Inimesed ei tea peaaegu üldse, mida nad teevad. Kui hangid auto, isegi siis mõtled sellele palju. Kui hangid tuppa mööblit, siis on sul sada erinevat varianti ja sa mõtled, milline sobiks. Aga last eostades ei mõtle sa kunagi, millist last sa soovid, millist tüüpi hinge sa äratad ja kutsud.
Ja alternatiive on miljoneid… alates Juudast kuni Jeesuseni, kõige pimedamast hingest kuni kõige pühamani. Alternatiive on miljoneid ja su hoiak on otsustav. Milline on su hoiak, seda tüüpi hingele oled sa kättesaadav.
• Ma olen rase. Kas on mingeid meditatsioone või muid harjutusi, mis oleks kasulikud lapsele ja meile kui lapsevanematele?
Ole lihtsalt nii õnnelik ja armastav kui võimalik. Väldi negatiivsust – see hävitab lapse meele. Kui laps on välja kujunemas, siis teda mitte ainult ei mõjuta su keha, vaid ka meel, sest need on ühesugused. Niisiis, kui sa oled negatiivne, siis see negatiivsus hakkab kohe algusest peale imbuma lapse kujunemisse. Sellest lahtisaamine on pikk ja piinarikas teekond. Kui emad oleks pisut ettevaatlikumad, poleks vaja mingit „primaalteraapiat”. Kui emad oleks pisut ettevaatlikumad, siis kaoks psühhoanalüüs.
Psühhoanalüüs on suur äri just emade tõttu. Ema on tegelikult suure tähtsusega, sest üheksa kuud elab laps ema kliimas; ta imab endasse ema meele, kogu ta meele. Niisiis, ära ole negatiivne. Ole üha rohkem jaatavas meeleolus – isegi siis, kui see näib vahel raske. Aga selline ohver tuleb lapse heaks tuua. Kui sa tõesti tahad väärt last, terviklikku last, isiksusega last, õnnelikku last, siis tuleb see ohver tuua. See ohver kuulub emaduse juurde. Niisiis – ära ole negatiivne; väldi kõike negatiivset. Väldi viha, väldi armukadedust, väldi omandihimu, näägutamist, tülitsemist, väldi neid seisundeid. Sa ei saa neid endale lubada – sa lood uut olevust! See töö on nii tähtis, et ei tohi olla loll ja rumal.
Rõõmusta üha rohkem, palveta, tantsi, laula, kuula head muusikat – mitte popmuusikat. Kuula klassikalist muusikat, mis on rahustav ja jõuab sügavale alateadvusesse, sest laps kuuleb seda vaid seal.
Istu vaikselt nii palju kui saad, naudi loodust. Ole koos puude, lindude, loomadega, sest nad on tõeliselt süütud. Nemad on siiani Eedeni aias – välja visati ainult Aadam ja Eeva. Isegi hea ja kurja tundmise puu on ikka veel Eedeni aias olemas; ainult Aadam ja Eeva visati välja. Niisiis, ole rohkem looduses ja lõdvestu, nii et laps kasvaks lõdvestunud üsas, mitte sellises, mis on pinge all; muidu muutub laps juba algusest peale neurootiliseks.
(Isale)Ja aita naist sel ajal, et ta võiks olla positiivsem. Ära tekita talle negatiivsust. Anna talle rohkem aega vaikselt istumiseks, puudega koos olemiseks, lindude ja muusika kuulamiseks. Väldi olukordi, mis võivad sinu arvates talle negatiivseid tundeid tekitada. Ole armastavam, tundke rõõmu, olles vaikselt koos, sest te mõlemad annate elu millelegi jumalikule. Iga laps on jumalik, ja kui midagi suurt on juhtumas, tähtis külaline on teie koju tulemas, siis ärge tülitsege. Ja see võib olla kõige tähtsam külaline, kes teie juurde tuleb, niisiis olge need üheksa kuud hoolsad, ettevaatlikud, valvsad.
Ole armastavam ja vähem seksuaalne. Kui seks on armastav, siis hästi, aga see ei tohi olla seksi enda pärast. Algusest peale annab see lapsele sügavale juurdunud seksuaalsuse. Seks on väga hea seoses armastusega, armastuse väljendusena – nagu siis, kui hoiate käest kinni ja kallistate, mis on armastuse väljendus. Te armatsete samuti, aga väljendades armastust. See pole siis seksuaalsus, vaid lihtsalt ühinemine.
Kui suudate nende üheksa kuu vältel hoiduda seksimisest seksi pärast, siis on see lapsele suurepärane kingitus. Siis pole ta elu sedavõrd seksist sõltuv kui teiste inimeste elu.
• Mida ema saaks teha, et sünniprotsess oleks lapsele võimalikult kerge?
Kindlasti võib ema palju teha, aga ainult mittetegemisega. Niisiis lihtsalt lõdvestu. Tuleb meeles pidada, et ei maksa vahele segada, ja kui hakkad tundma valu, siis lihtsalt mine sellega kaasa. Kui hakkad tundma emakas liigutusi ja keha hakkab valmistuma sünnitamiseks, ja algab rütmiline pulseerimine… Seda pulseerimist peetakse valulikuks, aga see pole valulik, vale tõlgendus muudab selle valulikuks. Niisiis, kui see algab, siis lihtsalt aktsepteeri seda, voola sellega kaasa. See on nagu sissehingamine ja väljahingamine, nii et emakas ja sünnikanal hakkavad laienema ja kokku tõmbuma. Niimoodi tehakse lapsele läbipääsu. Kui tajud seda valuna, kui otsustad, et see on valu, hakkad sa sellega võitlema, sest väga raske on valuga mitte võidelda. Kui hakkad võitlema, siis sekkud sellesse rütmi. See sekkumine on lapsele väga hävitav. Kui ema lihtsalt aitab last, kui ema läheb kehaga kaasa, siis juhtugu mistahes – laienemine ja kokkutõmbumine, lastes sel pulseerida ja seda lihtsalt nautida – see on tegelikult suur nauding. Aga sõltub sellest, kuidas sa seda võtad.
Näiteks, nüüd viimaks on lääne inimestel seksi kohta arenenumad mõtted. Minevikus, sajandeid oli nii, et naisele oli esimene seksuaalne kogemus väga valulik. Ta värises hirmust, sest lapsepõlvest peale oli talle õpetatud, et see on väga inetu, loomalik, naine lihtsalt värises. Ta tundis, et peab selle katsumuse läbi tegema – see oli katsumus, ja muidugi sel juhul valus. Aga nüüd viimaks on läänes see valu kuhugi kadunud. See on kaunis kogemus, orgastiline kogemus.
Sama asi on sünnitamisega. See on suurem orgasm kui seksuaalne orgasm, sest seksuaalse orgasmi puhul hakkab keha rütmiliselt laienema, kokku tõmbuma, laienema, kokku tõmbuma, aga see pole midagi võrreldes lapse sünnitamisega. Last sünnitada on miljon korda suurem orgasm. Kui võtad seda kui orgasmi – kui oled õnnelik, naudid seda, rõõmustad selle üle –, siis laps tahab välja tulla ja sa aitad teda. Muidu ta võitleb – laps tahab tulla ja ema võitleb, ema keha ei tee neid vajalikke liigutusi, mida on lapse tulekuks vaja – vahel jääb laps kinni, ta pea jääb kinni. Kui pea on kinni, siis laps kannatab kogu elu. Ta pole nii intelligentne, kui ta muidu oleks olnud, sest ta pea on väga pehme ja aju alles areneb. Vaid väike šokk, lühiajaline kinnijäämine, ja aju pole enam nii terve, kui oleks võinud olla.
Niisiis aita kaasa, naudi. Võta seda nii, nagu liiguksid suurt orgasmi tundes, ja muud midagi. Ära sega vahele, see on lapsele suurim abi. Siis tuleb laps kergesti, lõdvestunult. Ja siis pole su lapsel primaalteraapiat vaja, muidu vajab iga inimene primaalteraapiat, sest kõik on sünnitrauma üle elanud. Ja see on olnud lapsele väga valus. See on esimene kogemus, ja esimene kogemus on nii inetu, lämmatav, peaaegu last tappev: sünnikanal on kitsas ja ema on pinges ja laps ei suuda välja tulla.
See on tema esimene kogemus. Niisiis on esimene kogemus põrgukogemus, ja seejärel on terve elu õnnetu. Olgu see esimene kogemus kaunis voolamine, mis saab lapsele vundamendiks.
• Mida veel saaks teha, et sünnitus oleks võimalikult kerge?
Kui laps väljub üsast, siis on see tema elu suurim šokk. Isegi surm pole nii suur šokk, sest surm tuleb hoiatamata. Surm tuleb tõenäoliselt siis, kui inimene pole teadvel. Aga emaüsast väljudes on ta teadvel. Tema üheksa kuud kestnud pikk rahulik uni on katkestatud – ja siis lõikad sa ära nabanööri, mis ühendab teda emaga. Kui lõikad kohe puruks nabanööri, mis ühendab teda emaga, oled loonud kartliku inimese. See pole õige viis, aga nii on seda siiani tehtud.
Laps tuleb ema juurest ära võtta aeglasemalt, järk-järgult. Šokki ei tohi olla – ja seda on võimalik korraldada. Toas ei tohiks olla eredaid tulesid, sest laps on elanud üheksa kuud täielikus pimeduses ja tal on väga õrnad silmad, mis pole kunagi valgust näinud. Ja teie haiglates on igal pool eredad tuled, päevavalgustuled, ja laps satub äkki valgusesse… Enamikul inimestest on just seetõttu nõrgad silmad; hiljem peavad nad prille kasutama. Ükski loom ei vaja prille. Kas te olete näinud prillidega loomi ajalehte lugemas? Nende silmad on täiesti terved kogu elu, kuni surmani. Ainult inimeste puhul pole see nii. Ja see algab väga alguses. Ei, laps peaks sündima pimedas, või siis väga pehmes valguses, näiteks küünlavalgel. Pimedus oleks kõige parem, aga kui valgust on vaja, siis piisab küünaldest.
