avalikkusele paljastada. Sageli piirdusid need fantaasiarikkad ideed blogisissekande või innuka staatuseuuendusega Facebookis (Annel oli populaarne blogi, mida ta ise kutsus „Telemamsli koletu elu ja seiklused” ja 4357 sõpra Facebookis). Annika teada polnud Anne oma grandioossete teleideede sisu iial rohkem kirja pannud kui pool lehekülge ega kohtunud kunagi ühegi teledirektoriga, kuid nähtavasti ei mänginud see mingit rolli. Elatist teenis Anne hoopis taustauurijana tõsieluseriaale tootvas ettevõttes.
„Annika! Jumal, kui imelik, et sa helistasid! Ma just istusin siin ja mõtlesin su peale.”
Annika pigistas silmad kinni ja tundis, kuidas kuumalaine koos nutuhooga kallale tahtsid tulla, siiski on keegi, kellele ka tema korda läheb.
„Kas sul on nädalalõpuks neid pruune Tecnica saapaid vaja?”
„Thomas on kadunud,” suutis Annika kuuldavale tuua ja hakkas siis ohjeldamatult nutma. Pisarad voolasid mobiilile nagu kevadine oja, ta püüdis neid kuivatada, et telefon niiskuse tõttu viga ei saaks.
„Kuradi oinas,” ütles Anne. „Mõelda vaid, et see mees ka oma püksiauku kinni ei suuda hoida! Kellega ta siis nüüd on?”
Annika pilgutas silmi, nutt andis järele.
„Ei,“ ütles ta, „ei-ei, mitte selles mõttes …”
„Annika,” lausus Anne Snapphane, „ega sa ta lapsehoidja pole. Ära lase end sellest kõigutada. Ega see sinu süü pole!”
Annika ohkas sügavalt ja tundis, et häälepaelad töötavad jälle.
„Sa ei tohi seda kellelegi rääkida, see kõik on veel saladus. Thomase delegatsioon kadus kusagil Somaalia piiri ääres ära.”
Linna nime oli ta unustanud.
Telefonis valitses hämmeldunud vaikus.
„Kogu delegatsioon? Kuhu, kurat, nad siis said? Lennukiga?”
Annika nuuskas uuesti majapidamispaberisse.
„Seitse inimest, kahe autoga. Nad kadusid eile. Valvur ja tõlk leiti surnult, kuul peas.”
„Oi, Annika … On alles paganama lugu! Kas nad lasksid Thomase ka maha?”
Jälle pisarad, pisike ulguv nutt, mis sisemusest väljapoole tungis.
„Ma ei tea!”
„Aga, armas jumal, mida sa tegema hakkad, kui ta sureb? Ja kuidas lapsed hakkama saavad?”
Annika kõigutas end diivanil ette ja taha, käed ümber keha.
„Vaene-vaene Annika! Kuidas sinuga küll sellised asjad juhtuvad? Jumal, küll mul on sust kahju! Vaesekene …”
Küll oli hea, et keegi hoolis.
„Ja vaene Kalle, mõelda vaid, kui kehv on poisil üles kasvada ilma isa eeskujuta. Kas Thomasel oli elukindlustus tehtud?”
Nutt jäi järele, aga vastata Annika ei osanud.
„Ja Ellen on veel nii väike,” jätkas Anne. „Kui vana ta ongi? Seitse? Kaheksa? Tal pole ju isast midagi mäletada … Heldeke, Annika, mida sa peale hakkad?”
„Elukindlustus?”
„Ma ei tahaks ju küüniline olla, aga sellistes olukordades tuleb säilitada praktiline meel. Võta kätte ja tuhla kõik oma paberid läbi ja vaata, mis seis on, ma soovitan heaga. Kas tahad, ma tulen appi?”
Annika kattis silmad peopesaga.
„Aitäh, võib-olla homme, ma peaksin nüüd hoopis magama minema. Raske päev on olnud.”
„Jah, jumal küll, vaeseke, ma mõistan. Luba, et helistad kohe, kui midagi kuuled …”
Annika pomises midagi, mis pidi kõlama nagu nõusolek.
Ta istus veel veidi diivanil, telefon peos. Leif G. W. Persson oli koju läinud ja tema asemel oli ekraanil nüüd kena tumedanahaline naine hilisõhtustest uudistest. Näidati pilte Rootsit tabanud lumekaosest, kinnituisanud rekadest, ületöötanud puksiirautojuhtidest, tennisehalli lömmivajunud katusest. Annika sirutas käe puldi järele ja vajutas hääle valjemaks. Et nii vara, juba novembris, sadas maha nii palju lund, on veidi ebaharilik, kuid mitte ennekuulmatu, seletas tumedanahaline iludus. Sarnane olukord on tabanud Rootsit ka 1960. ja 1980. aastatel.
Ta klõpsas teleri kinni, kõndis vannituppa, pesi hambad ja uhas näkku jääkülma vett, et silmade ümbrus hommikul paistes poleks.
Seejärel heitis ta Thomase voodipoolele pikali, liikmed valutamas.
Me ei kukkunud enam nii sageli, kui nad nipukad randmete ümbert lahti lõikasid.
See oli suur kergendus.
Kuu paistis. Me kõndisime hanereas. Oma kolmedimensioonilises sügavuses meenutas maastik meie ümber tumesinist hõberaamidega fotot: ogalised põõsad, hiiglaslikud termiidipesad, igerikud kängus puud, teravad kivimürakad, kaugemal mäed. Ma ei teadnud, kuidas seda paika nimetada, kas savanniks või poolkõrbeks, igal juhul oli maa ebatasane ja liikumine vaevaline.
Magurie oli reas esimene. Ta oli iseennast juhiks määranud. Keegi meist talle seda õigust ei andnud, vähemasti mina mitte. Tema taga astus rumeenlane, seejärel mina ja Catherine, siis taanlane ja hispaanlane Alvaro ning kõige lõpus komberdas sakslanna. Too luristas ninaga ja nuttis ning see oli tõeliselt ebaväärikas.
Catherine’il oli raske kõndida. Peaaegu kohe pärast veoautost maha hüppamist väänas ta vasaku jala välja. Ma toetasin teda nii palju, kui see võimalik oli, aga mu pea käis ringi ja ma olin janusse minestamas, nii et kardetavasti polnud minust eriti abi. Mu püksisääred jäid pidevalt ogalistesse põõsastesse kinni ja paremast põlvest allpool oli miski rebestanud nii püksikanga kui ka naha.
Päeval autost loomi eriti ei paistnud, näha oli vaid üksikuid antiloope ja arvatavasti tüügassiga, aga öö oli loomade tumedaid varje ja helkivaid silmapaare täis.
„Ma nõuan, et te ütleksite, kuhu te meid viite?”
Pean tunnistama, et Sèbastien Magurie’ visadust tuleb siiski austada.
„Ma olen Prantsuse kodanik ja ma nõuan, et ma saaksin oma saatkonnaga rääkida!”
Ta rääkis inglise keelt peaaegu naljaka prantsuse aktsendiga. Kahe sõnavõtu vahe ei veninud kunagi pikemaks kui viis minutit. Selle, mis hääletugevusest puudu jäi, kompenseeris mees toore vihapurskega.
„See on ju kuritegu rahvusvaheliste õiguste vastu! Jus cogens! Me kuulume rahvusvahelisse organisatsiooni ja teie, mu härrad, olete rikkunud üldtunnustatud norme!”
Mul polnud õrna aimugi, kus me olime. Keenias? Somaalias? Ega nad meid ometi nii kaugele põhja, lausa Etioopiasse ei toonud? Öö oli igas suunas ühtemoodi pime. Silmapiirilt ei paistnud linna elektrivalguse kuma.
Meie ees ja taga kõndisid relvastatud mehed. Neid oli kokku neli, kaks väga noorukest poissi ja kaks täiskasvanud meest. Catherine ütles, et nad ei ole keenialased. Catherine oskab lisaks inglise keelele nii araabia, suahiili kui ka maasai keelt (maasai rahva kohalikku keelt) ja ta ei saanud aru, mida mehed omavahel räägivad. See võis
