mis protsess see niisugune on.
Mul ei ole võimalik seda teha. Öelge nüüd salvestuse jaoks oma nimi ja auaste.
„Mul ei ole võimalik seda teha…” Kas te hääldate kõik sõnad nii selgesti välja?
Mulle meeldib selgesti kõnelda. Ma leian, et see aitab vältida vääritimõistmisi. Kui ma üldse midagi jälestan, siis nimelt seda, kui mul tuleb ennast korrata…
Jah. Minu nimi. Öelge siis ise, kui see teile nii tähtis on.
Kuidas soovite. Te olete Chief Warrant Officer 3 Kara Resnik ja te olete Ameerika Ühendriikide maaväe helikopteripiloot. Kas see vastab tõele?
Vastas. Minult võeti lennuõigus ära, aga tõenäoliselt te juba teate seda.
Ei teadnud. Kas tohib küsida, mis juhtus?
Mul on silma võrkkest irdunud. Valus ei ole, kuid segab nägemist. Homme lähen opile. Kui ma küsisin, siis öeldi, et ma saan üsnagi tõenäoliselt uuesti lennata… mis kõlab kahtlaselt nagu ei.
Kuidas teie nimi oligi?
Ma pole seda öelnud.
Aga öelge siis! Salvestuse jaoks…
On hulk põhjuseid, miks ma ei saa seda öelda, mõni olulisem kui teine. Teile peaks piisama teadmisest, et teil ei lastaks siit ruumist elusana lahkuda, kui ma oma nime ütleksin.
Tavaline „ei” oleks kah kõlvanud. Kas te tõesti arvate, et minu ähvardamine on teile jube kasulik?
Palun südamest vabandust, kui see teile ähvardusena tundus, Chief Resnik! Mul ei olnud mingit kavatsust teile ebameeldivusi tekitada. Ma lihtsalt ei tahtnud, et te mind salatsejaks peaksite.
Nii et te muretsesite minu turvalisuse pärast? Kui rüütellik! Miks ma siin olen?
Te olete siin selleks, et rääkida, mis Türgis juhtus.
Türgis ei juhtunud midagi. Vähemalt mitte midagi huvitavat.
Selle üle otsustan mina. Te teate, et minu juurdepääsuluba salastatud teabele on mitme taseme võrra kõrgem kui teil, nii et alustage algusest.
Ma ei saa isegi aru, mida see tähendab.
Kuidas te Türki sattusite?
Mind kutsuti NATO ülesannet täitma. Saabusin varahommikul ja magasin natuke. Lennueelne ettevalmistus oli kell 16.00. Mulle tutvustati teist pilooti, CW Mitchelli, ja me läksime ülesannet täitma. Lendasime kell 02.00 modifitseeritud stealth-kopteri UH-60-ga Adanast välja. Pidime väga madalal kõrgusel Süüria õhuruumi sisenema ja umbes kaksteist miili piirist lõuna pool Ar-Raqqah’ lähedal õhuproove koguma.
Te ütlesite, et polnud oma kaaspiloodiga varem kohtunud. Ma olen aru saanud, et armee eelistab meeskondi koos hoida. Tundub imelik, et meeskond lahutatakse vahetult enne ohtlikku ülesannet ja teil lastakse lennata kellegagi, keda te peaaegu ei tunnegi. Miks ei lubatud eelmisel teisel piloodil teiega kaasa tulla?
Ta saadeti mujale.
Miks?
Küsige tema enda käest.
Küsisingi. Kas teid üllatab, kui ma ütlen, et ta palus end saata kuhu tahes, peaasi, et saaks lennata mõne teise piloodiga? Sõnad, millega ta teid kirjeldas, olid „nõnge”, „heitlik” ja „tulipäine”. On tal alles sõnavara!
Ta mängib palju „Scrabble’it”.
Kas te sellepärast läbi ei saanudki?
Minul polnud temaga mingeid probleeme.
See on pigem kõrvalise tähtsusega. Ei leidu just palju inimesi, kes oleksid valmis oma sõjaväelise karjääri kaalule panema ainult selle nimel, et ei peaks ühe teatud inimese seltskonnas viibima.
Me olime paljudes asjades eri meelt, aga mina ei lasknud sel kunagi lendamist segada. Ma ei saa sinna midagi parata, kui tema selleks võimeline ei olnud.
Nii et kui teistel on teiega probleeme, pole see teie süü. Te lihtsalt olete niisugune.
Sedamoodi jah. Kuulge, kas te tahate, et ma ütleksin, et minuga ei ole just eriti lihtne läbi saada? Olgu, tunnistan üles. Aga mulle tundub, et me ei tulnud siia minu võluvatest iseloomujoontest vestlema. Te tahate teada, kuidas ma kahekümne miljoni dollarise helikopteriga keset pistaatsiapõldu hunnikusse panin. On nii?
Alustada võiks tõesti sellest. Te ütlesite, et pidite õhuproove koguma. Kas te teate, milleks?
NATO usub, et Süüria on juba aastaid tuumarelvastuse programmiga tegelnud, ja tahab sellele lõppu teha. Iisrael pommitas 2007. aastal kahtlusalust tuumareaktorit, aga NATO ei võtaks uisapäisa nii drastilist käiku ette.
Nad tahavad saada kindlaid tõendeid, enne kui sõjalist operatsiooni alustavad.
Nad tahavad neid teolt tabada. Süüria sõjaväeluure allikas ütles USA-le, et Ar-Raqqah’ lähedal toimuvad maa-alused katsetused, ja kuna Süüria ei lase inspektoritel kahtlaseid tuumajaamu külastada, pidime kasutama varjatumat lähenemist.
Kas selle salainspektsiooni käigus tuli teha ka midagi muud peale õhuproovide kogumise?
Ei. Pidime lendama sinna ja tagasi. Meiega koos tuli Türki päris kopsakas varustus, millega sai meie kogutud õhuproovidest tuumategevuse jälgi otsida. Lahkusime Incirliki lennuväebaasist kell 02.00, nagu ette nähtud. Lendasime umbes tund aega piki piiri ida suunas ja siis keerasime lõunasse Süüria kohale. Lendasime umbes kaksteist minutit, kõht vastu maad, kaheksakümmend jalga maapinnast. Jõudsime kella 03.15 paiku kindlaks määratud koordinaatideni, võtsime õhuproovid ja tulime sama teed tagasi.
Kas te pabistasite?
Naljavend! Pabistan ma siis, kui mul on telefoniarve maksmata. See on natuke teine asi. Sa teed madallendu 160 miili tunnis, eeldatavalt vaenuliku territooriumi kohal, keset ööd, öönägemisprillidega. Kui see südant peksma ei aja, mis siis veel ajab? Nii et jah, olime mõlemad pingul. Öönägemisprillidega näeb ainult otse ette. Tundub, nagu lendaksid uskumatu kiirusega läbi rohelise valgusega kitsa tunneli.
Kas kõik kulges plaanipäraselt?
Nagu kellavärk. Olime enne kahekümne viie minuti möödumist Türgi õhuruumis tagasi. Tõusin kaheksasaja jala kõrgusele, kui me piirist eemaldusime. Lähenesime parajasti Harranile, kui märkasime otse enda all mingit valgust. Need ei olnud linnatuled. Me olime põllumaade kohal ja värv polnud õige. Siis jäi mootor äkki seisma ja kokpit läks pimedaks.
Kuulsime, kuidas tiivikute pöörlemine aeglustus, ja seejärel ei kuulnud enam midagi. Alt põldudelt kiirgas mingit türkiissinist kuma. Lugematud pisikesed põõsa moodi puud, istutatud üksteisest kolmekümne jala kaugusele, ja nende vahel paljas muld. Me lihtsalt istusime ja vahtisime. See oli sürreaalne, väga… rahulik. Siis kukkusime alla nagu kivi.
Turvapadi lajatas mu visiiri vastu ja lõi mu pildituks, kui me maapinda tabasime. Ärkasin paar
