Gramsci vasakpoolsed jüngrid oma nn pikka marssi institutsioonides. Nad vallutasid koolid, ülikoolid, meedia, kunsti; nad tungisid kõikjale, mille kaudu nad said mõjutada laiemat ühiskonda (st meid kõiki) ja arusaama maailmast.
Mõelge, kui paljudes ülikoolides üle kogu maakera jälgitakse siiani Prantsuse filosoofide nagu Foucault’ või Derrida ideid, kes eitades autoriteete, hierarhiat ja empirismi õõnestavad sellega pea kõiki Lääne vaimsete traditsioonide väärtusi (ühes edasises peatükis näeme, et sellest masendavast trendist ei jäänud puutumata isegi teaduslik ratsionalism).
Mõelge, kui palju on raamatuid, teatrilavastusi, filme, ajalehti või dokumentaalsarju, milles räägitakse sellest, kui halb on kapitalism, kui ahned on ärimehed, kui ülbe on USA, et Lääs peaks õppima olema rohkem Ida moodi, et terrorism on meie enda süü, inimkond on kurjast, ja muidugi, et parempoolsed inimesed on halvemad kui vasakpoolsed inimesed.
Me elame kultuuriruumis, kus väärtused on pea täielikult defineeritud vasakliberaalide poolt. Ja ehkki need väärtused on muutunud nii valdavaks ja mõjutavad kõike, meie keelekasutusest kuni selleni, kuidas me mõtleme, me ikkagi isegi ei märka neid.
Kes kontrollib keelt, kontrollib ka kultuuri. Kes kontrollib kultuuri, võidab poliitilise vaidluse. George Orwell mõistis seda juba aastaid tagasi. Oma lisas raamatule „1984” selgitas ta, et ketserlike mõtete allasurumiseks on üks efektiivsemaid meetodeid mittesoovitatavate sõnade elimineerimine või nende tähenduse muutmine. Ta tõi näiteks sõna „vaba”. Sõna eksisteeris uues keelekasutuses edasi, kuid ainult tähenduses „see põld on umbrohust vaba” või „koer on ketist vaba”, kadunud oli vana tähendus „poliitiliselt vaba” või „intellektuaalselt vaba”.13
Just samamoodi juhtus Blairi Inglismaal. Vabadus, endises vabaduse riigis, muutus nüüd „riigi poolt administreeritud õiguspäraseks teenuseks”, näiteks nagu „vabadus kasutada tervishoiuteenuseid”, „vabadus olla diskrimineerimata”. Ja veel terve hulk asju. Ajakirjanik ja Euroopa Parlamendi liige Dan Hannan jälgis lähemalt tendentse, kuidas kunagised neutraalsed sõnad nagu „diskrimineerimine”, „mitmekesisus”, „kogukond”, „kasum”, „avalik”, „eliit” ja „konkurents” muutusid vasakliberaalide hindamissüsteemis nii rüvetatud sõnadeks, et nende esialgne tähendus sisuliselt kadus.14
Orwell kirjutas: „Uudiskeel loodi mõtteulatuse vähendamiseks, mitte laiendamiseks…”
See on väga kaudne ja ilustatud ütlus põhjuste kohta, miks ma hakkasin inimtekkelise globaalse soojenemise teooriat umbusaldama – ma nimelt tundsin selles ära tuttava sotsiaalpoliitilise mustri: valitsuse kasu saamine pettuse läbi.
Mõnikord, nagu juba ülalpool mainitud, saavutati see vaevumärgatava keelenihkega. Mõnikord saavutati see laiaulatusliku hüsteeria õhutamisega, nagu näiteks 1980. aastate alguse AIDS-i hirm, salmonellahirm 1980. aastate lõpus, hullulehmatõve ehk BSE hirm ja millenniumi hirm. Nagu märgivad Christopher Booker ja Richard North oma suurepärases raamatus „Scared to Death” („Surmani hirmunud”), on kõik need hirmulood peaaegu identse kujunemislooga.15 Iga juhtumi puhul avastasid potentsiaalse ohu teadlased, järgnes meediakära salakokkulepe teadlastega, kes ei tundnud lisatähelepanu ja võimaliku finantseerimise lootuses mingit vastumeelsust. Siis võttis probleemiga tegelemise tohutute kuludega üle ebakompetentselt ja mõttetult valitsus, et näidata, kui usinalt nad tegelevad oma valijate hirmudega. Seejärel – ehkki seda osa meedia enam nii hoolega ei kajastanud – jõuti millalgi veendumusele, et oht ei olnudki nii suur kui esialgu arvati ja et tegelikult raisati sellele ilmselt üsna mõttetult raha. Ükski teadlane või poliitik ei tunnistaks seda muidugi kunagi avalikkuse ees, vaid eelistas jääda selle juurde, et neid õigustab nn ennetava tegevuse põhimõte ja pole oluline, kas afääri juures osutus miski ka õigeks või valeks.
Jah, aga kust ma ikkagi tean, et globaalne soojenemine, või kliimamuutused, kuidas iganes teile paremini meeldib, ei ole erand, mis kinnitab reeglit? Lõppude lõpuks ei pea ju teadlased eksima ka seekord ainult seetõttu, et nad eksisid AIDS-i ja salmonella ja hullulehmatõve ja millenniumi hüsteeria ning hiljuti veel ka SARS-i, linnugripi ning seagripi osas, on ju nii?
Ei pea tõesti. Võib-olla on kliimamuutuste paanikatekitajatel õigus: meie planeet on tõesti kõrbemise äärel, see kõik on inimese süü ja minusugused skeptikud peavad ühel päeval oma eksimust tunnistama. Kuid samas on ka võimalik, et David Icke’il on õigus, kui ta ütleb, et kuningannat piisavalt kõvasti juustest kiskudes langeb tema inimnäo mask, paljastub tema õudne roheline roomajapea ja ühtlasi ka tema kuulumine kurja valitsejarassi hulka, mida nimetatakse Babüloonia vennaskonnaks. Ja on võimalik, et film „Independence Day” („Iseseisvuspäev”) osutub samuti tõeks ning doktor Whol on õigus, et universum on pungil kurje tulnukaliike, kes kõik tahavad okupeerida Maad. Lisaks on võimalik, et see raamat, mida te enda meelest praegu loete, on teie ettekujutuse vili ja et tegelikult te olete üks äärmiselt intelligentne part, kes ainult arvab, et ta on inimene tänu spetsiaalsetele kõverpeeglitele ja aju muundavatele kiirtele, mida kasutab prussakarahvas, kes kasvatas teid lõbu pärast möödunud nädalal kookonis.
Ja just see ongi kogu selle katastroofilise inimtekkelise soojenemise debati juures kõige suurem probleem. Poliitikud, aktivistidest teadlased ja propagandistid on meid haneks tõmmanud ja pannud meid uskuma, et võtmeküsimus kõlab: „On see võimatu?” (millele on vastuseks „ei”) – ehkki palju paslikum oleks küsida: „On see tõenäoline?”
Seepärast ei olegi üldse oluline, kes ma olen, kui palju ma tean teadusest, kas ma teen seda kõike raha pärast või esindan ma kellegi huve või olen ma lihtsalt pühendunud ja siiras. Mul ei ole mingit kohustust tõestada, kas nn kliimamuutus on inimeste tekitatud eelseisev katastroof. Seda põhjusel, et vastupidist tõestada ei ole võimalik.
Mida ma aga teha saan, ja kindlasti ka teha kavatsen, on tõestada teile ainsaid asju, mida selles inimkonna ajaloo suurima rumaluse ja mõttetu raiskamise loos tõestada on vaja. Inimesed, kes räägivad teile, et inimtekkeline globaalne soojenemine on praktiliselt kindel asi, on üks valetajate, petjate ja sohitegijate kamp. Teie makse tõstetakse, teie vabadusi piiratakse ja teie raha laristatakse mingi nn kriisiga tegelemiseks, mis on nii ületamatult ebatõenäoline ja mida tõeliste ja objektiivse teaduse andmetega sisuliselt tõestatud ei ole, et sama hästi võib seda pidada ka olematuks.
II
CLIMATEGATE – KUIDAS KÕIK JUHTUS
„Viimasel kümnel kuni kaheteistkümnel sajandil, mille kohta meil on olemas mingid tõendusmaterjalid, on inimesed eeldatavasti nautinud aeg-ajalt ette tulnud pikemaid soojaperioode; mõni neist tuhande aasta jooksul ettetulnud perioodidest võis olla jääajajärgselt kõige soojem aeg.”
Oli üks järjekordne masendav novembrikuu hommik, ma istusin oma laua taga ja mõtisklesin, mida kirjutada järgmiseks oma Telegraphi blogisse, mida olin pidanud üsna edukalt viimased kaheksa kuud. Ja mulle kukkus sülle lugu „Climategate”, mis mitte ainult ei muutnud minu elu igaveseks, vaid üsna suure tõenäosusega aitab päästa Lääne tsivilisatsiooni suurimast ohust, mida seni nähtud.
See juhtus nii:
„Kui omate aktsiaid ükskõik millises alternatiivenergia ettevõttes, siis püüdke neist KOHE lahti saada. Inimtekkelise globaalse soojenemise (Anthropogenic Global Warming, AGW, aka ManBearPig) müüdi tagamaad on ootamatult, brutaalselt ja üsna nauditavalt paljastatud pärast
„Oma lisas raamatule „1984” selgitas Orwell” – Orwell, G. (2008)
„Dan Hannan jälgis” – Hannan, D. (2001). „New Word Order.”
„Nagu märgivad Christopher Booker ja Richard North oma suurepärases raamatus „Scared to Death” – Booker, C. & North, R. (2007)
„Viimasel kümnel kuni kaheteistkümnel sajandil” – Lamb, H. H. (1982),
