see mõjus talle hästi. Eriline hea tuju või rahulolu allikas ei olnud ta kunagi, aga Thomasega lahus elatud aasta oli raske kõigile Annika kaaskondlastele.
Schyman ei tahtnud mõtelda, mis juhtuks, kui Thomas hukka saaks. Mees mõistis, et ta kalkuleerib külma, lausa jäise kainusega, kuid Õhtuleht pole mingi taastusraviasutus. Kui Thomast ei leita, siis pole muud kui Annika kõva koondamishüvitisega ära osta ja siis psühholoogi abi ja sotsiaalse võrgustiku toetuse peale loota.
Peatoimetaja ohkas uuesti.
Alien hand syndrome.
Jumal küll.
„Millal issi koju tuleb?”
Neil on kuues meel, mõtles Annika ja silitas tütre juukseid, mõelda vaid, et keegi on nii pehme ja armas ja kogu aeg on täid kallal …
„Ta teeb Aafrikas tööd, sa ju tead,” ütles Annika ja kohendas tüdrukule teki ümber.
„Jah, aga millal ta tagasi tuleb?”
„Esmaspäeval,” sõnas Kalle pahaselt oma voodist. „Sul ei seisa ka midagi meeles.”
Kui Annika elas korteris üksi koos lastega, siis said Ellen ja Kalle mõlemad oma toa. Annika magas elutoas. Kui Thomas tagasi tuli, siis asjade korraldus muutus. Kalle pidi Elleni tuppa kolima ja seda võttis ta isikliku solvanguna.
Annika heitis pilgu poja voodi poole.
Kas ta peaks neile rääkima? Mida ta peaks ütlema? Pisikese positiivsusenoodi taha varjatud tõtt?
Issi on Aafrikas kaduma läinud ja esmaspäevaks ilmselt koju ei jõua, võib ka juhtuda, et ta ei tule üldse enam tagasi, siis saad jälle oma vanasse tuppa tagasi kolida, kas pole vahva?
Või säästa neid ja valetada?
Issi leidis, et Aafrikas on nii põnev, et ta mõtles mõneks ajaks veel sinna jääda, me võime mõnikord ju talle sinna külla sõita, mis te sellest arvate?
Ellen tõmbas kaisulooma lähemale, keris end kokku ja pani silmad kinni.
„Maga hästi,” soovis Annika ja kustutas tüdruku öölambi.
Elutuba oli poolpime. Aknaorvades hõõgusid soojalt ja kuldselt viimasest üürnikust jäänud väikesed ilutuled. Televiisor mängis hääletult. Saates, mida Annika tavaliselt alati üritas vaadata, kõneles Leif G. W. Persson vist nädala kuritegudest. Perssoni blond vestluspartner ütles midagi kaamerasse ja mängima pandi videolõik. Selles kõndisid saatejuhid kilomeetripikkuse kaustu ja ülekuulamisprotokolle täis riiulite vahel. Küllap on tegu Palmearhiiviga, mõtles Annika ja võttis oma vana mobiili. Ei vastamata kõnesid ega lugemata sõnumeid.
Annika istus diivanile, telefon käes, ja põrnitses seina Leif G. W. Perssoni selja taga. Konverentsiruumist lahkumise järel helistasid Schyman ja veel üks võõras number, arvatavasti Halenius, lakkamatult tema töötelefonile. Lõpuks lülitas Annika telefoni välja. Kodus tõmbas ta seinast lauatelefoni juhtme. Tema isikliku mobiiltelefoni numbrit teadsid ainult Thomas, kooli personal, Anne Snapphane ja veel mõned, nii et telefon lebas ta käes vakka nagu koolnud kala.
Hämarusele vaatamata olid kõik värvid kuidagi kirkamad. Pulss tiksus kehas nagu kell. Iga hingetõmme oli teadlik.
Mida ta peaks tegema? Kas ta peaks rääkima? Kas ta tohib rääkida? Kellega? Kas on keegi, kellele ta peab sellest rääkima? Emale? Thomase emale? Kas ta peaks sõitma Aafrikasse meest otsima? Kes sellisel juhul laste eest hoolitseks? Ema? Ei, emale ei saa ta helistada. Või siiski? Mis saab?
Annika hõõrus nägu.
Barbro ilmselt ärrituks. Ta hakkaks ennast haletsema. Kõik oleks kohe nii keeruline. Kõne lõppeks sellega, et Annika peab teda lohutama ja vabandama, et on teisele sellise raske mure kaela tõmmanud. Isegi kui ema kaine oleks, ei kuuleks sealt ikkagi midagi mõistlikku. Olgu sellega kuidas on, emale helistamisest head nahka ei tuleks ja see ei sõltu Thomasest ega Aafrikast ega millestki muust.
Barbro ei andestanud, et Annika õe Birgitta pulmas ei käinud. Birgitta abiellus Steveniga (kes nimele vaatamata oli puhastverd rootslane) Ameerika presidendivalimiste lõpuspurdi ajal ja Annika ei tahtnud ega suutnud korrespondendi värskelt ametipostilt Hälleforsnäsi rahvamajja pulmapeole sõita. „See on kõige tähtsam päev su õe elus!” oli ema Tattarbackeni korteris töinanud.
„Minu pulmas ei käinud te kumbki,” hammustas Annika vastu.
„Jah, aga sa abiellusid ju Koreas!” Mõistmatu nördimus.
„Ja siis? Huvitav, kuidas kõik vahemaad on minu jaoks alati lühemad kui teie jaoks?”
Birgittaga polnud Annika pärast pulmi rääkinud. Ausalt öeldes ei kõnelenud nad eriti ka enne pulmi. Sellest ajast peale, kui Annika kaheksateistkümneselt kodust minema kolis.
Beritile ei tahtnud ta ka helistada. Muidugi suudaks too suud pidada, aga ei tundunud õige koormata kolleegi teadmisega Euroopa Liidu delegatsiooni kadumise kohta.
Loomulikult peaks ta teavitama Thomase ema Dorist. Aga mida ta peaks ütlema? „Su poeg ei ole juba mitu päeva telefonile vastanud, aga ma polnud üldse mures, sest ma arvasin, et küll ta jälle kuskil ringi aeleb ja kedagi kepib …”?
Annika tõusis diivanilt, mobiil endiselt näpu vahel, ja kõndis kööki. Aknal särasid nõrgalt Fridhemsplani Áhlénsist ostetud tuliuued elektrilised advendiküünlad. Küünlad valis Kalle. Ellenil oli inglite periood ja tema ostis kolm Amoritega külmkapimagnetit. Kraanikausi kõrval kapil seisid taldrikud India kiirtoidu jäänustega, Annika lülitas laetule põlema ja hakkas nõusid metoodiliselt masinasse laduma.
Mehaanilistes liigutustes peitus mingi lohutus, ta keeras kraani, haaras nõudepesuharja, loputas toidujäänused ringjate liigutustega taldrikult, asetas harja kraanikausi servale ja taldriku masinasse ettenähtud kohta.
Äkki hakkas ta nutma. Laskis käest harja, klaasi ja hõbedased söögiriistad ning vajus põrandale kössi, soe vesi ikka veel pahisemas.
Ta istus seal üsna pikalt.
Ta on ikka haletsusväärne inimene. Tema mees on kadunud ja tal pole kedagi, kellele helistada või kellega rääkida. Mis tal ometi viga on?
Ta keeras kraani kinni, nuuskas nina majapidamispaberisse ja kõndis elutuppa, mobiil ja paber näpu vahel.
Mitte ühtegi vastamata kõnet ega lugemata sõnumit.
Ta istus diivanile ja neelatas.
Miks pole temal kunagi õnnestunud sellist vahvat sõpruskonda luua nagu Thomasel? Vanad jalgpallikaaslased ja gümnaasiumiaegsed sõbrad ja paar Uppsala korporatsioonisemu, tööseltskond ja siis veel hokimängijad. Kus on tema sõbrad? Peale Anne Snapphane?
Annega töötas Annika koos esimesel suvel Õhtulehes, aga peagi sai Anne tööle ringhäälingusse. Aastate jooksul oli nende sõprussuhtel olnud nii tõuse kui ka mõõnu. Kui Annika korrespondendina USA-s töötas, siis nad eriti ei suhelnud, kuid viimastel kuudel olid nad kohtunud mitu korda. Nad käisid laupäeva pärastlõunal kohvikus või pühapäeval muuseumis.
Annika jaoks olid Anne naljakad seiklused ja kõrgelennulised plaanid kuidagi lihtsad ja rahutoovad. Annel oli alati midagi käsil. Anne sihtis suuri asju, mis lõpptulemusena tähendasid, et Annest pidi saama
