et siis oma tulusid enda ja vaeste vahel ära jagada. Nii kulutasin ma ühe poole oma sissetulekuist enese tarvidusteks, teise poole aga kinkisin vaestele. Alati aitas mind looja ning mu äri läks järjest paremini.”
“Seda tegid sa hästi,” tähendas munk, “aga kas oled sa ka tihti vihastanud?”
“Oo,” vastas Ciappelletto, “pean tunnistama, et olen seda paraku sageli teinud. Aga kes suudaks ennast pidada, kui alatasa nähakse, kuidas inimesed inetuid tegusid teevad, issanda käskude järgi ei käi ega tema kohut karda? Mitu korda päeva jooksul olen ma tahtnud ennem surra kui edasi elada, nähes, kuidas noored inimesed tühja taga ajavad, vannet vannuvad ja seda jälle murravad, kirikust mööda kõrtsidesse lähevad ja pigem ilmalikke radasid hulguvad kui jumalikku teed käivad.”
Munk vastas:
“Mu poeg, su viha on õilis viha ja selle pärast ei saa ma sind sundida pattu kahetsema. Aga kas pole su viha sind vahel tõuganud kedagi tapma, teotama või muud ülekohut tegema?”
Ciappelletto vastas:
“Jumal hoidku, kuidas võite teie, jumalasulane, niisuguseid sõnu lausuda? Kui mul vähegi mõttesse oleks tulnud säärast pattu teha, millest te räägite, kas oleks jumal mind siis nii kaua toetanud? Säherduste asjadega tuleksid toime ainult mõrtsukad ja röövlid. Kui mulle säärane inimene juhuslikult silma puutus, ütlesin ma temale ikka: “Mine rahus, et jumal sind patust pööraks.”
Siis ütles munk:
“Jumal õnnistagu sind, mu poeg, aga nüüd ütle mulle, kas pole sa kunagi valet tunnistanud teise inimese vastu või ligimesest halba rääkinud või teiselt midagi vägisi ära võtnud?”
“Jah, püha isa,” vastas Ciappelletto, “pean ütlema, et olen ligimesest küll halba rääkinud. Oli mul kord naaber, kes vähemagi põhjuseta armastas oma naist peksta, ja kord ma siis rääkisin selle mehe kohta halba ta naise sugulastele, sest mul hakkas vaesekesest hale, keda ta joobnud peaga alati armetult peksis.”
Munk vastas:
“Hüva, sa ütlesid, et oled olnud kaupmees. Kas sa siis kunagi kedagi pole petnud, nagu seda kaupmehed ikka teevad?”
“Jah, tõepoolest,” vastas Ciapelletto, “ka mina olen petnud. Ma ei tea enam, kuidas selle mehe nimi oli. Ta tõi mulle raha kalevikanga eest, mille ma talle olin müünud. Panin saadud raha laekasse, ilma et oleksin seda üle lugenud, kuu aega hiljem aga leidsin sealt neli münti rohkem kui pidi olema. Terve aasta hoidsin ma seda raha; kui ma aga seda inimest, kellele see raha kuulus, kuskil ei näinud, jagasin ma selle ära vaestele.”
Munk ütles:
“See on tühine asi, niiviisi talitades tegid sa hästi.”
Ta päris veel palju muudki ning sai ikka sama laadi vastuseid. Munk tahtis juba pattude andeksandmisele asuda, kui Ciappelletto lausus:
“Mul on südame peal veel üks patt, millest ma pole teile rääkinud.”
Munk küsis, mis see võiks olla, ja Ciappelletto vastas:
“Mul tuleb meelde, et ma kord ühel laupäeval oma teenrit lasksin pärast õhtutundi veel maja pühkima hakata, unustasin seega vajaliku pühapäeva pühitsemise.”
“Oo, mu poeg,” vastas munk, “see on tühine asi.”
“Ei,” ütles Ciappelletto, “ärge öelge, et tühine asi, pühapäeva tuleb vägagi pühitseda, sest sel päeval tõusis surnuist meie õnnistegija.”
Seejärel küsis munk:
“Kas sul veel midagi hinge peal on?”
“Jah, püha isa,” vastas Ciappelletto, “kord sülitasin ma kogemata issanda kirikus.”
Munk vastas naeratades:
“Mu poeg, seda ei maksa südamesse võtta. Meie mungad sülitame seal iga päev.”
Siis ütles Ciappelletto:
“See on teist väga paha, sest midagi ei tule maailmas nii puhtana hoida kui püha templit, seal ohverdatakse ju issandale.”
Lühidalt, sääraseid patuasju pihtis ta mungale veel rohkesti, siis aga hakkas ta ohkama ja kibedasti nutma – pisaraid valada oskas ta väga hästi.
Püha isa ütles:
“Mis sul on, mu poeg?”
Ciappelletto vastas:
“Oh, püha isa, üks patt on mul siiski hinge peal, sellest pole ma veel kunagi pihtinud, mul on häbi seda rääkida; iga kord, kui ma seda meelde tuletan, hakkan ma nutma nagu nüüdki. Ning ma olen päris kindel, et issand selle patu pärast minu peale kunagi ei halasta.”
“Mine ikka, mu poeg, mis sa räägid!” ütles munk, “kui kõik patud, mis inimesed kunagi on teinud või veel teevad kuni maailm püsib, oleksid koondatud ühte inimesse ja see inimene kahetseks ja kurvastaks niiviisi kui sina, siis annaks issand talle pärast pihtimist kõik ta patud andeks, sest nõnda suur on tema arm ja halastus. Seepärast räägi mulle kõik julgesti ära.”
Ciappelletto lausus siis, ikka veel kibedasti nuttes:
“Oh, mu isa, minu patt on liiga suur ja ma suudan vaevalt uskuda, et kui teie mind oma eestpalvega ei toeta, jumal mulle selle kunagi andeks annab.”
Munk vastas seepeale:
“Räägi aga julgesti, ma tõotan sulle sinu pärast jumalat paluda.”
Ciappelletto jätkas nutmist ja keeldus rääkimast, munk aga julgustas teda ikka rohkem. Ciappelletto hoidis munka niiviisi veel kaua ootusärevuses, ohkas siis sügavasti ja ütles viimaks:
“Mu isa, et te minu pärast jumala ees seista lubasite, olgu siis, ma jutustan teile ära. Kui ma üsna väike olin, sõimasin ma kord oma ema.”
Seda öeldes hakkas ta uuesti kõvasti nutma.
Munk ütles:
“Oo, mu poeg, kas see patt sulle tõesti nii suur paistab? Inimesed teotavad iga päev jumalat, aga jumal annab siiski hea meelega andeks igaühele, kes oma teotamist kahetseb. Kas sa siis tõesti kahtled, et ta sulle seda eksitust andeks ei anna? Ära nuta, tröösti end; usu mind, kui sa isegi üks ta ristipoojaid oleksid, aga su kahetsus tuleks nii sügavast südamest, nagu ma seda näen, ka siis annaks ta sulle andeks.”
Ciappelletto vastas:
“Oh, mu isa, mis te räägite! Mu patt on liiga suur. Mu kallis ema on mind ööd kui päevad läbi üheksa kuud oma ihus kandnud ja sajad korrad mind süles hoidnud, teda sõimates olen ma talle liiga palju halba teinud. Kui teie minu eest jumalat ei palu, ei anna ta mulle seda iialgi andeks.”
Kui munk nägi, et Ciappellettol pole enam midagi öelda, andis ta temale patud andeks, õnnistas teda kindlas usus, et Ciappelletto, kelle sõnu ta puhta tõe pähe oli võtnud, on püha inimene. Ja kes oleks selles võinud kahelda, kui oleks kuulnud surivoodil lamavalt inimeselt sääraseid sõnu? Ta ütles lõpuks:
“Härra Ciappelletto, jumala abiga saate te peagi terveks. Kui aga siiski peaks juhtuma, et jumal teie õnnistatud ja hästi ettevalmistatud hinge enda juurde kutsub, kas on teil midagi selle
