On selliseid, kes sõidavad mõnda vaesesse Aafrika riiki maailma päästma.
Aga mina juba tunnen ennast. Ma tean, et minu ainus reaktsioon on oma tunnete allasurumine, kuni vähk mind seestpoolt närima hakkab. Ma nimelt usun tõesti, et suure osa haigusi põhjustavad allasurutud tunded.
Ärkan öösel kell kaks ja vahin lakke, ehkki tean, et pean hommikul vara tõusma – ma vihkan seda mõtetki. Selle asemel, et mõelda midagi konstruktiivset, näiteks: „mis minuga toimub?”, ei suuda ma lihtsalt oma mõtteid kontrollida. On päevi – tänu Jumalale õnneks vähe –, kui ma kaalun tõsiselt, kas peaksin psühhiaatriahaiglast abi otsima. Kusjuures mind ei takista seda tegemast mitte töö ega abikaasa, vaid lapsed. Nemad küll ei mõista, mida ma tunnen.
Olukord on aina pingelisem. Mõtlen abielule – enda omale –, kus armukadedusest iial juttugi ei tehta. Kuid meil, naistel, on kuues meel. Võib-olla on mu mees kohanud kedagi teist ja mina tajun seda alateadlikult. Ehkki mul pole vähimatki põhjust teda kahtlustada.
Kas see pole siis absurdne? Kas on võimalik, et kõigi maailma meeste seast on just mulle sattunud see ainus, kes on absoluutselt täiuslik? Ta ei joo, ei käi öösiti kodust ära, ei vaja mingit kindlat päeva, et sõpradega koos olla. Tema elu sisu on perekond.
See võiks olla nagu unenägu, kui see ainult poleks nii õudne. Sest ma pean ju samaga vastama, see on tohutu vastutus.
Niisiis annan endale aru, et sellised sõnad nagu „optimism” ja „lootus”, mida me loeme raamatutest, mis püüavad meis tekitada turvatunnet ja meid eluks ette valmistada, polegi muud kui vaid sõnad. Teadlased, kes neid kasutavad, otsivad küllap isegi nende tähendust, ja kasutavad meid katsejänestena, et vaadata, kuidas me sellele ärritusele reageerime.
Kui aus olla, siis olen ma oma õnnelikust ja täiuslikust elust väsinud. Ja see saab olla vaid mingi vaimuhaiguse märk.
Selle mõtte juures jään magama. Kes teab, äkki on mu probleem väga tõsine?
Lähen sõbrannaga lõunat sööma.
Ta pakkus välja, et võiksime kokku saada ühes Jaapani restoranis, millest ma polnud kuulnudki – mis on imelik, sest ma jumaldan Jaapani toite. Ta kinnitas, et koht on suurepärane, ehkki minu töökohast pisut kaugel.
Päris keeruline oli kohale jõuda. Pidin sõitma kahe bussiga ja ühe mööduja käest küsima, kus see „suurepärane restoran” asub. Mulle tundub siin kõik kohutav – sisekujundus, pabersalvrätid, olematu vaade. Aga tema on endas kindel. See on üks parimaid söögikohti, mida ta Genfis üldse teab.
„Ma käisin alati ühes ja samas restoranis, mis tundus korralik, aga ei midagi erilist,” ütles ta. „Kuni üks sõber, kes töötab Jaapani diplomaatilises esinduses, soovitas mulle seda siin. Koht tundus mulle kohutav, nagu ilmselt sullegi. Aga restorani peavad omanikud ise, ja siit see vahe tulebki.”
Mina käin alati samades restoranides ja tellin samu roogi, mõtlen ma. Isegi sellises asjas ei suuda ma riskida.
Mu sõbranna võtab antidepressante. See on kõige viimane asi, millest ma temaga rääkida tahaksin, sest just täna jõudsin ma järeldusele, et olen haigusest vaid sammu kaugusel, ja ma ei taha seda tunnistada.
Ja nimelt sellepärast, et ütlesin endale, et see on viimane asi, mida ma teha tahaksin, ma just seda otsekohe teengi. Teiste hädad aitavad meil alati oma kannatusi vähendada.
Küsin, kuidas ta tervis on.
„Palju parem. Kuigi ravimid alguses eriti kiiresti mõjuma ei hakka, tekib meil siis, kui nende mõju organismi kohale jõuab, uuesti huvi asjade vastu ja need omandavad taas värvid ja lõhnad.”
Teisisõnu: kannatusest on saanud ravimitööstusele järjekordne tuluallikas. Oled kurb? Võta tablett ja sinu mured on kui peoga pühitud.
Uurin ettevaatlikult, kas ta oleks nõus mind aitama: ajalehes valmistatakse ette pikemat artiklit depressiooni kohta.
„Pole mõtet. Tänapäeval jagavad inimesed kõiki oma tundeid internetis. Ja pealegi on ka ravimid olemas.”
Mida siis internetis arutatakse?
„Ravimite kõrvalmõjusid. Kedagi ei huvita teiste sümptomid, need võivad nakkavad olla. Võib juhtuda, et hakkame tundma midagi, mida enne ei tundnud.”
Ja ongi kõik?
„Meditatsiooniharjutustest räägitakse ka. Aga ma ei usu, et need eriti aitavad. Ma olen juba kõik ära proovinud, aga paremaks läks alles siis, kui ma otsustasin tunnistada, et mul on probleem.”
Aga teadmine, et sa pole üksi, kas see siis ei aita? Kas see, kui arutada, mis tundeid depressioon tekitab, ei olegi siis kõigile hea?
„Üldse ei ole. Kes on põrgust pääsenud, sellel pole vähematki huvi teada saada, kuidas seal edasi elatakse.”
Aga miks sa nii palju aastaid sellises seisus oled olnud?
„Sest ma ei uskunud, et ma võin depressioonis olla. Ja sellepärast, et sinu ja teiste sõbrannadega rääkides ütlesid kõik alati, et see on jama, et inimestel, kellel on tõelised mured, pole aega depressioonis olla.”
Õige küll, ma ise ütlesin ju ka sedasama.
Ma ei jäta jonni: artikkel või blogipostitus võib aidata inimesel haigust taluda ja abi otsida. Rõhutan, et kuna ma ise depressiooni all ei kannata ega tea, mis tunne see on, siis kas ta vähemalt ei võiks mulle sellest natuke rääkida?
Ta kõhkleb. Kuid ta on mu sõbranna ja on võib-olla midagi kahtlustama hakanud.
„See on, nagu oleksid lõksu sattunud. Sa tead, et oled nurka aetud, aga ei suuda…”
Täpselt seda olin ma mõelnud juba mitu päeva tagasi.
Ta hakkab üles lugema asju, mis tunduvad ühendavat kõiki neid, kes on juba käinud kohas, mida ta nimetab „põrguks”. Suutmatus voodist tõusta. Kõige lihtsamadki ülesanded osutuvad üleinimlikuks pingutuseks. Süütunne, et sul pole mitte mingit põhjust sellises seisus olla, samas kui maailmas on väga palju inimesi, kes tõeliselt kannatavad.
Üritan keskenduda suurepärasele toidule, mis on juba hakanud maitset kaotama. Minu sõbranna jätkab:
„Apaatia. Rõõmu teesklemine, kurbuse teesklemine, orgasmi teesklemine, lõbususe teesklemine, teesklemine, et oled hästi maganud, teesklemine, et elad. Kuni tuleb hetk, mil tekib kujuteldav punane joon ja sa taipad, et kui sellest üle astud, siis tagasiteed enam ei ole. Ja siis lõpetad sa ka kurtmise, sest kurtmine tähendab, et sa vähemalt võitled millegi vastu. Sa sisened vegetatiivsesse staadiumisse ja püüad seda kõigi eest varjata. Mis on paras pingutus.
Ja mis tema depressiooni on põhjustanud?
„Mitte midagi erilist. Aga miks nii palju küsimusi? Kas sa tunned ise ka midagi sellist või?”
Muidugi mitte!
Nüüd on targem jututeemat vahetada.
Me räägime poliitikust, keda pean paari päeva pärast usutlema: minu keskkooliaegsest peigmehest, kes ilmselt ei mäletagi enam, et oleme mõned korrad suudelnud ja et ta üritas katsuda mu rindu, mis polnud siis veel päriselt väljagi kujunenud.
Sõbrannat lõbustas see väga.
