restorani ja nüüd olen lisaks veel paha peale sattunud. Ma astusin reeglitest üle ja taevas ei kukkunudki alla! Ma pole kaua aega nii õnnelik olnud.
Tunnen end iga hetkega paremini, julgemana, vabamana. Ja siis teen ma midagi, millest olen juba kooliajast saati unistanud.
Laskun põlvili, teen tema püksiluku lahti ja võtan ta riista endale suhu. Ta haarab mu juustest ja juhib mu liigutusi. Vähem kui minuti pärast saab ta orgasmi.
„Kui hea!”
Ma ei vasta. Tegelikult oli minul palju parem kui temal oma enneaegse seemnepurskega.
Patule järgneb vahelejäämise hirm. Koduteel ostan hambaharja ja tuubi pastat. Iga poole tunni tagant käin toimetuse tualetis kontrollimas, et mu näol ega ideaalselt mustust koguval pitsilisel Versace pluusil mingeid jälgi ei oleks. Silmanurgast jälgin oma kolleege, aga mitte ükski neist (ka mitte naised, kes ometi peilivad sellised pisiasjad mingi erilise radari abil alati välja) pole midagi märganud.
Miks see siis juhtus? Tundus, nagu oleks teine inimene minu üle valitsenud ja otsekui tõuganud mind sellesse mehaanilisse olukorda, milles polnud midagi erootilist. Kas tahtsin Jacobile tõestada, et olen iseseisev, vaba naine, iseenda peremees? Kas tegin seda, et talle muljet avaldada või et püüda pageda selle eest, mida mu sõbranna nimetab „põrguks”?
Kõik läheb vanaviisi edasi. Ma ei seisa mitte mingil teelahkmel. Tean, kuhu minna, ja loodan, et aastatega õnnestub mul saavutada ka see, et mu perekond suunda vahetaks, et me ei hakkaks lõpuks ka ise arvama, et auto pesemises ongi midagi väga erilist. Suured muutused nõuavad aega – ja seda on mul küllaga.
Ma vähemalt loodan.
Koju jõudes püüan mitte näida ülearu rõõmus ega ülearu kurb. See tõmbab kohe laste tähelepanu.
„Emme, sa oled täna kuidagi imelik.”
Tahaksin öelda: olen tõesti, sest ma tegin midagi, mida ma poleks tohtinud teha, aga ometi ei tunne ma end karvavõrdki süüdi, kardan ainult vahele jääda.
Mu mees tuleb koju ja suudleb mind nagu alati, küsib, kuidas mu päev oli ja mida me õhtuks sööme. Mina vastan nii, nagu ta harjunud on. Kui ta ei märka midagi rutiinist kõrvale kalduvat, siis ei oska ta ka kahtlustada, et ma täna pärastlõunal poliitikule suuseksi tegin.
Mis, olgu möödaminnes öeldud, ei pakkunud mulle vähimatki füüsilist rahuldust. Ja nüüd olen ma ihast hullunud, ma tahan meest, suudlusi, tahan tunda valu ja naudingut mida pakub mehe keha minu peal.
Kui magamistuppa läheme, tunnen, et olen äärmiselt erutatud, ma lausa põlen ihast oma mehe järele. Aga nüüd peab rahulikult tegutsema – ei mingit liialdamist, muidu võib ta kahtlustama hakata.
Ma käin duši all, heidan siis tema kõrvale voodisse, tõmban tal tahvli käest ja asetan selle öökapile. Silitan ta rinda ja see kütab ta kohe üles. Me seksime nii, nagu me juba kaua aega pole seksinud. Kui ma natuke kõvemini oigan, palub ta mul end tagasi hoida, et ma lapsi üles ei ärataks, aga ma ütlen talle, et ma ei kavatsegi teda kuulda võtta, vaid tahan väljendada, mida ma tunnen.
Ma saan mitu orgasmi. Jumal, kuidas ma armastan seda meest enda kõrval! Lõpetame higiste ja kurnatutena, sellepärast otsustan veel kord pesemas käia. Ta tuleb minuga kaasa, hakkab naljatama, suunab veejoa mu vagiinale. Ma palun tal lõpetada, sest olen väsinud, meil on vaja magada, aga niimoodi kütab ta mu uuesti üles.
Kui me teineteist kuivatame, tabab mind kihk iga hinna eest oma elu muuta ja ma palun, et ta viiks mu ööklubisse. Mulle tundub, et sel hetkel taipab ta, et midagi on teistmoodi kui tavaliselt.
„Homme või?”
Homme ma ei saa, mul on joogatund.
„Kui sa juba selle teema üles võtsid, kas ma tohin siis sulle ühe üsna otsese küsimuse esitada?”
Mul jääb süda seisma. Ta jätkab:
„Miks sa seal joogas üldse käid? Sa oled nii rahulik naine, elad iseendaga kooskõlas ja tead väga hästi, mida sa tahad. Kas sulle ei tundu see aja raiskamine?”
Mu süda hakkab uuesti lööma. Ma ei vasta. Naeratan lihtsalt ja silitan tema nägu.
Langen voodisse, sulen silmad ja mõtlen enne uinumist: mul on ilmselt kaua aega abielus olnud naise tüüpiline kriis. Küll see üle läheb.
Kõik ei peagi kogu aeg õnnelikud olema. Pealegi ei suuda seda mitte keegi. Vahel tuleb elu tegelikkusega rinda pista.
Kallis depressioon, palun ära enam lähemale tule. Ära ole minu vastu kuri. Mine teiste juurde, kellel on rohkem põhjust peeglisse vaadata ja öelda: „Kui kasutu elu.” Taha või ära taha, ma tean, kuidas sellest jagu saada.
Depressioon, minuga raiskad sa lihtsalt oma aega.
Kohtumine Jacob Königiga kulgeb täpselt nii, nagu ma ette kujutasin. Läheme kallisse järve kaldale ehitatud restorani La Perle du Lac, mis oli kunagi parimaist parim, tänapäeval aga kuulub linnale. Külastajatelt küsitakse jätkuvalt hingehinda, ainult et toidud on väga viletsad. Võiksin teda üllatada hiljuti avastatud Jaapani restoraniga, aga ma tean, et tema arvates ei kuuluks see hea maitse juurde. Mõnele inimesele on sisustus tähtsam kui toidud.
Ja juba ma näengi, et mu otsus oli õige. Ta üritab mulle näidata, et on suur veini asjatundja, hindab „buketti”, „tekstuuri”, „kleiti” (veinist klaasiseinale jäävat jälge). Ühesõnaga, ta teeb mulle selgeks, et on suureks kasvanud, et ta ei ole enam poisike nagu kooliajal, et ta on õppinud, elus edasi jõudnud ja tunneb nüüd maailma, veine, poliitikat, naisi ja endisi armsamaid.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
