li. Oma väe otsingul
Mu pojale Aaron Troyle – et sa ei väsiks iial avastamast tundmatut.
Tahan olla pigem tuhk kui tolm!
Eelistan, et mu tuluke põleb eredalt särades läbi, mitte ei lämbu kõdu kätte.
Olen pigem ülim meteoor, iga minu aatom oivalises säras, kui unine ja püsiv planeet.
Inimese eesmärk on elada, mitte olla.
Ma ei raiska oma päevi, püüdes neid pikendada.
Ma kasutan mulle antud aega.
Kaart
EESSÕNA
,,Pea meeles, et sa vastutad nüüd kahe inimese eest,“ äratab äia patsutus õlale mind veidrast rammestushetkest.
Jääme Tallinna lennujaamas korraks istuma ja mina kaon kuhugi sügavale mõtteisse. Kas ma teen ikka õigesti, viies oma väikse lapse metsikule saarele ainult selleks, et oma unistusi täita? Kuid kohe astume läbi otsustavate väravate, mis viivad meid eemale turvalisest ja tuttavast kodust. ,,Jah, tean seda,“ vastan äiale.
Lennukis istudes lööb minusse aga esimest korda sisse kõhklus. Sõbrad ei suuda uskuda, et meie praeguses eluetapis on selline reis üldse võimalik, ja vanemad arvavad, et nii väikse lapsega ei tasu ohtlikku retke ette võtta. Aga mulle meenub ühe reisiselli humoorikas mõttetera: „Tätte ja Matvere moodi reisivad kõik arenenud riikide pensionärid – selles ei ole midagi erilist.“ Ja samamoodi reisitakse veelgi väiksemate lastega veelgi ohtlikumates riikides kui Indoneesia.
Olen enne lennukile minekut kogu tänase hommiku kolides mõelnud ainult sellele, miks ma oma elus nii palju pahna olen kokku kogunud ja miks kurat see kell nii kiiresti liigub. Pärast sellist kiirustamist ei suuda ma kahjuks midagi intelligentset välja mõelda ja varem ostetud reisipäevikusse jõuab Tallinna lennujaamas vaid Aaroni joonistatud poolik kala.
Lend Helsingisse möödub kenasti. Pärast lennuki maandumist ja lennujaamas seiklemist saan lõpuks maha istuda ja natukenegi mõtteid korrastada. Mida tähendab tegelikult meile see seiklus? Mulle on see ennekõike millegi suurema kui meie ise otsimine. Võib-olla olen olnud liiga isekas ja surunud liiga palju peale oma soove ja unistusi, et järjekordselt minna uurima, kas teisel pool on kõik rohelisem. Kas ikka peab kõike nii dramaatiliselt tegema? Oleme minemas, kuid ei tea, millal tulemas. Normaalne pere käib talve jooksul paar nädalat puhkamas, et siis edasi toimetada, miks siis meie nii lõplikult läheme? Kuid olen aru saanud, et kui minu unistused ja nende elluviimine mind natukenegi ei hirmuta, siis ei tunne ma nende täitumisel mingit erilist eufooriat või rahuldust. Samas olen teadlik ka sellest, et enamik mu unistusi ei täitu kunagi, sest kui jõuan juba päris lähedale, siis asendub see unistus veel suurema unistusega. Ma pean sellega lihtsalt leppima.
Lisaks tahan viimaks lasta endast välja voolata kõikidel jamadel, millega ma olen end aastate jooksul sidunud ja mis mulle tegelikult mitte midagi ei anna, vaid mind hoopis väsinumaks, vanemaks ja õnnetumaks teevad. Tahan pesta maha kogu selle kõntsa, mida on aastatega nii palju kehasse ja pähe kogunenud. Saada lahti mürgist, mida ma olen endale sisse söönud, joonud, vaadanud ja kuulanud. Saada jälle puhtaks, rõõmsaks, nooremaks. Olla vaimustunud elust ja lihtsusest. Ja et seda kõike teha, peab kaduma.
Mina näen seda seikluse ja proovikivina, aga mida mõtleb minu armas Mari ja mida tunneb Aaron? Kas minu pere on minuga ikka ühel lainel? Ehk olen olnud liialt isekas, surunud peale oma soove ja unistusi? Need kõhklused tekitavad minus ärevust. Kuid siis paneb Mari pea vaikselt mu õlale ja lausub: „Mul on nii hea sinuga koos olla.“ Aaroni naerul nägu meie kaisus annab ka temalt positiivse signaali. Tunnen, et teen siiski õiget asja.
Minu nimi on Jesper Parve ja ma olen endine sportlane. Kuid aplaus on juba ammu vaibunud. Mind teatakse kui endist korvpallurit ja profisportlast. Olen suurema osa oma teadlikust elust mänginud korvpalli ja toonud sellega leiva lauale.
Noorena peeti mind üheks lootustandvaimaks Eesti korvpalluriks ja minult oodati suuri tegusid. Treenerid kiitsid ja kummardasid. Kuid aeg läks edasi, minust ei saanud järgmist rahvuskangelast ning treenerite kiitus asendus karjumise ja sõimamisega.
Kahekümnendate eluaastate lõpu poole tegin nädalas viis päeva trenni. Kuuendal päeval tegin kõik selleks, et korvpalli unustada. Seitsmenda päeva magasin jõuetult voodis, et minna jälle uuele ringile. Nii möödusid aastad.
Tegin spordiga lõpparve siis, kui avastasin kõige hullema. Mu karjäär ei olnud märkimisväärne, ma ei osanud teha midagi peale pallimängimise ja mind ootas ees töö turvamehena või Soomes ehitusel telliseid tassimas. Kogu aeg ühtmoodi elades ei saanud ellu muutusi tulla. Tundsin sisimas iga päev, et ma ei kasuta oma potentsiaali ära, elan liiga mugavalt ja liiga vähe arenedes.
Siis otsustasin karjääri päevapealt lõpetada. Heitnud kõrvale nii olulise osa oma elust, jäi alles suur tühi auk. Elasin läbi kõik etapid, mis on endisele sportlasele omased. Elule käegalöömine, tühjuse täitmine alkoholiga ja minevikus elamine. Ma teadsin, et see peab muutuma. Ja just siis, justkui saatuse määratuna, ilmus minu ellu Mari.
Mari on inimene, kes minu uut teekonda toetas ja selle koos minuga läbi käis. Me katkestasime ajutiselt kõik sidemed Eestiga ja astusime lennukile. Meil oli vaja alustada nullist ja me isegi ei teadnud, kas miski meid Eestisse tagasi toob. Nii leidsimegi ennast ühel päeval Sydney lennujaamast, seljakotid seljas, tundmatuse poole liikumas.
See sai alguse viis aastat tagasi. Alates sellest ajast oleme elanud ja töötanud Austraalias, uudistanud Malaisiat, tantsinud Uus-Meremaal pärismaalastega, elanud Fidžil koos kohalikega nende onnides, söönud maailma maitsvaimat sushi’t Jaapanis, joogatanud Balil, imetlenud Hongkongi kõrghooneid, külastanud templeid Kambodžas, seigelnud Vietnamis ning olnud totaalselt eksinud Laoses. Kuid koduigatsus sai meist pärast pooleteiseaastast reisimist võitu ning otsustasime tagasi pöörduda.
Jälle Eestis, olime oma vabadusest ja soovist asju teistmoodi teha nii lummatud, et kolisime varakevadel vanasse metsatallu, mida varem oli kasutatud vaid suvekoduna. Kogu suve koristasime, puhastasime, parandasime ja püüdsime teha kõik, et talule eluvaim sisse puhuda. Siiski said loodus ja esimesed külmad meist võitu ning sügisel naasime Tallinnasse. Siin sündis meie perre armas poisslaps nimega Aaron. Tundus, et nii ongi hea.
Minu, Mari ja väikse Aaroni Eesti elu kulges mõnda aega kenasti. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem märkasin end vihastamas. Miks on kõik eestlased nii negatiivsed? Tasapisi taipasin, et peegeldan teistele seda, mis mu enese sees toimub. Avastasin end maha laitmas iga uut ideed ja igas projektis ebaõnnestumisi ennustamas. Sain aru ka sellest, et ma ei taha enam vihastada oma lapse peale või käituda halvasti oma elukaaslasega. Mul on kõrini sellest, et süüdistan oma ebaõnnestumistes ühiskonda ja teisi inimesi.
Kui ma tahan kasvada, siis vajan keskkonnamuutust. Üks tuntud horoskoobimeister ütles mulle kunagi: ,,Sa oled ju Veevalaja, sa peadki olema liikumises.“ Teised jällegi peavad mind lihtsalt vabaks hingeks ja ütlevad, et olen loodud maailmas teel olema. See liikumissära peegeldub nii minu kui mu poja silmis. Ka tema on Veevalaja.
Tegelikult põgeneme me perega ka Eesti talve eest, sest mul on kõrini kogu aeg riidesse panekust ja riidest lahti võtmisest, suurtest küttearvetest, kohustuslikest Türgi reisidest, ebaviisakatest autojuhtidest ja mustades jopedes ringi liikuvatest tondisarnastest inimolevustest. Loodus on seadnud nii, et talvel kõik magavad, puhkavad ja elavad vaikselt. Kuid Eestis inimene ikka töötab, jookseb ja lõhub ennast. Energiat lihtsalt ei tule juurde.
Tunnen, et minu elurütm on tasakaalust väljas.
