sellisest terminist mitte kunagi varem kuulnud.
Minult küsitakse ikka ja jälle: „Kuidas on võimalik, et te avastasite uue omaduse?“ Vastan, et tundlikkus ei ole uus tunnus ega omadus, kuid seda on keeruline avastada inimeste käitumist jälgides – aga psühholoogia on üles ehitatud just jälgimisele. Seetõttu pakkusid psühholoogid ja inimesed üldiselt sellele tunnusele mitmeid erinevaid nimesid, näiteks ujedus ja introvertsus. Me teeme oma ülitundlikkuse jälgimise teiste jaoks väga raskeks, sest reageerime ümbritseva keskkonna muudatustele nii kiiresti, et võime näida lähikondsetele kameeleonidena, kes teevad kõik endast oleneva konteksti sobitumiseks. Ma olen olnud ühtaegu nii uudishimulik teadlane kui ka ülitundlik inimene, kes on kogenud seda kõike isiklikult. Ja sellegipoolest – nagu ma meenutasin esialgses eessõnas – oli ka minul raske keskenduda omaenese tundlikkusele ning alguses pidi keegi teine mu tähelepanu sellele juhtima – pärast seda, kui ma ühe meditsiinilise protseduuri ajal tühise probleemi suureks puhusin.
Kui meid vaadatakse, siis ilmselt reageerime teistega võrreldes „üle“ – sest „Ü“ tähendab ülestimuleeritust ning „E“ tavalisest tugevamaid emotsionaalseid reaktsioone. Aga me esindame ju vähemust, niisiis erineme me keskmisest ega reageeri nii, nagu teised. Silmatorkavamalt väljendunud „Ü“ ja „E“ tõttu paistab nii meile endile kui teistele, et meil on mingi viga küljes. Et probleemse minevikuga ÜTId kontrollivad oma reaktsioone veelgi halvemini, hakatakse ülitundlikkust seostama inimestega, kellel on teatavaid raskusi. Vähem silmatorkavad aspektid, näiteks „S“ ja „T“ ehk töötlemisprotsessi sügavus ning nüansiteadlikkus, jäävad kergesti kahe silma vahele või neid mõistetakse vääriti. Kui näiteks märgatakse, et me võtame endale aega enne mingisse olukorda sekkumist või otsuse tegemist, võib see tunduda erinevusena, võimaliku probleemina ning seega veana. Lihtne on mööda vaadata tõsiasjast, et meie otsused on asjakohased, kui need viimaks tehtud saavad. Võivad ju sedalaadi aegluse taga olla paljud muud põhjused peale tundlikkuse, näiteks hirm või koguni madal intelligentsitase. Just see, mis leiab aset igaühe sees, nägemisulatusest kaugemal, eristab ülitundlikku vähemust kõige selgemini teistest. Küll on hea, et nüüd on olemas uued võimalused aju-uuringute läbiviimiseks ning tänu neile tulevad inimeste erinevused esile; aitäh teile kõigile, kes te olete julgenud ette astuda ja öelda: jah, kõik see toimub ka minu sees.
Niisiis – korraldame peo meie tänavas! Võimalik, et koguni paraadiga!
Eessõna
„Viripill!“
„Argpüks!“
„Ära ole selline hädapätakas!“
Mineviku kajad? Ja kas meenub teile ka igati heatahtlik hoiatus: „Sa oled tundlikum, kui see sulle kasulik on.“
Kui te olete minu moodi, siis kuulsite sedalaadi märkusi pidevalt ning need tekitasid teis tunde, et olete kuidagi teistsugune. Mina olin veendunud, et kannatan mingi fataalse vea all, mida pean varjama ja mis võib tähendada mulle elu teisejärgulisena. Ma arvasin, et mul on midagi viga.
Tegelikult on teie ja minuga midagi hoopis väga hästi. Kui te vastate raamatu alguse enesetestis jaatavalt kaheteistkümnele või enamale küsimusele või kui teile tundub, et I peatüki alguses esitatud üksikasjalik kirjeldus sobib teiega (tegelikult ongi see parim test üldse), siis võite ennast pidada väga erilist laadi inimeseks, nimelt ülitundlikuks inimeseks – keda me järgnevatel lehekülgedel nimetame ÜTIks. Ja see raamat on mõeldud just teile.
Tundlik närvisüsteem on normaalne ja põhiliselt neutraalne tunnus. Tõenäoliselt olete selle pärinud. Seda tuleb ette 15–20 protsendil inimestest. See tähendab, et te teadvustate ümbritseva keskkonna detaile, mis on paljudes olukordades suur eelis. Samuti tähendab see, et viibides liiga pikka aega väga stimuleerivas keskkonnas, keset piltide ja helide küllust, tekib teil kergemini ülekoormus ehk teisisõnu, teid tabab närvisüsteemi ülekurnatus. Seega võib tundlikkus olla nii eelis kui ka puudus.
Meie kultuuris ei omistata seda tunnust ideaalile ning see asjaolu avaldab teile tõenäoliselt väga suurt mõju. Heasoovlikud vanemad ja õpetajad aitasid arvatavasti teil probleemist „üle saada“ nagu mõnest defektist. Teised lapsed olid teiega mõnikord päris vastikud. Täiskasvanuna oli teil ilmselt raskem valida sobivat karjääri, luua suhteid ning end väärtustada ja enesekindlana tunda.
Sellest raamatust leiate üksikasjalikku baasinformatsiooni, mida oleks hea enda kohta teada; andmeid, mida te mitte kuskilt mujalt ei leia. Tegemist on viieaastase uurimistöö tulemusega, mille aluseks on põhjalikud intervjuud, kliinilised kogemused, koolituskursused, aga ka sadade ÜTIde osalusel läbi viidud individuaalsed konsultatsioonid ning ridade vahelt loetud informatsioon materjalidest, mida psühholoogid on endi teadmata ülitundlikkuse kohta välja uurinud. Esimesed kolm peatükki sisaldavad peamisi fakte teie tunnuse kohta ja annavad infot ülestimuleerimise ning närvisüsteemi üleerutuvusega toime tulemiseks.
Seejärel käsitleb raamat tundlikkuse mõju teie minevikule, karjäärile, suhetele ning siseelule. See keskendub teie eelistele, millele te pole ehk kunagi mõelnud, ning annab soovitusi ÜTIde kogetavate levinumate probleemide – näiteks ujedus ning raskused sobiva töö leidmisel – lahendamiseks.
Me võtame ette päris pika teekonna. Suurem osa ÜTIdest, keda ma olen raamatusse koondatud informatsiooniga abistanud, on mulle rääkinud, et see on muutnud nende elu kardinaalselt – ja palunud öelda seda ka teile.
Esiteks, kui olete selle raamatu kätte võtnud seetõttu, et ÜTI on teie laps, abikaasa või sõber, tervitan teid kogu südamest. Teie suhted ÜTIga paranevad oluliselt.
Teiseks, kolmesaja juhuslikult valitud eri vanuses inimesega läbi viidud telefonivestluse tulemusena leiti, et kui umbes 20 protsenti küsitletutest olid äärmiselt või üsna tundlikud, siis sisaldus valimis ka 22 protsenti mõõdukalt tundlikke inimesi. Kui teiegi kuulute mõõdukalt tundlike kategooriasse, on teil sellest raamatust üksjagu kasu.
Muide, 42 protsenti küsitletutest väitsid, et nemad pole üldse tundlikud – mis omakorda selgitab, miks ülitundlikud inimesed tunnevad, et ei suuda suurema osaga maailmast sammu pidada. Ja mõistagi tuleb meil arvestada ka selle osaga inimkonnast, kes alati keeravad raadio valjemaks või annavad autos signaali.
Lisaks võib julgelt väita, et me kõik oleme hetkiti ülitundlikud – näiteks pärast mägionnis üksinda veedetud kuud. Samuti muutuvad kõik inimesed vananedes tundlikumaks. Tõepoolest, enamikul inimestel, tunnistavad nad siis seda või mitte, on suure tõenäosusega olemas tundlikum külg, mis ilmneb teatud olukordades.
Mõnikord tunnevad mitte-ÜTId end pisut tõrjutute ja haavunutena mõttest, et me oleme neist erinevad ja mõnikord jätame ehk mulje, et ka paremad. Nad küsivad: „Tahad sa öelda, et mina ei olegi tundlik?“ Probleem on osalt tingitud asjaolust, et “tundlikkus” tähendab ka mõistvust ja tajuvust. Sellised omadused võivad olemas olla nii ÜTIdel kui ka mitte-ÜTIdel ning need optimeeruvad, kui me tunneme end hästi ja oleme vastuvõtlikud ka vähemmärgatava suhtes. Väga rahulikus olekus võivad ÜTId koguni nautida võimalust tähele panna kõige peenemaidki nüansse. Üleerutatud seisundis seevastu – mida ÜTIde puhul sageli ette tuleb – oleme me kõike muud kui mõistvad või tundlikud. Selle asemel paistame omadega puntras ja segaduses ning vajame üksiolekut. Meile vastanduvad mitte-ÜTIdest sõbrad on äärmiselt kaootilistes olukordades tegelikult palju mõistvamad kui meie.
Ma mõtlesin kaua, kuidas seda tunnust nimetada. Teadsin, et ei soovi korrata tehtud vigu, mis tingivad selle segiajamise introvertsuse, ujeduse, pärsituse ja terve rea erinevate psühholoogide välja käidud väärnimetustega. Mitte
