otsimas”, milles kirjelduse taustaks on samuti Stroomi rand ja autoriks seal toona emaga jalutamas käinud väike tüdruk, ammu suureks saanud Hille Karm.
Kindlustusfirmas kommunikatsioonijuhi ametis oldud aastate järel on see üle pika aja mu tõsisem kirjatükk. Essee kirjeldab riigi ja inimeste omavahelisi suhteid, kirjelduse taustaks on Stroomi rand. See paik on vaba riigi üks mudel: vahepeal kaotatud, siis uuesti leitud ning korda tehtud maalapp seal liikuvate inimeste, nende elukäikude ja kommete ning kõneldavate keeltega.
Nüüd lehvib Stroomil sinimustvalge lipp ja samas on kuulda palju vene keelt. Merelähedasele pingile istudes võid seal kaaslaseks saada pensionieas naise, kes jutustab kogu oma eluloo. Alates sõjajärgsest ajast, mil tema ohvitserist isa Tallinna suunati, seejärel sellest, kuidas temast endast sai mõne aasta pärast Balti Manufaktuuri kangur, kuidas ta õppis eesti keelest aru saama, aga kuidas tal ikkagi on kergem emakeeles rääkida… See, mida ta räägib, on pigem monoloog, mõeldud talle enesele psühholoogiliseks eneseabiks.
Võib-olla said aastaid tagasi siinsamas kokku just meie emad ja tema ema küsis minu emalt kella? Noored naised, kes nii eneste kui ka oma laste edaspidist saatust ei saanud kuigivõrd juhtida.
MEIE MAJA SEES JA ÜMBER
1950. AASTA EELVIIMASEL PÄEVAL kirjutab ema oma vanematele Valingule kirja juba Saaremaalt:
„Jõuluõhtul olin mõtteis teie juures. Me Hillekesega ei saanud kirikusse minna, tal oli natuke nohu ja köha. Süütasime kodus küünlad ja Hille laulis: „Ma tulen… Ma tulen…” Eks see oli tema lühendus jõululaulust „Ma tulen taevast ülevalt”. Esimese püha õhtul läksime koos kirikusse.
Tüdruk vaatas algul jõulupuid ja oli vaikselt, aga kui nägi, et isa on seal ees puude vahel, siis hüüdis kõva häälega: „Issi sülle, issi sülle!”
Kolmanda püha õhtul tulid ümbruse lapsed meile kokku. Oh kus siis oli meie lapsel rõõmu! Kui pakke jagati, siis ta läks kiiresti, ütles minu etteütlemisel oma kuusepuu salmi julgelt ära. Aga talle oli kolm pakki ja ta pidi kokku kolm salmi ütlema! No saime ikka kahe peale hakkama.
Täna on meil kaunis külm, sain toa ilusti soojaks kütta. Raul on jälle maal, kaugel Sõrve sääres tööd tegemas, tuleb sealt homme õhtuks. Hille saadab tervisi oma „käekirjaga”.”
Minu „käekiri” on üle ema kirja punase pliiatsiga veetud ringid ja sakid. Ikkagi jõuluvärv ja soovid soojast südamest!
Selle kirja kirjutamist ma mõistagi ei mäleta. Mu Saaremaa-mälestused algavad muust.
MA LAMAN OMA VOODIS ja olen keset ööd ärganud. Tankid on mu jälle äratanud. Sõjamasinad mürisevad igal öösel, kui sõidavad meie tänavat mööda Põduste heinamaale.
„Mida tankid seal öösel teevad?” küsin isalt.
„Õppused,” ütleb isa.
Mida nad õpivad? arutan mina omaette. Ega ometi seda, mida tuleb teha sõjas? Sõda on ju läbi!
Imelikul kombel ei oska ma sõda karta, sest minu meelest oli see nii ammu, see on juba olnud ega kordu enam mitte kunagi! Sellepärast ei oska ma ka tanke karta ja nende igaöine mürin äratab mind vaid korraks.
Paha on see, et meie maja seisab just kahe tänava nurgal, kust tankid läbi sõidavad, ja rasked roomikud vajutavad tänavanurga nii madalaks, et kevaditi ja suviti tekib sinna hiigellomp, kust vesi kunagi otsa ei saa. Mina astun tasahiljukesi tänava kuiva äärt pidi, aga mu noorem vennas otsustab mõni aasta hiljem ühel kevadel otse läbi lombi sumada. Lomp on sügav ja selle põhi nii poriselt libe, et poiss maandub otse keset lompi. Minu väikseks jäänud valgest jänesekasukast, mis vennal seljas on, saab otsemaid tumepruun karuvammus.
Tanke ma sellegipoolest ei karda, pealegi on öösiti pime ja neid ei ole näha. Mina kardan sõjaväeautosid, mida on täis kogu meie linn ja mis sõidavad ringi päevavalges. Rohmakad veoautod on sünkjasrohelist värvi ja nende suured esilaternad on nagu hiigelsilmad, mis lapsele kurjalt otsa vaatavad ja hirmu peale ajavad. Veoauto kastis aga istuvad sama ähvardavalt sinkjasrohelistes mundrites sõdurid.
Nõukogude sõjaväeosi ja sõdureid on täis kogu Saaremaa ja saare pealinn Kuressaare, mis 1952. aastal nimetatakse ümber Kingissepa linnaks – siin elanud revolutsionääri Viktor Kingissepa auks. Kõik, mis on olnud enne sõda, tuleb unustada – ja mõni ilus linnanimigi võib olnut liiga kahtlaselt hästi meelde tuletada.
Ainult pargis uhkelt ja väärikalt kõrguv vana piiskopiloss on ikka Kuressaare loss. Oleks ju imelik öelda, et Kingissepa loss – mis pistmist oleks olnud nii ajastarust hoonega revolutsionääril, kes tahtis kõik vana ära lõhkuda ja maa pealt kaotada! Niisamuti on teise vana hoonega, kirikuga. Ka kirik pole Kingissepa, vaid ikka Kuressaare kirik.
ÜHEL VÄIKESEL TÜDRUKUL on muidugi üsna ükskõik, mis nime kannab linn, kus ta elab. Kodutänava nimi on juba tähtsam, see on lähemal – sealsamas, kus on kodu. Ja tänava nimi on Suur-Sadama. See on ilus ja õige nimi, sest tänav asub linna merepoolses osas ja viib peaaegu Tori jõeni ning mereni välja.
Kodumaja aadress on Suur-Sadama 47. Maja ei ole meie oma. Majal on perenaine, keda meie hüüame peretädiks. Peretädil on muidugi ka ees- ja perekonnanimi. Eesnimi on tavaline – Marie –, täpselt nagu minu linnavanaemalgi, aga perekonnanime poolest kuulub meie maja perenaine Kaarmalt pärit suguvõsasse, kes kannab Eitea nime.
Nõnda et kui selle kandjalt küsitakse, mis on tema nimi, saab ta vastata küsijas hämmeldust tekitades: „Eitea”, mispeale küsija pole rahul: „Kuidas ei tea? Ei tea oma perekonnanime!”
Eitea nime kandjad võivad jutustada hulganisti lõbusaid seiku, mis nendega on juhtunud. Kord saanud keegi neist koolis uue õpetaja käest sugeda, miks laps oma nime ei tea. Õpetaja tahtnud lapse halvast käitumisest ka vanematele teada anda ning õpilaspäevikusse märkuse kirjutada. Kui sõnakuulelik õpilane Eitea õpetajale oma päeviku tõi, vaatas selle esilehelt vastu kenasti kahest sõnast kokku kirjutatud perekonnanimi: Eitea…
Üks kodanik Eitea olnud tubli võrkpallimängija. Kohtunik, kes mängu vilistas ja kommenteeris, saanud hiljem korraldajate käest võtta: „Miks sa siis paberitest järele ei vaadanud, mis selle tüdruku perekonnanimi on? Ütled muudkui, et ei tea ja ei tea…”
Minagi ei tea, kas rääkis neid lugusid oma sugulastest peretädi Marie ise või olen ma neid hiljem mujalt kuulnud või lugenud. Mulle tegi tollal lihtsalt nalja, et on olemas selline perekonnanimi.
MAJAS ON KAKS TUBA JA KÖÖK meie kasutada. Üks kahest toast peab olema alati korras, sest see on isa töötuba, kus käib külalisi, tihti täiesti võõraid, kes tulevad kirikuõpetaja jutule kas rõõmu või kurbuse pärast – kes tahab astuda leerikooli, kes soovib laulatamist või lapse ristimist, kes lähedase inimese matusetalitust.
Võõrastetoas on hiigelsuur vanaaegne kirjutuslaud ja toolid akna all reas. Siia tuppa pääseb otse tänavalt, maja esiukse kaudu. Esiuks on uhkem kui köögiuks, milleni jõuab maja tagant, kui tulla hoovi kaudu.
Isa laual on imeasi – telefon. Et tegemist on imeasjaga, kinnitavad luuleread lasteraamatust, mis mulle kätte satub: „Isa laual on / imeasi telefon”. Kõneaparaati leidub vähestes kodudes, kuid meil on, sest nii saavad inimesed, kes isa jutule soovivad tulla, oma tulekust enne teada anda, ja
