/p>
Esimene osa
MINA
TELEFONIHELIN
Kõik algas, kõik pöördus ära sellest hetkest, kui ma trepikotta astudes kuulsin, et telefon me korteris pikalt ja nõudlikult heliseb.
Mu esimene mõttevihvatus oli, nagu me mõned teisedki alateadlikud reageeringud, et ma ei taha seda kõnet vastu võtta, et ma ei taha sel reede õhtupoolikul, töölt väsinult ja mõttetühjalt kojutulnuna enam kellegagi suhelda, et ma tahaksin üksnes nautida oma kodu vaikust ja oma mõnusat üksiolekut, veel vähem kuulda vabandust valeühenduse pärast ja justkui õigustust, et too tundmatu on ometi valinud õige numbri, kuidas ma ometi seda ei mõista ja miks ma üldse toru tõstsin, kui ma pole see, keda vajatakse; sõnaga, nagu oleksin mina see tõeline süüdlane.
Kuid järgmisel hetkel unustasin ma mõeldu ja kiirustamise rabe võrk haaras mind endasse ja ma muutusin närviliseks – kas ikka jõuan või mitte!
Mõni asjaolu oli, kui tagantjärele mõelda, ikka ka minu poolt. Mul oli kõigepealt võtmete leidmisega, nagu harilikult, parajalt tegu – ja siis ei tahtnud see väiksem võti kuidagi lukuputkesse sobituda. Aga ka prille ei leidnud ma kohe üles; selgus, et need olid sügaval portfelli põhjas ja nende koukimiseks kulus veel hulk sekundeid. Nii et telefon võinuks selle ajaga tõesti vait jääda. Kuid see jätkas oma väsimatut kutsumist, nagu näinuks too tundmatu helistaja mingil erilisel viisil, et kõne vastuvõtja on juba siinsamas…
Olgu pinevuse venitamiseks öeldud, et minu tähele panekute järgi on mitut laadi telefonihelinaid, teisisõnu – iga tele fonihelin on individuaalne, pärinegu pealegi mehaanili selt esemelt, mis peaks ju alati ja igas olukorras tekitama ühe sugust mehaanilist ja erapooletut heli. (Ma mõtlen üht ja sama telefoniaparaati, mitte erinevaid telefone.) Niisiis on ka häid teateid tõotavaid, on mahedaid, vabandavaid, koguni kõhklevaid helinaid, aga see oli nõudlik, lausa kannatamatu helin.
Lõpuks ometi olin korteriesikus ja kahmasin hämaruses toru järele, taipamata isegi valgust süüdata. Olin selleks hetkeks parajalt närvis ja minus oli vaid üks mõte – katkestada too nii ebasobival ajal helistanu, mu personaalsusse sissetunginu ning öelda talle midagi ebameeldivat, salvavat, olgu see kes tahes, kuivõrd normaalne inimene see ei saa olla, sest iga normaalne inimene oleks selle aja peale juba seitse korda loobunud, võib-olla mõne aja pärast uuesti helistanud.
Esialgu vastas mulle torust vaid kumin, imelik kumin, nagu vanasti, kui kusagilt ookeani tagant juhtus tulema mõne kauge sugulase kõne ja kui selle kumina taga võis kahtlustada totaalse riigi pealtkuulamissüsteemi. Nüüd polnud niisugune asi ju üldse mõeldav.
„Halloo, halloo!” hüüdsin sellesse umbsesse kuminasse, kuigi teadsin, et midagi pole korras. Tundus tõesti liinirikke moodi. Misjärel panin toru teatud kergendusega hargile. Kuid helin ärkas kohe samal hetkel, kui toru oma tavaasendisse maabus. Nii et liinirike tõesti, mis tähendas, et peaksingi toru laule jätma või telefoni seinapistikust välja tõmbama.
„Halloo!” laususin siiski igaks juhuks torru – nüüd vastas sealt teistsugune, justkui kergelt pragisev vaikus ja ma tundsin, nagu oleks mulle kõrva hingatud.
„Halloo!” laususin kolmandat korda ja lausa kannatamatult, nüüd minugipoolselt juba kerge vihaga.
Pärast seda pragunes too vaikus nagu linnumunakoor päriselt ja kärisev mehehääl, unustanud elementaarse viisakuse, et algul vabandatakse ja siis tervitatakse ja siis alles pöördutakse sinu poole personaalselt, pigem nõudis kui küsis:
„Enno, Enno Poodnek!?”
Hääl oli mulle võõras, täiesti võõras ja mu esimene mõte oli eitada, et see, keda küsitakse, olen tõesti mina. Tõesõna, mu nimigi kõlas tolle võõra helistaja suus kuidagi veidralt, nagu ei kuuluks see tõesti mulle, vaid kellelegi teisele inimesele, kes ma võiksin teatud möönduse puhul olla või siis saada. Veelgi enam – minus vilksatas kahtlus, esimest korda juba sel hetkel, et too võõras ei helista tegelikult üldsegi minule, et tegemist on nimeeksitusega. Selles mõttes oli peidus paras annus absurdsust, sest minu perekonnanimega inimesi vaevalt et teisi leidub. Aga kõik on võimalik.
Hiljem, aga mitte sel hetkel torkas mulle pähe veel üks mõte – niisugused ootamatud helistajad on nagu me ellu sisse tungijad, tõeliste murdvaraste sugulased, sest et nad teavad meist rohkem, kui me ehk isegi endast teame ehk teisisõnu kõiki me nõrku kohti, antud juhul mu teatud nõrkuseperioodi, mu ebakindlust, sest olin hetkel ilma kodusteta, kes on mulle alati olnud väga vajalik tugi. Ma olin sedasama nähtust märganud näiteks kaugete sugulaste puhul, kes sind üle paljude aastate üles otsivad, et edastada mingi halb teade – näiteks mõne inimese lahkumisest.
Ilmselt ma ei vastanud tollele kõnetajale ja Enno Poodneki nõudjale jaatavalt, ent sellest hoolimata jätkas too ebameeldiv mehehääl justkui veendumust juurde saanuna küsimusega:
„Kas kooliõde Maigit mäletate?”
„Jah,” pigistasin ma endast välja esimese ja ühtlasi mind sellesse loosse lõplikult kiskuva sõna.
Sest miks ma pidanuks salgama, miks ei pidanud seda tüdrukut mäletama! Maigi oli meie väikese maakooli vaiel damatu iludus. Ta oli seda pea kõigi poiste jaoks. Ta oli seda esimesest klassist seitsmendani. Samas polnud mul põhjust teda isegi mitte naljatamisi oma pruudiks nimetada. Kuigi ma soovinuks seda. Kuivõrd alati oli või pretendeeris sellele kohale keegi teine. Muuseas, sellest ajast pärinebki mu kerge alaväärsustunne, et mul pole elus olnud ühtki ilusat pruuti, kõik kuidagi poolikud või hoopiski mitte need, keda sobikski tõeliseks pruudiks kutsuda.
Nii et teda, Maigit, polnud võimalik unustada isegi mitte nende neljakümne aasta järel, mis olid möödas me koolilõpust. Paksude tumedate juustega tüdruk, rinnad juba kuuenda klassi sügisel džempri all aimatavad (ärgem unustagem, et see oli sõjajärgne aeg, kus kõik noores inimeses kulges palju aeglasemalt kui praegu!), varaküps, iseteadev, varjamas endas juba Saladust, samal ajal kui teised tüdrukud olid edasi plikakesed, lihtsakoelised ja meie, poistega, samaväärsed.
„Maigi käskiski mul helistada. Ja öelda, et sel nädalavahetusel peetakse klassi kokkutulek. See toimub Venevere vanas koolimajas homme õhtul… nii kuidas kohale jõuate. No nii, olen teate edasi andnud! See on kõik!” Ja kohe seejärel kõlas tõeline klõks ning torust kostsid nüüd lühikesed toonid. Ei midagi muud, enda tutvustamist ega vabandamist ega mõnda muud lõpetavat sõna. Lihtsalt klõks!
See kõne lõpp oli nii ootamatu, et juhtus narrimast narrim – ma laususin sinna piiksuvasse torru oma nõusoleku „jah, ma tulen!”, mida ma hiljem üsna kahetsesin, ehkki see lubadus oli antud ju esialgu vaid mulle endale. Jah, aga siiski ka… Maigile.
Tegelikult oleksin vägagi teada tahtnud, kes too helistaja on Maigile. Oli ta ehk tema elukaaslane, mees? Vend… vend ta ei saanud olla, sest Maigil polnud vendi. Ta oli saksa aja laps, veelgi enam – räägiti, et koguni… Aga olgu peale, see ei varjutanud ei siis ega ka nüüd Maigi olemust mu vaimusilmas. Näinud ma polnud teda kõik need nelikümmend aastat. Ehkki mõistus rääkis muud, oli ta samasugune nagu siis, koolis…
Huvitav, kas polnud siin tegu koguni telepaatiliste mõtetega, kas mitte teisedki kooliõed-vennad polnud mind mõttes kogemata puudutanud, et mitte öelda välja kutsunud, sest alles mõni päev tagasi olin mõelnud oma algkooli aegadele. Kõigepealt oli mu silme ette tõusnud muidugi too ookrikarva maja mäerinnaku jalamil, liivane tee, mis sinna viis, siis millegipärast suur sirelipõõsas meie klassi akna all, mille taustal ongi ju tehtud meie, seitsmenda klassi lõpetajate ainus koondpilt – kõigil süli pojenge täis, mis olid tollal pea ainukesed lilled, sest maa-aedades teisi lihtsalt polnud, ja teises käes hele tunnistusenelinurk. Kui paljusid ma sellelt pildilt olin pärast toda päeva hiljem kohanud? Selgus, et mitte ühtegi. Elu oli kuidagi kohe nõnda lahku viinud… Millised nad küll nüüd kõik võiksid välja näha? Kuid varsti, homme
