siis ei pea ta oma rahvusest ja meie kultuurist lugu. Ma rõhutan: eestlane!
Kuulsin televiisorist, et üks minu meelest teadlik momendikasutaja planeerib valituks osutades sisse seada Tallinna asjaajamise keeleks eesti keele, selle mittemõistja võib kasutada tõlkebüroo lahket teenust, makstes priske kopika.
Mida sellega taotletakse? Uut pronksiööd? Või on see hoopis riugas häältelisa teenimiseks lasnamäelaste sõbrale?
Keel on muidugi meie identiteet, teisi meil ei ole.
Me oleme oma põhja- ja suuresti ka lõunanaabritega ühtmoodi luterlased, vähemalt luterliku tagapõhjaga. Meil on lätlastega enamvähem ühesugune ajalugu. Me oleme oma kõigi kolme naabriga üht rassi, me ei erine neist ei temperamendilt ega välimuselt. Meid ei lahuta piirimeestest kõrged mäed ega laiad veed, meil on vaid üks ja ainus asi, mis meid eestlasteks kinnistab – meie keel. See on meile nii loomulik, et teinekord seda ei märgatagi.
Leidub rahvaid, kelle enesemäärangus on keel hoopis olematu või kolmandajärguline, meie nende hulka ei kuulu.
Julgeksin öelda, et nõukogudeaegsed keelehooldajad tegid eestluse heaks rohkem kui mõnigi teine. Ja olgugi et meil on tänagi märkimisväärne hulk pühendunud inimesi (keelekorraldajad, sõnastikeloojad, toimetajad, korrektorid jne), kes teevad tänuväärset keeletööd, tundub siiski, et meie ühiskonna keskne jõud on oma identiteedile selja pööranud.
Internetti ja Facebooki ära vaatagi! Tundub, et mõned isandad mängivad seal nimme keelega, ei tunnista ka suuri algustähti, otsekui kuulutades: jama, puhas jama on see õigekeel! Mina olen väljapaistev isik, ma kirjutan, kuidas tahan. Andrei Hvostov võttis üles funktsionaalse kirjaoskamatuse teema, kui siia lisada käegalöömine ortograafiale, siis saame kokkuvõtteks rahvusliku nihilismi.
Vaat see oleks õigete rahvuslaste tegevuspõld. Nemad aga tahavad hõivata venekeelseid territooriume.
Meie austus oma keele vastu pole siiski päriselt kadunud, see on kuskil peidus, lööb välja instinktiivselt seal, kus poleks vaja.
Meenutame üldrahvalikku ilkumist ei kommentaari puhul, mis pole kadunud tänasekski. Nii, selmet ülendada ennast oma emakeele täiusliku valdamisega (või vähemalt pürgimisega selles suunas), kasutatakse seda tigetsemisrelvana.
Tegelikult peaksime me kõrgelt hindama iga mitte-eestlast, kes püüab rääkida meie keelt. Nemad peaksidki olema ainsad, kellele me võiksime lahkelt lubada hääldus- ja kirjavigu. Täname, et proovite! Aga meil lubatakse vigu endile, teistele mitte! Pea peale pööratud maailm.
Äsja sain riigiasutusest e-kirja, milles ei olnud täpitähti. Sõnaline väljendus ja lausestus olid siiski päris talutaval tasemel, nende kohmakust ma ette ei heida.
Kas rahvuslik nihilism on maad võtnud juba sellistes institutsioonides? Meie keele omapärast loobumine peab olema ilmselt ministri tasemel langetatud otsus või kui ei ole, siis ei halda vastav minister oma võimkonda. Luges hoopis raha, osta tapitahtedega programm tuli odavam, lõi käega meie emakeelele, meie identiteedile. Või tegi seda kantsler.
Peaks suunama meie rahvuslikud hoovused õigesse sängi.
Mis oleks, kui võitleks Petserimaa tagasisaamise asemel hoopis oma keele nimel? Parlamendis võiks ühe sammuna algatada seaduseelnõu, et valitsusasutusest ametniku koostatud kirjavigadega dokument on kehtetu. Pange tähele: ametniku koostatud.
Lihtpõrmulised, kaasa arvatud mitte-eestlased, võivad eksida nii palju kui kulub. Muidugi haaravad siit kinni ka paragrahviväänajad advokaadid, kes leiavad siit konkse, mille abil suurendada oma niigi suuri tulusid, kuid mis parata – pole head ilma halvata, pole kunagi olnud. Ometi oleks see samm meie põhiseaduse preambulinõudmise täitmiseks – tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.
Kõik piirid on ajutised
KAS KEEGI TEAB EUROOPA RIIKI, mille piirid poleks 20. sajandil muutunud, mille piire poleks rikutud? Andorra ja San Marino on valed vastused. Õige on Šveits ja Liechtenstein.
Euroopale on omane pigem Poola linna, Podlaasia vojevoodkonna pealinna Białystoki kibe saatus. See linn on möödunud sajandil kuulunud 13 riigi koosseisu. (Kes hakkab lugema, ärgu unustagu Valgevene Rahvavabariiki, Leedu Vabariiki, ka on Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Liit loetud eri riikideks nagu ka Poola Vabariik ja Poola Rahvavabariik.) Niisugune on karm tõde. Usun, et siit vaatab vastu inimese loomus.
Euroopas on see häda, et piire püütakse kehtestada igaveseks. Veidi targemad on olnud mõned aborigeenrahvad, kes on omavahel sõlminud ajutisi ja liikuvaid piire. Korjakid ja itelmeenid Kamtšatka kandis sõdisid omavahel mitu tuhat aastat – järelikult tegid nad seda põhjalikult, võime oletada, et nad teadsid piiride pidavusest märksa rohkem kui meie. Üllatavalt pragmaatiliselt arvestasid kirjaoskamatud lepingusõlmijad seal kaugel Kaug-Idas aastaaegu, sambla (poro põhitoit) kasvu ja muid tähtsaid tegureid ning sõlmisid vaherahu järel ajutised piirid. Et niikuinii läheb kunagi sõjaks, loodame, et vähemalt niikaua vastu peab.
Euroopa pikim sõda kestis vaid tühised 107 aastat ning on selle järgi ristitudki Saja-aastaseks sõjaks. Ehk pole Euroopa piiride küsimuses veel küpseks saanud?
Meenutame Euroopa julgeoleku ja koostöö konverentsi Helsingis 1975. aastal, mille sätetest kinnipidamisel poleks me tohtinud taasiseseisvuda. Jumal tänatud, et neid ei järgitud, lasti asjadel kujuneda loomulikku, piiride muutumise teed. Seejärel meenutame Budapesti memorandumit 1994. aastal, mis garanteeris jäädavaks ajaks Ukraina terviklikkuse – ka sellest pole kinni peetud.
Rääkida Euroopas igavestest piiridest tähendab justkui don Juani truudusvannet oma järjekordsele nii-öelda objektile.
Tartu rahu sõlmiti 2. veebruaril 1920, sellega kehtestus Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vaheline piir, mis lühikest aega oli piiriks ka NSV Liidu sees ENSV ja VNFSV vahel. 15. augustil 1945 määras Stalin Setumaa idaosa koos Petseri linnaga Leningradi oblastisse, nädalapäevad hiljem vast loodud Pihkva oblastisse. Meie riik kaotas ligikaudu 40 000 inimest, mis moodustas viis-kuus protsenti rahvastikust. Territooriumikaotus oli samuti viis-kuus protsenti.
Muuseas, pärast augustit 1944 muutus ENSV peaaegu täielikult eestlaste maaks, kahjuks vaid lühikeseks ajaks.
Tsaariajal Pihkva kubermangu koosseisus olnud Petseri linn oli tulnud Eesti Vabariigi koosseisu Tartu rahu jõustumise järel põhjusel, et Eesti sõjavägi oli linna Vabadussõja käigus… mida kirjutada?.. Kas vabastanud? Või vallutanud? Ütleme neutraalselt, et võtnud. Muide, seda verbi armastas Stalingi, alles tema surma järel hakati rääkima Saksamaa ja teiste maade linnade vabastamisest Teise maailmasõja lõpuaastatel Punaarmee poolt. Vahest täitub kellegi süda praegugi uhkusega seda Petseri-seika meenutades? Territooriumiiha on zooloogiline…
Narva administratiivne kuuluvus on aga erakordne. Linn oli kuni 1917. aastani Petrogradi kubermangu Jamburgi maakonna koosseisus, siis korraldati seal rahvahääletus ning 80 protsenti elanikkonnast otsustas ülemineku kasuks Eestimaa kubermangu meie uutes piirides. Aasta alguses oli Eestimaa kubermanguga liidetud eestlaste alad Liivimaa kubermangu põhjaosas. Muuseas, Narvas valitsesid tol hetkel bolševikud.
Miks Stalin ei liitnud Leningradi oblastiga Narva linna, piirdus vaid Narva-tagusega? Me ei tea, aga vahest peitus põhjus referendumis?
Miks Stalin ei korraldanud 1944. aastal ära võetud piirkondades Narva taga ja Setumaal referendumit? Propagandaüritust, mida oleks reklaamitud kui sotsialistliku ja Nõukogude demokraatia pidupäeva? Rahvaküsitluse tulemus oleks muidugi olnud ette teada, omistatakse ju Stalinile temale iseloomulik sarkastiline
