Venemaa deklareeris lepingu sõlmimise ajal igavesti kestma. Väga huvitav on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna auesimehe, president Arnold Rüütli öeldu, et temal olnud Eesti Vabariigi ülemnõukogu esimehena Venemaa presidendi Boriss Jeltsiniga maha tehtud, et Eesti saab vana piiri tagasi. Kas uskuda? Ehk tulevad kunagi välja dokumendid, mis seda kinnitavad või siis ei kinnita. Igatahes tõestab see Rüütli arusaamist riikide suhetest, tema meelest oleneb palju riigijuhtide subjektiivsusest, nende omavahelistest suhetest. Ja kui nii, siis on meil veel vähem põhjust rääkida igavestest piiridest.
Lisaks Rüütli versioonile on tehtud ka muid katseid nihutada piir Tartu rahu järgi määratud joonele. 2. septembril paigaldas rühm kaitseliitlasi Leningradi oblastis Komarovka külas kaks Eesti Vabariigi piiriposti vanale piirile. Kindlasti oli postide seadjate hulgas ausaid ja lihtsameelseid, rahvuslikus vaimustuses tulipäid, ent julgen oletada, et operatsiooni mõtles välja ja käivitas Vene eriteenistus siinsete agentide initsiatiivil ja juhtimisel. Oleks see intsident kestnud kauem, oleks Moskval olnud ettekääne meile sõjavägi saata, püüda peatada taasiseseisvumisprotsess ja korraldada näiteks Ida-Virumaal referendum küsimusega, kumba liiduvabariiki kuuluda soovitakse. Mäletame, mida Stalin kostis hääletajate ja häälte lugemise kohta.
Idapiir pole meie ajaloos ainus probleem. Ka lõunapiiriga on olnud möödunud sajandi teisel aastakümnel tegemist, peamiselt vaieldi lätlastega Valga/Valka ning Heinaste/Ainaži linna ning Ruhnu saare pärast. Eesti esines siin Vabadussõja võitja ja lätlaste vabastaja positsioonilt, nõudis segarahvastikuga asustatud alasid endale. Eesti Ajutine Valitsus kuulutaski 1919. aasta alguses vaidlusalused alad meie omaks. Konflikt pidi kasvama lausa sõjaks, ajakirjanduses see puhkeski. Ka meie ülemjuhataja Johan Laidoner ei välistanud sõjategevust.
Rannarootslastega asustatud Ruhnu meelitati enda poole luba-dusega, et Ruhnu noormehed hakkavad kroonut teenima oma saarel, ent ülejäänud territooriumide saatuse otsustas Antant, täpsemini Suurbritannia Balti missiooni ülem, kolonel Stephen George Tallents. Legend räägib, et mees tõmmanud ühel pidulikul õhtusöögil lätlaste ja eestlastega välja oma mõõga ning löönud Valga linna kaardi pooleks. Lõuna pool koos kitsarööpmelise raudtee jaamaga jäänud Lätile, põhja pool koos laiarööpmelise raudtee sõlmpunktiga meile.
Praegu on meie valitsus saatnud riigikokku ratifitseerimiseks Eesti–Vene piirilepingu uue versiooni, mille menetlemisega on olnud siiani igavene häda. Poliitilised kired on üles köetud, pisiasjad on suureks puhutud. Mulle tundub, et Antanti ja kolonel Tallentsi osa täidab tänapäeval Brüssel, kes tahab rahu Baltimaades. Teisalt on olukord mõneti sarnane piiritulpade püstitamisega Komarovkasse.
Meil on sellise piirilepingu ratifitseerimise ja üldse mingisuguse piirilepingu sõlmimise vastaseid, inimesi, kellele Tartu rahuleping on tõepoolest lausa religioosselt püha, selle tekst piibliteksti väärtusega. Kas meenutada, et nii kristluse kui ka teiste uskude järgi ei tähenda pühadus head ainult endale ja oma lähedastele, vaid kõikidele, kaasa arvatud vaenlastele? Ja meie suurim pühadus on ikkagi Eesti Vabariigi säilitamine, mitte mõne kirjarea tähttäheline tõlgendamine.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
