelikult pääses.
Mitte kaua aega tagasi elas Trevisos vaene sakslane Arrigo, kes tasu eest igaüht pakikandjana teenis. Teda peeti inimeseks, kes elas vaga ja laitmatut elu. Kas on see tõsi või mitte, aga kui ta suri, hakkasid ta surmatunnil, nagu trevisolased ise kinnitavad, kõik Treviso peakiriku kellad äkki helisema, ilma et keegi neid oleks puudutanud. Seda loeti üldiselt imeteoks ja kõik ütlesid, et Arrigo on pühak. Kogu linna elanikud jooksid kokku maja juurde, kus lamas ta laip, ja viisid selle kui pühaduse peakirikusse. Sinna hakkas kokku voolama jalutuid ja halvatuid, pimedaid, sante ja vigaseid, ning kõik lootsid, et nad laipa puudutades terveks saavad.
Sellel rahva suure ärevuse ja liikumise ajal juhtusid Trevisosse tulema kolm meie kaaskodanikku. Ühel oli nimeks Stecchi, teisel Martellino, kolmandal Marchese. Nad käisid härraste lossides inimesi lõbustamas, osates suurepäraselt lõustu teha ja teisi järele ahvida. Trevisos polnud nad veel kunagi varem käinud ja siin üldist sagimist nähes imestasid nad väga. Teada saades, mis kõige selle põhjuseks on, soovisid nad ise seda vaatama minna.
Kui nad oma asjad võõrastemajja olid jätnud, ütles
