peremees oleks oma elukäiku saanud selgepiirilistesse etappidesse jaotada: Novomelnitsa, sõda, Raudiku ja Kiviaia, aga niisugune jaotus oli vaid geograafiline. Oli ka teine, palju lihtsam jaotus: elu koos Olgaga, mis oli tõeline perekonnaelu olnud, ja elu hiljem, pärast naise surma. Nüüd Mihkel teadis – need olid niivõrd erinevad eluetapid, et neid ei saanudki võrrelda. Mingi soovunelma ajel oli mees alateadlikult lootnud, et uuesti abielludes saab kõike otsast alustada, tegelikkus aga tõestas midagi muud ja nüüd, kui Elviira oli juba ligi viis aastat Tamme nime kandnud, pidi Mihkel nentima, et Olga oli talle alati kõigiti lähedasem olnud. Mitte sellepärast, et siis nad olid nooremad, neil olid lapsed ja suurem osa elust tundus veel ees olevat; asi oli selles, et Olga oli mõõtmatult arusaavam ja heasüdamlikum olnud. Millegipärast tuli see Mihklile just nüüd meelde, kui nad Elviiraga jämedat kasetüve saagida püüdsid, ja mees käratas tusaselt:
„Tõmba ainult enda poole, ära katsu siiapoole lükata!”
2
Raudiku paksude seintega mõisahoone allkorrusele torm peaaegu ei kostnudki. Käode aknad jäid allatuult ja väljas märatsevast rajust andsid tunnistust ainult pargipuude metsikult vehklevad oksaharud ja õhus lendlevad leheräbalad. Aknasse pilku heites aga märkas Marie korraga, et tavapärasesse väljavaatesse on mingi võõrastav tühik tekkinud, ja küünitas seda arusaamatut nähtust uurima. Tõepoolest, seni otse jõe kaldal kõrgunud kaheharuline põline kastanipuu oli kadunud, ja mis kõige huvitavam – jäägitult kadunud. Maries ärkas uudishimu, ta võttis oma õuekitli ümber ja hakkas ukse poole minema.
„Kus sa lähed, vanaema?” See oli kuueaastane Alvar, kes laua ääres mänguklotse torniks ladus. Ka kaks aastat noorem Lemmi, kes oma nukule püüdis midagi sisse sööta, kordas venna järel nagu kaja:
„Kussa lähed, vanaema?”
„Olge ilusti toas, ma tulen kohe tagasi!”
„Ma tahan ka tulla! Kogu päev pean toas istuma!” See oli Alvar.
„Mina ka! Mina ka!” Lemmi jättis nuku kus seda ja teist ning oli krapsti püsti.
„Ei, täna teie õue ei lähe! Tuul viib niisugused kohe minema, jõkke!”
„Ei vii! Ma olen juba suur!” väitis poiss vastu. Tüdruk vaatas nõutult nii ühele kui teisele otsa, jõkke kukkumisega oli teda alatasa hirmutatud.
„Näe, kastanipuu oli teist mõlemast palju suurem, aga puud enam ei olegi! Kadunud, tuul viis ära!”
Marie näitas akna poole ja lapsed vudisid sedamaid vaatama. Tõepoolest, mõlemad said aru, et väljas on midagi teistmoodi kui tavaliselt. Suur ja jäme puu, mille alt nad olid eelmisel sügisel tumepruune läikivaid kastanimune korjanud, oli seal jõe kaldal alati seisnud, aga nüüd oma kohalt lahkunud, lihtsalt minema läinud!
„Kes selle… ära viis?” küsis Alvar kõheldes.
„Tuul, kes muu! Näed siis, et sel tormil on tühiasi teiesuguseid samamoodi minema viia, olge aga ilusti toas!”
„Aga vanaema, kas torm sind ei vii ära?” küsis Lemmi murelikult.
„Ei, mina oskan ennast hoida! Olge toas, ma tulen kohe tagasi.”
Lapsed jäid vanaemale aknast järele vaatama, ninad vastu klaasi surutud. Marie aga kõmpis tuulega võideldes silmalt üle rohuplatsi jõe poole, kus vaid püstine ja kihvataoliselt terav kännutüügas tunnistas, et sellel kohal oli varem puu seisnud. Tõsi küll, känd paljastas ka selle, et vana kastani tüvi oli seest pehastunud ja õõnes, puu oli vanadusest lihtsalt nõrgaks jäänud. Nüüd külitas uhke võraga kastan all jõesängis ja oli alla prantsatades ka mõned jämedad oksad murdnud. Jõest aga oli suvisel veevaesel ajal vaid madal kärestik järele jäänud, sest Raudikul aastakümneid vett paisutanud veskitammi olid maaparandajad juba ammu maha lõhkunud.
Marie seisis kõrgel jõekaldal ja korraga hakkas tal hirmus kahju, et kõik siin maailmas laguneb ja kaob. Sajandivanuse puu hukkumine oli lausa käegakatsutav näide selle kohta, et miski pole igavene. Ka mitte Raudiku mõis, kus veel tosin aastat tagasi olid lapsed õppinud ning õpetajad oma igapäevast tööd teinud. Äkki tekkinud kahjutunnet ei suutnud leevendada ka teadmine, et tollal sai ta kooliteenijana vaid kolmandiku sellest palgast, mis talle nüüd farmis töötades maksti; läbi inimese loomupärase nostalgiaprisma näisid need ammumöödunud ajad palju ilusamad ja muretumad.
Tagasi maja poole minnes pidi Marie end tugevasti vastutuult kallutama ja lausa edasi pressima, kuni hoone varju jõudis ja normaalselt kõndida sai. Laine oli varahommikul farmi tööle läinud, elekter oli juba öösel kadunud, küllap peavad käsitsi lüpsma… mõtles ta. Põiklik oli küll rääkinud, et tahavad mingisuguse pumba osta, mida saab traktoriga käima panna, kui voolu ei ole, aga millal nad seda… Ja mõelda vaid – lehmi saab traktoriga lüpsta, ennekuulmatu asi!
Majale lähenedes tundis Marie kiusatust ka rohuaia poole pilku heita, seal kasvasid mõned kõrged kuused. Kuusk aga on puu, mis tormile kergesti alla jääb, sest tema juured ei ulatu sügavale. Ning vaevalt end ümber mõisahäärberi nurga vastutuult surunud, nägigi ta, et kartus oli õigustatud – kaks sihvakat kuuske lebasid risti üle rohtunud pargiteede, mida keegi polnud juba aastaid hooldanud. Aga rohumätastesse kasvanud pargiteel paistis kuuseokste all veel midagi imelikku, omamoodi korrapärane ese, mis naise tähelepanu äratas. Nagu mingi valge tünnike oleks see olnud, aga justkui kivist…
Alles siis, kui Marie taipas maja poole vaadata, sai selgeks, mis oli juhtunud. Suurt ümmargustel dolomiitsammastel seisnud varikatust, mis mõisahoone terrassi varjas, enam ei olnud, see oli hoone küljest ära rebitud ja vedeles nüüd nurkapidi hiigelsuures jasmiinipõõsas. Kivist treitud sambad olid alla laiale trepile varisenud, kukkudes tükkideks pudenenud ja laiali veerenud – ühte niisugust tükki oligi Marie kõigepealt märganud, aga neid pakukestega sarnanevaid juppe vedeles nii muruplatsil kui ka seinaäärsetes põõsastes. Räämas mõisahoone nägi nüüd rohuaia poolt hoopiski troostitu välja, sammastega varikatus oli sellele poolele seni veel natukegi esinduslikuma väljanägemise andnud, vähemalt eemalt vaadates.
„Kõik laguneb, ei paranda seda enam keegi! Mitte kunagi…” pomises naine. Ta oli kakskümmend kolm aastat Raudiku mõisahoones elanud ja juba ammu harjunud seda oma koduks pidama. Võiks isegi öelda – ainsaks koduks, kui välja arvata need seitse aastat, mil nad olid Juhaniga oma Käoristi talu ehitanud ja seal elanud. Aga nüüd tundus Käoristi võõrana ja kaugena nagu muinasjutud, mida ta tavatses õhtuti Alvarile ja Lemmile ette lugeda.
Marie kiirustas tagasi maja varjavate seinte vahele, et lastele silm peale visata. Alvar oli küll mõistlik poiss olnud, vaid harva keeldudest üle astunud ja enamasti ka õe tegemisi jälginud, aga kunagi ei või teada, millal uudishimu keelust võitu saab ja lapse ohtlikele radadele meelitab. Vana harjumuse järgi peitis Marie kodust lahkudes siiamaani tikutoosi ära, kuigi poiss oli juba mitu korda pliidi alla tuld teinud, seda siiski tema valvsa silma all. Paksudest kiviseintest ümbritsetud eluruumid tikkusid isegi suveajal kõledaks ja niiskeks jääma ning siis tuli paratamatult pliiti kütta. Enamasti aga valmistati suviti toitu gaasipliidil – viimastel aastatel oli peaaegu igasse peresse tekkinud niisugune valge emailitud jalgadega kapike, mida peenike metalltoru ühendas nurgas seisva punase ballooniga. Gaas oli mugav ja lihtne kasutada, aga teisest küljest ka hirmutavalt ohtlik – mõelda vaid, kui lapsed omapead olles kraanid lahti keeravad! Sellepärast oligi vanaema kõige rangemalt kinnitanud, et kumbki laps ei tohi gaasiballooni ega pliiti näpugagi puutuda.
Inimene harjub nii hea kui halvaga, heaga paraku küll liiga kiiresti. Kas perenaise-, ema- ja vanaemamured kuuluvad elu heale või halvale poolele, selle peale polnud Marie kunagi mõelnud; muretsemine
