kes oli taibukas inimene, sai kohe aru, et munk mitte üksnes ei tunne asja paremini kui tema, vaid on ka kõike pealt näinud. Tundes end süüdi olevat, häbenes ta munga suhtes midagi ette võtta, kuna ta ise samal määral oli karistuse ära teeninud. Ta andis mungale andeks ja käskis tal kõigest, mis ta näinud, vaikida.
Seejärel saatsid nad tüdruku kloostrist vargsi minema, ja võib arvata, et nad teda nii mõnigi kord sinna uuesti tagasi tõid.
VIIES NOVELL
Dioneo jutustus äratas algul daamide südames kerget häbitunnet, nagu seda võis näha nende näkku tõusnud punast, siis aga üksteise otsa piiludes suutsid nad vaevalt naeru pidada ja kuulasid jutustust muheldes lõpuni. Kui Dioneo oma loo oli lõpetanud ja nad talle mõningate leebete sõnadega etteheiteid olid teinud, andes mõista, et selliseid novelle pole sünnis daamide kuuldes jutustada, pöördus kuninganna Fiammetta poole, kes Dioneo kõrval rohus istus, ja ütles, et jutustamisjärg on nüüd tema käes. Seepeale alustas Fiammetta armsalt naeratava näoga:
Mulle meeldib, et oleme oma novellidega hakanud näitama, kui suur jõud on kiireis ja leidlikes vastustes; ka on väga mõistlik, kui mehed kõrgemalseisvast soost naiste armastust taotlevad, naised aga toimivad arukalt siis, kui nad katsuvad hoiduda meestest, kes on kõrgemast seisusest kui nemad. Sel puhul tuleb mulle meelde üks lugu, millest teie, armsad daamid, näha võite, kuidas üks auväärt daam oma tegudega ja sõnadega oskas hädaohust eemale hoiduda, ühtlasi teistele mõtetele viia meest, kes teda ohustas.
Monferrato markii, väga vahva mees ja kiriku lipukandja, oli koos teistega relvastatud ristiretkes üle mere sõitnud. Kui tema vahvusest juttu tuli kuningas Filippo Ükssilma õukonnas, kes Prantsusmaalt samale retkele kavatses minna, ütles üks rüütel, et pole tähtede all teist niisugust abielupaari nagu markii ja ta abikaasa, sest kui markii rüütlite hulgas on kuulus kõigi oma vooruste poolest, siis on ta abikaasa maailma naiste hulgas kõige ilusam ja vooruslikum naine. Need sõnad tungisid nii sügavale prantsuse kuninga südamesse, et ta seda naist nägematagi kohe palavalt armastama hakkas. Kavatsetud retkel otsustas ta laevale asuda alles Genuas, Genuani aga maad mööda minna, et oleks hea ettekääne markiisi külastamiseks. Ja et markiid ennast kodus pole, on tal hea juhus oma ihaldust täide viia.
Otsustatud, tehtud. Ta saatis oma mehed ees minema ja asus ise väikese aadlikest kaaskonnaga teele. Markii maadele lähenedes teadustas ta markiisile ette, et see teda ootaks järgmisel hommikul eine ajaks. Markiis, kes oli tark ja taibukas naine, vastas lahkelt, et võõrsiletulek teeb talle ülimat au ja kuningas on teretulnud külaline. Siis aga hakkas ta mõtlema, mis see küll peaks tähendama, et kuningas teda külastada soovib sellal, kui meest kodus pole. Ta ei eksinud oma oletuses, et võimukandjat meelitab siia kuuldus ta ilust. Heade kommetega naisena oli ta sellest hoolimata valmis kuningat kõige austusega vastu võtma. Ta laskis enese juurde kutsuda koju jäänud aukandjaid ja nendega nõu pidades andis ta käsu kõike tarvilikku ette valmistama hakata, välja arvatud ainult söögilaud ja toidukraam, mille eest ta ise tahtis hoolt kanda. Lastes ümbruskonnast kokku tuua kõik saadaval olevad kanad, tegi ta oma kokkadele korralduse kuningliku lõunalaua jaoks ainult neist toitusid valmistada.
Määratud ajal ilmuski kuningas ja markiis võttis ta vastu suure pidulikkuse ja austusega. Kuningas leidis markiisi olevat palju ilusama, väärikama ja kombelisema kui ta rüütli sõnade järgi enesele ette oli kujutanud. Ta imetles teda ülimal määral, kiitis teda väga ning ta iha kasvas seda suuremaks, mida enam ta veendus, et markiis ületab kõik ta ootused. Kui ta mõnda aega oli puhanud tema vastuvõtuks rikkalikult ehitud tubades, saabus lõunatamise tund ja kuningas ning markiis istusid ühte lauda, kuna teisi nende seisuse kohaselt teistes laudades teenindati. Maitstes rohkearvulisi üksteisele järgnevaid roogi, kalleid ja peeni veine ning silmitsedes aeg-ajalt heameelega ilusat markiisi, tundis kuningas ülimat mõnu. Kui aga üks roog teise järele ette kanti ja ükski neist kõige mitmekesisuse juures muust polnud valmistatud kui kanalihast, hakkas kuningas kuidagi imestama. Ta teadis väga hästi, et selles maanurgas, kus ta viibis, pidi igasuguseid metslinde külluses olema; pealegi oli ta markiisile oma tulekust küllalt aegsasti ette teatanud, et sel võimalus oleks olnud jahti korraldada. Siiski surus ta oma imestuse selle kõige üle alla ja tegi juttu ainult kanadest.
“Kas siin maal,” pöördus ta lõbusalt markiisi poole, “kasvavad ainult kanad ja mitte ainustki kukke?”
Markiisile, kes küsimuse mõttest väga hästi aru sai, paistis, et jumal ise on ta soovile vastu tulnud ja paraja juhuse andnud oma mõtteid avaldada, ning ta vastas julgelt kuninga poole pöördudes:
“Ei, teie kõrgus. Kui siinsed naised oma riiete ja lugupeetavuse poolest teistest naistest veidi erinevad, on nad siiski samasugused kui mujal.”
Seda kuuldes sai kuningas väga hästi aru kanadest valmistatud lõuna põhjusest ja sõnade varjatud mõttest. Ta nägi, et on mõttetu säärase naise juures sõnu kulutada ja pole siin kohane ka mingit vägivalda tarvitada. Ta pidas kõige targemaks ja oma aule kõige paremaks kustutada tuli, mis tas halva tagamõttega nii ootamatult lõkkele oli löönud. Jättes sinnapaika kõik lootused, jätkas ta lõunatamist vaikselt ega teravmeelitsenud enam markiisiga, kartes ta vastuseid. Lõuna lõpetanud, katsus ta oma pakilise ärasõiduga siiatuleku tagamõtet varjata, tänas osutatud au eest, ja jättes markiisi jumaliku kaitse hoolde, asus otsekohe teele Genua poole.
KUUES NOVELL
Kui markiisi vooruslikkus ja prantsuse kuningale antud oivaline õppetund üldist heakskiitu oli leidnud, hakkas Fiammetta kõrval istuv Emilia kuninganna soovil julgelt rääkima:
Ka mina ei tahaks vaikida sellest, kuidas üks tubli ilmalik inimene naljaka, kuid hästi tabava lausega ihnet munka pilkas.
Kallid daamid, sellest pole kaua tagasi, kui meie linnas elas üks munk-minoriit, jõleda ketserluse inkvisiitor, kes tahtis paista pühana ja innuka ristiusu pooldajana, aga otsis nagu kõik teisedki mungad võrdse agarusega nii nõdrausulisi kui ka neid, kel on raske kukkur. Ses oma agaruses sattus ta kord ühele korralikule mehele, kel oli rohkem raha kui mõistust. Sõprade keskel viibides oli sellel, mitte küll usunõtrusest, vaid lihtsalt purjus või liiga lõbusas tujus olles, üle huulte libisenud lause, et tal on nii head veini, et isegi Kristus seda jooks. Vaevalt oli inkvisiitor seda kuulda saanud, kui ta – teades, et sel mehel on suuri mõisaid ja tubli kukkur – tema vastu suurima kiiruga cum gladiis et fustibus ränka protsessi alustas. Ta ei lootnud, et mehe uskumatus selle tagajärjel kahaneb, küll aga, et selle floriinid tema pihku ilmuvad, ja nii see oligi. Ta laskis mehe enda juurde kutsuda ja küsis, kas on õige, mis tema kohta räägitakse. Lihtsameelne mees vastas, et on õige küll, ja jutustas, kuidas asi tõepoolest oli olnud. Selle peale vastas püha inkvisiitor, kes austas üle kõige püha Giovanni Barbadorot:
“Niisiis oled sa Kristuse teinud joodikuks ja heade veinide sõbraks, nagu oleks ta Cinciglione või mõni teine teie viinaninadest ja kõrtsihulgustest? Nüüd aga räägid sa alandlikku juttu ja tahad näidata, et asi on tühine. Pole aga sugugi nõnda, nagu sulle paistab. Kui me tahaksime sinuga nõnda talitada nagu kohustus meilt nõuab, siis oled sa tuleriita ära teeninud.”
Niisuguste ja paljude teiste sõnadega kõneles ta ähvardavat nägu tehes tolle mehega, nagu seisaks ta ees hinge surematust eitav Epikuros ise. Lühikese ajaga suutis ta süüalusele niisuguse hirmu peale ajada, et mehikesel tuli selleks, et inkvisiitor tema peale halastaks, mõne vahetalitaja abiga ta käsi võida püha Giovanni Boccadoro salviga, mis on hea rohi vaimulike ihnutsemise katkutõve vastu, eriti minoriitide juures, kes ei tohi rahasse puutuda. Kuigi Galenos sellest salvist kuskil oma arstiraamatutes pole rääkinud, tarvitas inkvisiitor seda tõhusat rohtu nii ohtrasti, et tuleriit,
