terve. Kui jätkate selle pärast muretsemist, võib teil lõpuks välja kujuneda tõsine südamehaigus. Haiguse otsimine võib sageli päädidagi tegeliku haigusega.
Teiseks soovitaksin teil lugeda dr Schindleri suurepärast raamatut „Kuidas elada 365 päeva aastas”. Dr Schindler näitab oma raamatus, et kolm igast neljast haiglavoodist on hõivanud inimesed, kellel on EEH – emotsionaalselt esilekutsutud haigus. Kujutlege, kolm neljast haigest võiksid olla terved, kui nad oleksid õppinud oma emotsioonidega tegelema. Lugege dr Schindleri raamatut ja töötage välja kava oma „emotsioonide haldamiseks”.
Kolmandaks võtaksin otsuseks elada, kuni ma suren.” Jätkasin sellele probleemsele isikule selgitamist, kuidas sain aastaid tagasi head nõu ühelt juristist sõbralt, kellel diagnoositi kinnine tuberkuloos. Sõber teadis, et ta peab elama piiratud elu, kuid see ei takistanud tal juurat praktiseerida, toreda perekonna luua ja tõeliselt elu nautida. Mu sõber, kes on nüüd seitsmekümne kaheksa aastane, väljendab oma filosoofiat järgmiste sõnadega: „Ma kavatsen elada, kuni ma suren, ja mitte ajada elu ning surma segamini. Kuni ma olen siin maa peal, ma elan. Miks olla ainult poolenisti elus? Iga minut, mille inimene kulutab suremise pärast muretsemisele, on lihtsalt minut, mil see inimene võiks sama hästi surnud olla.”
Sel hetkel pidin ma lahkuma, kuna pidin jõudma Detroiti lennukile. Lennuki pardal sain teise, palju meeldivama kogemuse osaliseks. Kui õhkutõusmise müra oli lõppenud, kuulsin tiksumist. Üsna ehmunult heitsin pilgu kõrvalistuja poole, sest heli näis lähtuvat temast.
Ta naeratas laialt ja ütles: „Oh ei, see ei ole pomm. See on lihtsalt mu süda.”
Olin ilmselgelt üllatunud, seepärast selgitas ta, mis temaga oli juhtunud.
Vaid kakskümmend üks päeva tagasi oli talle operatsiooni käigus paigaldatud südamesse plastklapp. Ta seletas, et tiksuv hääl kestab veel mitu kuud, kuni tehisklapile kasvab uus kude. Küsisin temalt, mida ta nüüd tegema hakkab.
„Oh,” sõnas ta, „mul on suured plaanid. Kui ma Minnesotasse tagasi jõuan, hakkan juurat õppima. Ma loodan ühel päeval valitsusse tööle minna. Arstid ütlevad, et ma pean mõned kuud asja rahulikult võtma, kuid pärast seda olen nagu uus.”
Need on kaks viisi terviseprobleemidega tegeleda. Esimene mees, kes polnud isegi kindel, et tal on orgaanilises mõttes midagi viga, oli murelik, masendunud, teel allaandmisele, otsides kedagi, kes kinnitaks tema arvamust, et ta ei saa edasi minna. Teine mees, pärast ühe raskeima operatsiooni läbimist, oli optimistlik, innukas midagi tegema. Erinevus seisneb selles, kuidas nad tervisest mõtlesid.
Mul on väga otsene tervise ja väljavabandamisega seotud kogemus. Ma olen diabeetik. Kohe, kui sain teada, et põen sellist haigust (umbes 5000 süsti tagasi), hoiatati mind: „Diabeet on füüsiline konditsioon, kuid suurim kahju tekib negatiivsest suhtumisest. Kui hakata selle pärast muretsema, on kaelas tõeline jama.”
Loomulikult sain pärast diabeedi diagnoosi tuttavaks paljude teiste diabeetikutega. Lubage, et räägin teile kahest äärmusest. Noormees, kellel on väga kerge haigusvorm, kuulub elavate surnute hulka. Ilma suhtes kinnisideeliselt kartlik, on ta tavaliselt naeruväärselt sisse pakitud nagu kubujuss. Ta kardab nakkusi, seega peletab endast eemale kõik, kellel on kergeimgi nohu. Ta kardab ülekoormust, seega ei tee ta peaaegu midagi. Ta kulutab lõviosa oma vaimsest energiast, mõeldes sellele, mis võib juhtuda. Ta tüütab teisi inimesi, rääkides sellest, kui „kohutav” on tema seisund. Tema tegelik haigus ei ole diabeet. Pigem on ta tervise vabanduseks toomise ohver. Ta on end invaliidiks haletsenud.
Teine äärmus on ühe suure kirjastuse osakonnajuhataja. Temal on haiguse raske vorm, ta võtab umbes kolmkümmend korda rohkem insuliini kui eespool kirjeldatud noormees. Kuid ta ei ela selleks, et haige olla. Ta elab, et nautida elu ja lõbutseda. Kord ütles ta mulle: „Muidugi on see ebamugavus, kuid seda on ka habeme ajamine. Kuid ma ei kavatse ennast haigevoodisse mõelda. Kui ma süsti teen, siis ülistan neid tüüpe, kes insuliini avastasid.”
Üks mu hea sõber, tuntud ülikooli õppejõud, naasis Euroopast 1945. aastal ilma ühe käeta. Hoolimata oma puudest on John alati naerusuine, alati abivalmis. Ta on niisama optimistlik kui ükskõik kes teine, keda ma tean. Ühel päeval rääkisime pikalt tema puudest.
„See on ainult käsi,” ütles ta. „Muidugi, kaks on parem kui üks. Aga nad lõikasid maha ainult mu käe. Mu hing on endiselt tervenisti alles. Selle eest olen ma tõesti tänulik.”
Üks teine amputeeritud käega sõber on suurepärane golfimängija. Ükspäev küsisin temalt, kuidas ta suudab ühe käega peaaegu perfektse stiili välja arendada. Mainisin, et enamik kahe käega golfimängijaid ei saa ligilähedaseltki nii hästi hakkama. Tema vastus ütleb palju: „Noh, minu kogemus näitab,” sõnas ta, „et õige suhtumine ja üks käsi ületab iga kell vale suhtumise ja kaks kätt.” Õige suhtumine ja üks käsi ületab iga kell vale suhtumise ja kaks kätt. Mõelge selle üle natuke. See ei ole tõsi mitte ainult golfiväljakul, vaid igas eluvaldkonnas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
