Olen alati olnud halb magaja. Korjan kelladest patareid välja, sest tiksumine ei lase mul magada. Viimased kolm aastat olen kasutanud kõrvatroppe, sest linnaelu ei anna rahu isegi öösiti. Kuid siin, pärast mõistatuslikku kohtumist pesu peseva naisega, magan oma esimese öö sügavalt ja rahulikult.
Keha ärkab esimese kukelaulu peale, kuid meel ei taha seda häält uskuda. Alles teise kiremise peale saab ka mu mõistus aru, et olen Ubudis ja aeg on ärgata. Siin linnakeses on vähe neid võõrastemaju, kuhu hommikuti see hääl ei kosta. Jahe õhk on täis viirukihõngu. Pereemad ja kaupluseomanikud peavad hommikupalvusi, mida aitab jumalateni tõsta viirukite suits.
Ajan ennast voodist üles ja tunnen, et viimase kahe päeva kolimine ja lennureis on kõvasti kontides. Jalutan alla, kus mind võtab vastu naerusuine majaperenaine. Kõik kutsuvad teda Memeks, mis tõlkes tähendab ema. Tema vanust ei oska ma kahjuks arvata, sest siinsed inimesed näevad kõik nooremad välja ja peale selle on Bali inimestel kaks vanust: üks Bali ja teine meie kalendri järgi.
Hotelli seinal rippuv Bali kalender kasutab täiesti omamoodi süsteemi, mille nimi on wuku. Ühes tsüklis on siin 30 nädalat ja ühes aastas kaks tsüklit. Bali poolaastas on 210 päeva ja aastas 420 päeva. Sellist Bali kalendrit kasutatakse peamiselt usulistel põhjustel ja ka selleks, et leida hea päev loomade kasvatamiseks, äri alustamiseks või templitseremooniateks. Näiteks on Bali kalendris kirjas hea päev kalatiigi tegemiseks, juuste lõikamiseks, aia ehitamiseks, kaevu kaevamiseks või õppimise alustamiseks. Bali inimeste käest ei tasu tavaliselt vanust küsida, sest nagu öeldud, neil on neid kahe kalendri tõttu kaks.
Meme hoolitseb võõrastemaja majapidamise ja inimeste eest. Olen teda vist korra tabanud trepi all magamas, kuid muidu on tal alati midagi käsil: ta punub andameid, mängib lapselapsega, müüb midagi külalistele või korraldab niisama hotelli eluolu. Vanad inimesed lihtsalt ei oska siin ilma tööta olla. Näiteks siinsamas tänavanurgal korjab üks vähemalt 100aastane traditsioonilistes rõivastes naisterahvas plumeeria- ehk rahvakeeli frantsipaniõisi. Neid õisi kuivatatakse Hiinasse tee müümiseks ja kasutatakse Balil lõhnaküünaldes, õlides või kosmeetikas. Sealsamas on üks vana papi, kes käib iga päev põldu kõplamas, kuigi seda ei oleks vaja, sest seal ei kasva midagi. Ta kraabib ühe prügihunniku ükspäev siiapoole ja teisel päeval jälle tagasi. Pere ütleb selle kohta, et ta ei oska ilma tööta ja tegevuseta lihtsalt olla.
Memel on ka imepärane oskus igaühele hiljemalt pärast teist lauset midagi maha müüa. Olgu see kookospähkel, rollerirent või ekskursioon. Ei tundugi, et oleksin ta käest midagi ostnud, kuid paari minuti pärast on ta kahe kookosega tagasi. See ongi tema väikse äri alus. Tema ostab paarkümmend meetrit eemalt jooki ja müüb selle pisikese vaheltkasuga maha turistile, kes ise ei viitsi tänavanurgale jalutada. Kookosvesi on asi, mida ma üritan Balil olles alati hommikuti juua – see on tervislik ja uskumatult odav.
Balil ja eriti Ubudil on selline huvitav iseloom, et siin hakkad sa kohe tundma oma keha teisiti, teisisõnu annab su keha kohe märku, kus sul midagi valesti on, millega peaksid tööle hakkama. Öösel hakkas mul valutama puus, millega olen pikalt vaeva näinud. Nüüd hõõrun basseiniserval kõhtu, kuhu on viimase poole aastaga kogunenud umbes kümme mõnusat ülemäärast kilo. Saan aru, millega pean tegelema hakkama. Joon hommikuks värske mahla ja söön puuvilja ning lasen ka perele hommikusöögi tuppa viia. Pere on ärganud, Aaron on endale sisse tõmmanud tohutu koguse kookosmahla ja sama koguse pissi rõdul lillepotti lasknud.
Hommikusöögilauas kohtan tuttavat soomlast, kes on nüüd ka ennast enam-vähem terveks aastaks siia sisse seadnud. Ta on meie viimasest kohtumisest peale palju muutunud, umbes 20 kilo alla võtnud, ta silmad on palju lahkemad ja ta pole enam soomlase nägu. Uurin kiirelt Ubudi uudiseid ja kuna olen nüüd pereisa, küsin kohe ära ka tähtsa küsimuse: „Mis siin siis viimasel ajal hullu on juhtunud?“ Vastuseks kuulen, et pangakaartidelt varastatakse raha nüüd ka Ubudis, kopeeritakse PIN-kood, röövitakse kaart ja võetakse mujalt raha välja.
Teine suur uudis on, et Indoneesias tahetakse muuta abieluväline seks kuriteoks ja keelata ära kondoomide avalik müük. See pidi hoidma lõdva moraali eemal ja nii loodetakse ka HIVi ja AIDSi levikule piir panna. Mind teeb aga murelikuks see, et abieluvälise seksi seadus hakkab kehtima ka välismaalastele. Kohalikud Bali poliitikud ja turismiärimehed on samuti mures, sest see tähendaks turismile lõppu. Kujutage ette, et siia lubataks vaid abiellunud paare! See tähendaks ka seda, et politsei võib iga hetk tungida hotellidesse ja arreteerida kõik paarikesed, kes ei ole abielus, kaasa arvatud siis ka meid Mariga. Abiellumata ühes toas elamise eest määrataks aastane vanglakaristus.
See kõik on üks osa muudatustest Bali kriminaalseadustikus, mida viimati kõpitseti 1950ndatel. Muudatuste käigus soovitakse muuta ebaseaduslikuks ka Indoneesias palju praktiseeritav nõidus ja must maagia. Neid, kes kasutavad musta maagiat surma, haiguste või muude kannatuste põhjustamiseks teistele, ootaks ees viieaastane vanglakaristus. Aga kuna Indoneesia parlamendis liiguvad asjad teosammul, siis meie õnneks neid seadusi enne 2017. aastat ei kehtestata.
Ehkki turistid teavad Balit tihti kui eraldiseisvat saart, on see tegelikult osa Indoneesiast ja ainult üks väike osa sellest arhipelaagist, mis hõlmab üle 17 000 saare. Mitte ükski riik maailmas ei ole nii laiali pillatud erinevatele maalapikestele. Indoneesias elab üle 260 miljoni inimese ning ta on maailmas rahvaarvu poolest neljandal kohal. Peamine usund on islam ja muslimite arvukuselt on Indoneesia maailmas esikohal. Bali on suuruselt alles kaheteistkümnes saar, kuid seevastu Indoneesia populaarsemaid turismisihtkohti.
Bali sisemaal asub Ubud. Linn, millest saab minu, Mari ja Aaroni kodu. Ubud on teinud viimase paarikümne aastaga läbi uskumatu muutuse. Kõik algas umbes 1970ndatel, kui siia hakkasid saabuma seljakotirändurid, kes otsisid igapäevaellu müstikat ja inspiratsiooni. Nõudlusele järgnes kohe ka pakkumine. Kohalikud hakkasid pakkuma öömaja, toitlustust ja meelelahutust. Ubudi noored hakkasid välismaalastelt õppima keelt, kultuuri ja äritegemist. Paljud välismaalased, kes siia sattusid, siia ka jäid. Ja nii on tekkinud huvitav segu läänest ja idast, kus kultuur ja keskkond on pärit idast, kuid kõik räägivad inglise keelt ning tagatud on lääne inimesele vajalikud mugavused.
Kuid kahjuks on asi nüüd sealmaal, et Ubudi on ehk liigagi palju armastama hakatud, aga linn ei ole veel valmis nii suuri rahvamasse vastu võtma. Kõik linna sõiduteed on jäänud sama laiaks, nagu nad olid paarkümmend aastat tagasi, kuid inimesi ja liiklusvahendeid on nüüd kümneid kordi rohkem. Suured turistibussid trügivad otse keskusesse, neid on iga päev kümneid ning nad põhjustavad suuri ummikuid. Lisaks veel turiste vedavad taksod ja rendiautod ning nende vahel kohalikud oma rolleritega siksakitamas. Õhtul, kui päike on loojunud, saabub linna taas rahu.
Õnneks ei ole Ubudi jõudnud veel lärmakad pidutsejad, nii et koos õhtupimedusega jääb vaikseks kogu linn. Siia ei ole veel ehitatud suuri ööklubisid ja baare. On küll paar kohta, kus seiklejad saavad õhtutundidel oma õllenälga rahuldada, kuid hommikuni pidutseda ei ole siin linnas võimalik. Päikse loojudes kohtab linnas liikumas vaid turiste, sest kohalikud sulgevad pimeduse saabudes koduvärava ja lähevad juba varakult puhkama, et siis järgmisel hommikul koos päiksetõusuga ärgata.
Paar järgmist päeva veedan enamjaolt arvuti taga, et leida meie perele mõnus elamine. Tegelikult olen juba kevadest saadik Ubudi majadel silma peal hoidnud ja neid arvutisse salvestanud. Aga nüüd saan aru, et olen salvestanud vaid pildid, mitte kontakte ja teksti. Hetkeks tekib soov arvuti basseini visata, aga siis naeratan saarele ja alustan otsimisega otsast peale. Kuid vähemalt on mul tekkinud väga hea ettekujutus hindadest ja pakkumistest. Facebooki abiga leian meile sobiva maja paari päeva jooksul, kauplen algsest kuuhinnast 250 eurot alla ja saamegi endale kena kahe magamistoa ja basseiniga maja.
Конец
