signaalid ja ta ei saa isaga rääkida. Ükskord nii juhtus.
Kui keegi meile helistab, teeb telefon nii kõva häält, et see kostab maja teise otsa ja ehmatab üles, kui juhtud kõrvaltoas magama. Mitmekümne aasta pärast valib mu noor kolleeg oma mobiiltelefonile peaaegu samasuguse kella paljude teiste helinavõimaluste seast, sest see tundub talle uutmoodi. Ta ütleb „uutmoodi” ega märka, et mina muigan, tundes „uues” ära telefonihelina ajast, mil mobiili olemasolu ja kümneid helinaid ei osanud keegi ettegi kujutada.
VÕÕRASTETUPPA ulatub suur valge ahi, mida köetakse kõrvaltoast. Ahi on muidu päris tavaline, ainult et kohati mahakoordunud värv teeb ta iseäralikuks. Värvi alt on tulnud nähtavale punakaspruunid laigud. Ahju ees on diivan, kuhu isa vahel kirjutuslaua juurest pikutama tuleb ja kus mina võin magada. Kui talvel köha kimbutama kipub, siis määrib ema mu jalatallad hanerasvaga kokku ja ma sätin diivanil lebades paljad jalad vastu sooja ahju. Nõnda, selili, ei saa teha muud kui niisama lebada.
Pruunilaiguline ahi on justkui maakaart ja ma hakkan nuputama, milline ahjulaik võiks kõige rohkem sarnaneda mõne mandriga, mis maakaardil või gloobusel näha. „Mandrite” keskel on üks sabaga laik, kangesti Saaremaa moodi.
Saba on muidugi Sõrve säär.
Võõrastetoas seisab telefoni kõrval raadioaparaat. Just nii isa ütlebki, aupaklikult: „raadioaparaat”. Raadio on telefonist palju suurem. Isa kuulab iga päev uudiseid. Ta teeb raadio lahti ja ma kuulen, kuidas hääl ütleb: „Siin Tallinn!”
Ma ei saa aru. Minu meelest see hääl raadios valetab. Siin ei ole ometi Tallinn, siin on Saaremaa ja Kingissepa linn!
„Miks raadio ütleb, et siin on Tallinn, kui siin on hoopis Kingissepa?” usaldan oma hämmastuse isale.
„Jah,” on isa nõus, „meil siin on küll Kingissepa, aga hääl on Tallinnas.”
„Kuidas kostab hääl siia, kui Tallinnasse on nii pikk maa ja vahepeal on isegi meri?” tahaksin isalt edasi pärida, kuid tunnen, et isa vastus oleks vist liiga keeruline.
Mine tea, kas isa oskabki seletada.
Kuidas jõuab hääl kaugelt Tallinnast meie tuppa Saaremaal, see jääb mulle tükiks ajaks mõistatuseks.
Raadio pole isale tähtis üksnes Tallinna-uudiste pärast. See aparaat püüab kinni isegi hääle, mis tuleb Ameerikast! Ameerikat ma olen näinud maakaardil ja gloobusel ja isegi üks pruun laik meie ahjul on üsna Ameerika mandri põhjaosa moodi. „Siin Ameerika Hääl, Washington!” ei kõla raadiost üldse nii selgelt kui „Siin Tallinn!”. Hääl jõuab Ameerikast meie Suur-Sadama tänava tuppa vaevaliselt ja on kuulda enamasti ainult läbi kõva mürina. Kas need on tankid, mis raadio sees müra tekitavad?
Ma olen kindel, hääl ei kosta meieni selgesti sellepärast, et Ameerika on väga kaugel. Kui juba Tallinn on siit mere tagant nii kaugel, et bussiga ja laevaga ja rongiga tuleb sõita vahel terve pika päeva, mis siis veel Ameerikast rääkida… Ja kes seda veel teab, kui kaugel täpselt asub pika ja keerulise susiseva nimega koht Washington!
Vahel on raadio nagu kirik. Lauldakse tihti samal viisil nagu meie kirikus, kus isa jutlust peab, aga räägitakse teises keeles. Ma saan aru ainult mõnest sõnast ja „härra” öeldakse seal hoopis „herra”.
„Miks sina inimestele kirikus „härra” ei ütle?” tahan isalt teada.
Isa hakkab naerma: „Raadios on ülekanne Helsingi jumalateenistuselt ja õpetaja räägib soome keeles,” selgitab isa.
Veel saan teada, et „herra” on soome keeles nii „härra” kui ka „Jumal”. Ja kui on „Jumal”, siis tuleb kindlasti kirjutada suure algustähega.
Olgu peale. Piltidelt on näha, et Jumal on mees. Las ta siis olla pealegi härra.
MEIE HOOVIL asub väiksem maja, mille ühes otsas on pesukuur, keskel puukuur ja teises otsas lehmalaut. Viimases ei ole iseenesest midagi üllatavat, sest Saaremaa pealinna tänavail kõnnivad täie õigusega lehmad. Meiegi peretädil on lehm – mitte musta-valgekirju, vaid ikka Saaremaa punane. Punakaspruuni ehk ruske värvi järgi on ta saanud nimeks Russi.
Lehmi on siit kandi tänavate majapidamistes nii palju, et hommikuti astub Tori jõe äärde Loode karjamaa poole terve kari. Mulle meeldib lehmi vaadata pigem kaugemalt, näiteks aiaposti otsast, kus ma tavatsen istuda ja ümbritsevat maailma silmitseda. Vähemalt üks kord aastas, jaanilaupäeval, aga söandan ma minna Russile lausa nina alla ja talle pärja pähe sättida. Kombe kohaselt lähevad loomad sel päeval karjamaale, perenaiste või laste punutud lillepärjad peas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
