väga väike osa, mis on tavaliselt segunenud teiste metallidega, ja nende eraldamiseks läheb vaja keerukat keemilist reaktsiooni.
Kui haruldane on see teiste metallidega võrreldes?
Üliharuldane. Ütleme nii, et kui koguda kokku kogu puhas iriidium, mida planeedil aasta jooksul toodetakse, saab kõigest paar tonni. Ehk umbes ühe suure kohvritäie. Tänapäeva tehnoloogia juures kulub aastakümneid, et sellise eseme valmistamiseks vajalikku hulka kokku kaapida. See on Maal lihtsalt liiga haruldane ja kondriite meil siin ka ülearu palju ei vedele.
Ei saanud aru.
Vabandust! Meteoriite; kivimeteoriite. Iriidium on Maa kivimites nii haruldane, et seda ei õnnestu sageli leidagi. Suurem osa iriidiumi, mida meil kaevandatakse, pärineb meteoriitidest, mis ei ole atmosfääris täielikult ära põlenud. Selle kambri ehitamiseks – ja võib vabalt oletada, et see pole ainus asi, mille nad ehitasid – tuleb tuua seda kusagilt, kus leidub tunduvalt rohkem iriidiumi kui maakoores.
Reis maakera südamesse?
Jules Verne on üks võimalus. Et hankida massilises koguses seda tüüpi metalli, tuleb seda kaevandada kas tuhandete miilide sügavuselt või kosmosest. Täie lugupidamise juures härra Verne’i vastu pean tunnistama, et meie kaevandamisvõime ei ulatu veel kaugeltki nii sügavale. Meie sügavaimad kaevandused paistavad löökaukudena selle kõrval, mida tarvis läheks. Kosmos tundub hoopis kättesaadavam. Juba praegu leidub eraettevõtteid, kes loodavad lähitulevikus kosmosest vett ja vääriskive koguda, aga kõik need projektid on esialgu alles varases planeerimisjärgus. Ent kui meil õnnestuks kosmosest meteoriite koguda, saaks sealt juba rohkem iriidiumi kätte, tublisti rohkem.
Mida te mulle veel öelda oskate?
Ongi enam-vähem kõik. Kui me olime seda paar kuud kõigi inimkonnale teada olevate vahenditega jõllitanud, hakkas mulle tunduma, et me ei jõua kuhugi. Teadsin, et me esitasime valesid küsimusi, aga õigeid küsimusi ma esitada ei osanud. Saatsin esialgse aruande ära ja palusin puhkust.
Värskendage mu mälu. Mis järeldusele te oma aruandes jõudsite?
Meie seda ei ehitanud.
Huvitav. Ja kuidas sellele reageeriti?
Anti puhkust.
Ja oligi kõik?
Jah. Ju nad lootsid, et ma ei tule tagasi. Ma ei kasutanud just sõna „tulnukad”, kuid küllap nad seda mu aruandest välja lugesid.
Aga te ei pidanud seda silmas?
Mitte just täpselt. Võimalik, et on olemas palju maalähedasem selgitus, mille peale ma ei ole lihtsalt tulnud. Teadlasena oskan ma öelda ainult seda, et tänapäeva inimestel ei ole vahendeid, teadmisi ega tehnoloogiat, et midagi niisugust ehitada. On täiesti mõeldav, et mingi muistne tsivilisatsioon tundis metallurgiat palju paremini kui meie, ent iriidiumi polnud ka tollal rohkem saadaval, olgu viis, kümme või kakskümmend tuhat aastat tagasi. Nii et vastuseks teie küsimusele võin ma öelda: ei, ma ei usu, et need asjad on inimeste ehitatud. Järeldage sellest, mida ise tahate.
Ma ei ole loll; ma teadsin küll, et see ilmselt hävitab minu karjääri. NSA silmis kaotasin ma kindlasti igasuguse usaldusväärsuse, aga mis mul muud üle jäi? Valetada?
Mida te pärast aruande esitamist edasi tegite?
Läksin koju tagasi, sinna, kust kõik alguse sai. Ma polnud peaaegu neli aastat kodus käinud, mitte kordagi pärast isa surma.
Kus teie kodu on?
Ma olen pärit ühest väikesest asulast, mille nimi on Deadwood, Rapid Cityst umbes tunniajase teekonna kaugusel loode suunas.
Seda Kesk-Lääne osa ma ei tunne.
See on üks kullapalaviku ajal ehitatud väikelinn. Vanasti sai seal kärtsu ja mürtsu nagu filmides. Viimased bordellid suleti alles siis, kui mina laps olin. Kui HBO kanalil jooksnud lühike telesari välja arvata, oleme kuulsad Wild Bill Hickoki mõrva poolest, mis toimus nimelt Deadwoodis. Linn elas üle kullapalaviku lõpu ja paar suurt tulekahju, aga rahvaarv kuivas kokku umbes tuhande kahesajale.
Deadwood just ei õitse, kuid püsib siiski jalul. Ja maastik on hingematvalt kaunis. Linn asub otse Black Hillsi rahvuspargi serval, kus on imeliku kujuga kaljud, ilusad männimetsad, kaljupaljandid, kanjonid ja ojad. Ma ei tea terves maailmas teist nii kaunist kohta kui see. Ma saan täitsa aru, miks sinna ehitada taheti.
Kas te peate seda endiselt oma koduks?
Jah. See on osa minu olemusest, ehkki minu ema arvaks kahtlemata teisiti. Ta oli otsekui kahevahel, kui ukse lahti tegi. Me polnud vahepeal peaaegu kordagi vestelnud. Sain aru, et ta pani pahaks, et ma tagasi ei tulnud, isegi mitte isa matustele, ja jätsin ta kaotusvaluga üksipäini. Meil kõigil on valust ülesaamiseks omad moodused ning ma usun, et kusagil sügaval sisimas mõistis ema, et see oli lihtsalt minu moodus, ent tema hääles oli viha, oli asju, mida ta kunagi välja ei öelnud, aga mis rikkusid meie suhted igaveseks. Minul polnud sellest midagi. Ta oli küllalt kannatanud; tal oli õigus vimma pidada. Esimese paari päeva jooksul me suurt ei rääkinud, kuid peagi tekkis meil teatav rutiin.
Oma vanas toas magamine äratas mälestusi. Kui ma veel laps olin, siis hiilisin sageli öösel voodist välja ja istusin akna alla ning vaatasin, kuidas isa kaevandusse tööle läks. Ta tuli iga kord enne öövahetust minu tuppa ja lasi mul valida mõne mänguasja, mille ta söögikarbiga kaasa võttis. Ta ütles, et mõtleb minu peale, kui karbi lahti teeb, ja tuleb unenäos minu juurde sööma. Ta ei rääkinud just eriti palju, ei minu ega ka emaga, aga ta teadis, kui tähtsad võivad niisugused pisiasjad lapse jaoks olla, ja leidis iga kord enne tööleminekut aega, et mulle tekk peale panna. Ma soovisin nii väga, et isa oleks siin ja ma saaksin temaga vestelda. Ta ei olnud teadlane, kuid tal oli asjadest selge arusaam. Emaga ma sellest rääkida ei saanud.
Olime emaga paaril viimasel päeval põgusalt, aga mõnusalt juttu ajanud ja see oli meeldiv vaheldus, sest alguses olime vahetanud ainult viisakaid kommentaare toidu kohta. Ent minu töö oli salastatud ja ma juhtisin vestluse südamel kripeldavatelt asjadelt kõrvale, nii kuidas oskasin. Iga mööduva nädalaga edenes see aina hõlpsamini, kuna ma tegelesin pigem lapsepõlves tehtud vigade meenutamise kui käe peale mõtlemisega.
Alles kuu aja pärast jalutasin sinna, kus olin kätt esimest korda näinud. Auk oli ammugi täis aetud. Mulla ja kivide vahel tärkasid juba väikesed puud. Seal polnud enam midagi näha. Uitasin kuni öö tulekuni sihitult ringi. Miks olin just mina esimene, kes käe leidis? Kindlasti oli olemas teisigi sarnaseid ehitisi nagu see, kuhu ma olin sisse kukkunud. Miks polnud keegi neid leidnud? Miks pidi see juhtuma nimelt tol päeval? Käsi oli tuhandeid aastaid maamullas maganud. Miks see just siis ärkas? Mis selle käivitas? Mis oli kahekümne aasta eest teisiti kui kõigi eelnenud aastatuhandete jooksul?
Siis mul plahvatas. See oli õige küsimus. Ma pidin välja uurima, mis käe tööle lülitas.
Fail nr 004
Palun öelge oma nimi ja auaste!
Te juba teate, mis mu nimi on. Minu kaust on teil nina ees.
Mulle
Chief Warrant Officer 2–5 – kitsa tehnilise eriala eksperdid (näiteks piloodid), kes töötavad Ameerika Ühendriikide relvajõududes ohvitseri ametikohal.
