oma raamatus „The Closing of the American Mind” („Ameerika mõistuse sulgumine”) Allan Bloom.9 Ja see tähendab kahjuks seda, et isegi meie eeldatav nn intellektuaalne eliit ei suuda oma mõtlemises olla väle ja iseseisev, ehkki kunagi oli see korraliku hariduse loomulik tagajärg.
Inimesed mitte ainult ei tea liiga vähe; nad võtavad ka liiga kergekäeliselt üle eeldatavate ekspertide arvamused, kes teesklevad, nagu oleks neil olemas vastused kõigele.
Sellist kahetsusväärset langust võime täheldada isegi niisuguste institutsioonide juures nagu Londoni Kuninglik Selts (asutatud 1660). Nende moto kõlab uhkelt Nullius in verba, ehk „Ära usu kellegi sõnu”, mis ei ole paraku küll kuidagi kooskõlas kergekäelisusega, millega selts on nii täielikult läinud kaasa inimtekkelise globaalse soojenemise trendiga, kaalumata pikemalt, kas selle aluseks olevad teadusuuringud seda ka kinnitavad.
Laiemalt vaadelduna võib seda võtta kui ilmselgelt vigast teooriat, ometi on kliimamuutuse väidetav oht suutnud tungida nii sügavale meie kultuuri, et seda ei sea kahtluse alla isegi targad teaduskraadiga inimesed nagu näiteks Jo Abbess. Anti-elitarismi ajastuga on ikka üsna kummalised lood – peaaegu mitte keegi ei anna kellelegi millegi osas järele, kuid inimtekkelise globaalse soojenemise meem ei oleks mitte iial levinud nii laialt ja nii kiiresti, kui ei oleks eksisteerinud masside tahtetut alistumist hämmastavalt väikese grupi ideele.
Ma tahaksin pareerida roheliste poolt levitatud kuvandit, et inimesed, kes ei usu kliimamuutustesse või inimese põhjustatud globaalsesse soojenemisse, on paremäärmuslastest loodusevihkajad ja nii sõltuvuses oma kallist linnaelustiilist ning süsinikku väljapaiskavatest surmavatest autodest, et nad lihtsalt keelduvad (isekuse ja eluviisi valiku tõttu) kuulamast igasuguseid põhjendusi.
Nimetatud kirjeldusel on üsna vähe sarnasust ükskõik millise tõelise kliimarealistiga, keda mina olen kohanud ja kellest enamik teeb selle mängu kaasa, sest nad armastavad loodust liiga palju, mitte liiga vähe. Mis neid aga kõige enam häirib, nagu ka mind, on õudust tekitav käitumine, mis on omane rohelistele liikumistele meie maakeral selle nn päästmise sildi all.
Vihmametsi hävitatakse ja inimesed nälgivad biokütuste eelistamise poliitika tagajärjel. Tuuleparkide tõttu hävitatakse ürgset loodust ja maakohti. Looduse nautimise asemel peame ennast tundma süüdlastena.
Mina usun, et inimesed on kõige õnnelikumad siis, kui nad on vabad, ja et maailmas ei ole ühtegi probleemi, mida statistikud ei suudaks oma n-ö heade kavatsustega „paremaks”, vaid hoopis halvemaks muuta.
Kõik sai alguse Briti endise peaministri Tony Blairi saabumisega. Suured rahvamassid kogu maal, isegi kohtades, kus traditsiooniliselt on alati hääletatud tooride poolt, olid Blairi uuest ajastust vaimustuses. Tegemist oli mingi imelise valemiga, mida nimetati kolmandaks teeks ja mis kujutas endast justkui ideaalset sünteesi parempoolsest majanduslikust vabadusest ja vasakpoolsest sotsiaalsest õiglusest. Siin ei ole ju tõepoolest midagi sellist, mis ei oleks saanud meeldida.
Suurbritannia oli jälle lahe. Isegi selline autoriteet nagu ajakiri Vanity Fair ütles meile seda oma „Cool Britannia” väljaandes.10 Downing Streetile saabusid popstaarid, et moodustada Blairi õukond. Igaüks kogu maal sai endale nüüd lubada iPodi, mobiiltelefoni, 50-tollist lameekraaniga telerit ja vähemalt kolme puhkusereisi aastas kohtadesse, millest nad ei olnud varem kuulnudki, näiteks nagu Riia, Ljubljana ja Plovdiv – nii imeliselt odavad; seda kõike tänu suurepärastele odavlennufirmadele EasyJet ja Ryan Air.
Noh, see tähendab peaaegu igaüks. Olles üks neist õnnetutest, kes ei töötanud Londoni finantssektoris, ei olnud jurist ega valitsuse loodud bürokraatia priiskaval palgal, tundub ka tagantjärgi üsna kummaline, et mul õnnestus Blairi „noorte riigis” ellu jääda. Nädalavahetuse ajalehed olid täis artikleid, kus väideti, et meil ei ole kunagi läinud nii hästi, et me oleme nüüdseks saavutanud niivõrd absurdse ülekülluse, et on meil kõigil on tõesti saabunud aeg korrigeerida oma elustiili: vahetada materiaalne välja hingelise vastu, piirata kulutusi ja kolida jõeäärsetesse majakestesse. Me peaksime toituma orgaaniliselt kasvatatud juurviljadest ja humaanselt kasvatatud ja hukatud sigade peekonist, samal ajal kui meie kaunid blondid lapsed, kes näevad välja nagu Bodeni kataloogi modellid, hullavad mudas (nii nagu nad tegid seda enne kui antibiootikumid ja tööstusrevolutsioon selle terve ja loomuliku elustiili hävitas).
Ma lugesin neid artikleid ja mõtlesin: „Jah. See sobib mulle. Ainult et alles siis, kui mul õnnestub ka tegelikkuses saavutada nii piisavalt mugav elustiil, et ma hakkan järele mõtlema; siis suudan ka mina kulusid kokku hoida, muutun hingeliseks ja sigadesõbralikuks. Senikaua aga on mul eluasemelaen maksta ja lapsed toita ja töökoht, mida tühise raha eest orjata. Niipea kui liigne küllus saabub, annan sellest kohe teada…”
Kuid rohkem kui vaesena, hakkasin ma tundma end rahutuna. Tundsin, et selle näilise külluse taga oli midagi mäda.
Aga mis? Majandus ilmselt mitte. Majandus oli nii heas seisus, et see pidi kestma ilmselt igavesti. Inglismaal oli aga päris kindlasti midagi muutumas. Ja seda niisuguse kiirusega, et see maa, mille osas olin Margaret Thatcheri ajal olnud nii rahulik, oli nüüd täielikult kadunud. Kultuuri, traditsioonide, reservide, hierarhia, arukuse ja stoilisuse asemel, tänu millele olime võitnud Teise maailmasõja – ja ka Falklandi sõja – valitses nüüd ohjeldamatu, üliemotsionaalsetest vingujatest koosnev rahvas, kellel oli äärmiselt terav nina selle osas, mida meie valitsus peaks meie heaks tegema, kuid äärmiselt piiratud ideed selles osas, mida me ise saaksime oma maale pakkuda.
Blairiga olime astunud uude hullumeelse poliitilise korrektsuse ajastusse. Cheltenhamis keelati aednikel istutada puude alla võõrasemasid, sest juuri täis pinnases varitses oht nikastada oma randmeid. BBC andis oma töötajate tarbeks välja „Ukse turvalise kasutamise instruktsiooni”, sest üks naine oli jäänud Birminghami BBC-s jalgapidi ukse vahele. Tewkesburys Gloucestershire’is keelati vanurite toitlustamisega tegeleva Meals-on-Wheels teeninduses pabersalvrätikute kasutamine, sest kardeti, et pensionärid ja puudega inimesed võivad nende kätte lämbuda.
Ühesõnaga – nii nagu luukered filmis „Jason and the Argonauts” („Iason ja argonaudid“), ehkki palju inetumad ja raskemini võidetavad – kargas terve bürokraatide ja tähtsusetute ametnike armee ei tea kust kutsumata esile, olles valmis haldama ning korraldama viimse detailini meie eraelu. See armee tahtis kontrollida, kui palju me joome, millist toitu me võime süüa, milliseid nalju me tohime rääkida, millal (ja millal mitte) me tohime oma kodude juures panna välja riigilipu, ja loomulikult tahtsid nad kontrollida meie süsiniku jalajälge. Et võimudel oleks lihtsam meie järele nuhkida ja meid iga väiksemagi eksimuse eest trahvida, seati meie tänavatele üles piilukaamerad, meie teedele kiiruskaamerad ja meie prügikastidesse mikrokiibid – mis me kõik olime muidugi ise kinni maksnud.
Kolmeteistkümne võimuloleku aastaga õnnestus uuel leiboristide valitsusel luua üle 3000 uue seadusrikkumise.11 Neist ligi poolte eest oli ette nähtud vanglakaristus, näiteks: litsentsi puudumine kirikukontserdi läbiviimiseks, avalikus kohas suitsetamine, hallorava müümine, litsentseerimata kala transiidikaubandus või tervishoiu- ja ohutusinspektorile mitte allumine.
Mis pagana jama see küll oli? Ja veelgi enam – kuidas oli küll võimalik, et tüübid sellest kõigest ka puhtalt välja tulid? Mis hullumeelses, pahupidi maailmas me küll elasime? Maailmas, kus õelad, kontrollifriikidest pessimistlikud vasakpoolsed olid „head”, samas kui neid, kes uskusid üksikisiku suuremasse vabadusse, peeti saatana saadikuteks?
Püüdes leida vastuseid neile küsimustele, sattusin esmakordselt kokku itaallasest marksisti Antonio Gramsciga.12 Tegemist oli mehega – ümmarguste prillide ja naljaka boheemlase soenguga –, kelle kirjutised
„Seda trendi on laiemalt lahanud oma raamatus” – Bloom, A. (1988),
„Suurbritannia oli jälle lahe. Isegi selline autoriteet nagu ajakiri „Vanity Fair” ütles meile seda oma „Cool Britannia” väljaandes” – Vt nt: Kamp, D. (1997), „London Swings! Again!”,
„Kolmeteistkümne võimuloleku aastaga õnnestus uuel leiboristide valitsusel luua üle 3000 uue seadusrikkumise” – Vt: Jenkins, S. (2009), „In its mania for jailing people, Britain has declared trivial offences crimes”,
„itaallasest marksist Antonio Gramsci” – Kultuuride sõja diskussiooni kohta vt: „Why There is a Culture War”, http://www.hoover.org/publications/policy-review/article/7809
