telefonis oli lausunud veel ühe lause, mis oli minust peaaegu mööda läinud, sest olin tol hetkel vist meelisklenudMaigist ja ta väikestest rinnamuksudest. Äkitselt tõusis kõige tähtsam pool sest lausest õnneks pinnale. „…kolm kilomeetrit pärast Mäeküla suurelt teelt ära keerata ja edasi on…” See oli siis laudtasases Kesk-Eestis, kus seal need lumised mäed, sügaval orus voolav jõgi…
Aga siis veel üks lausejupp, mis haakis end selle nime „Venevere” külge – tundmatu helistaja oli maininud „kolme kümmet aastat pärast lõpetamist”. Täpselt nõnda – kolm kümmend. Ma ei saanud ju seda valesti mäletada! Nüüd siis juba teine tõsiasi, mis ei klappinud. Minu, meie koolilõpust oli sel kevadel möödunud täpselt nelikümmend aastat. Jah, aga ma ju olin Enno Poodnek, jah, ma olin käinud ühes maa koolis ning Maigi oli olnud mu klassiõde! Kas siis need kolm asjaolu ei tähendanud midagi?!..
Teisalt, ega Venevere kooli nimi muutnud veel kõike olematuks. Võib-olla mõni meie omadest, neist kuuest tüdrukust, kes seisid seal sirelipõõsa taustal, on üks, on juba palju aastaid olnud seal Venevere koolis õpetaja – ja nii pole midagi lihtsamast lihtsamat kui otsustada kokkutuleku puhul selle koha kasuks, kuhu kõigil on enam-vähem ühepalju maad sõita. Tõesti-tõesti, miks see mõte mulle kohe pähe ei löönud! Nende aastate jooksul, kuidas nüüd öelda, olid ehk kõik vaikselt oma elu- ja töökohtadega pealinnale lähemale nihkunud. Nii nagu kogu Eesti elu nihkus paratamatult Tallinna külgetõmbe suunas, jättes sinna lõunasse, kagusse ja edelasse tühja tagamaa, mis ei sünnita tulevikus ilmselt enam lapsi, kauneid koolimälestusi ega üldse mingit olulist elu. Tekib üks pooltühi Eestimaa ja täiesti omaette linnriik nimega Tallinn. Nojah, see polnud praegu peamine!
Ja ikkagi, kust see helistaja võis teada mu telefoninumbrit? Küllap üleüldisest, üle-eestilisest telefoniraamatust või teadetest, kus minunimelisi võis olla ju teisigi. Sel juhul oli tegu kellegi teise Enno Poodnekiga.
Mis siis, kui see veider telefonihelin poleks mind üldse tabanud? Kui ma oleks palju hiljem koju tulnud? Või too helistaja oleks välja valinud kellegi teise numbri, kellegi minu nimekaimu oma, sest neid pidi rohkem olema. Muud seletust siin ei saanud olla. Sel juhul sõidaks sinna kas too õige Enno Poodnek… või keegi kolmas, samuti võõras Enno Poodnek! Väga imelik mõttemäng!
Ei, kui juba asjaolud on nõnda kujunenud, siis ma sõi dan; saab vähemalt pisut nalja, kui olen tõeline võnnuvõõras mingi teise kooli ja teise klassi, kes on minust umbkaudu veel kümme aastat nooremad, kokkutulekul. Ent seda, kas tegu on tõesti võõra kokkutulekuga, seda ei saa ma kindlalt öelda seni, kuni ma pole seal ära käinud.
Ja ikkagi oli ses kahtlases loos üks ja seejuures kõige tugevam pooltargument – Maigi nimi. Mustlase-Maigi, nagu me teda naljatamisi kutsusime, mis talle endale eriti ei meeldinud, aga öelge keegi, kes on elus saanud talle koolis pandud hüüdnime vastu. Mõtlesin – kui palju saab Enno Poodneki nimelistel poistel üle terve Eesti olla just Maigi nimega klassiõdesid? Ja see veenis mind ära.
Ning veel üks asjaolu lisaks, helistaja poolt esimesena lausutu – tema, Maigi, ise oli palunud mulle helistada! Nii et polnud isegi võimatu selline võimalus, et ma kohtan seal võhivõõras seltskonnas oma Maigit! (Kuidas säärane absurdsus mulle sel õhtul pähe võis lüüa, seda ma ei osanud endale hiljem kuidagi seletada. Aga küllap oli ikkagi tegu Maigi nime lummusega.)
Samas andsin endale selgesti aru, et kui niisugune imeeksimus aset leiaks, siis tabab mind ilmselt pettumus nagu kõikidel taolistel kordadel, kui kohtad kedagi kaugest minevikust – et sinu kujutlust kaua aastaid vangistanud kuju, seda varaarenenud tüdrukut pole olemas; heal juhul on tegu kellegi täidlase, veidi sümpaatse, aga igava, tavalistest eluasjadest rääkiva, palju ja valimatult naerva üle keskea jõudnud naisega, et too saladus, mis kunagi ühes tüdrukus, ta näos ja naeratuses end oli peitnud, on oma lahenduse saanud juba tükk aega tagasi, et see on hajunud ning seda ei asenda nüüd enam isegi mälupildid. Kuid mis sest, protesteeris mu teine mina. Ikkagi on põnev näha toda teist Maigit. Kui ta olemas on…
Igatahes hakkas kunagise kooliõe nime kõla mulle aval dama suuremat mõju kui pidanuks; justkui… mingi sireeni hääl. Imestan, et just minule, elus nii palju valekutsungeid läbi elanud mehele! Aga vananedes muutume me, mehed, kummaliseks. Elu näib meid endiselt kutsuvat. Me tabame ennast ikka veel ilusate naiste järele vaatamas, justkui ei tuleks meile me endi peegelpilt meeldegi. (Niisiis, ma ei oleks pida nud sellele nimele kuuletuma! Jah, kas või kuidagi Odysseuse kombel! Kuid mu kõrvad polnud sel hetkel vaha täis, sest ma olin kõne ju vastu võtnud. Ja siin polnud kedagi, kes oleks sidunud mu meie raske elutoadiivani või keskkütteradiaatori külge. Mingi vahend oleks ikka leidunud, kas või sellesama neetud telefoni lohisev juhe. Nii nagu polnud kedagi, kes oleks korteri lukustanud, võtme aga visanud all postkasti või koguni köögiaknast välja…)
Tegelikult oli Maigi nimel mitmekordne tähendus. Või öelda – kate. Tartus ülikoolis käies olin kohanud üht teist selle nimelist neiut, kes polnud küll väliselt üldsegi Aru kooli Maigi sarnane, kuid oli seda siiski sisemiselt, nagu oleks ühenimelistel inimestel üle kogu maailma mingi varjatud joon, mis ainult neid sidus. Teine asjaolu oli see, et oma esimesele lapsele, meie tütrele oli just minu pealekäimisel pandud nimeks Maia, mis ei olnud – ausalt üles tunnistades – muud kui Maigi-nime alateadlik kaja. Mu naine Tiia oli selle nime vastu olnud. Mitte just resoluutselt, aga ikkagi vastu. Küllap ta aimas, taibukas, nagu ta mul on, et selle taga peitub mingi koolipõlvekiindumus, ehkki ta sääraseid ülestunnistusi mult kunagi ei nõudnud. Tiia tahtis, mäletan küll, Agnest, mis oleks iga kord mu mõtte juhtinud „Viimse reliikvia” juurde, sõnaga oleks lapse lausa ära rikkunud. Seejärel soovis ta Meelit, mis oleks olnud tema unelmaterolli Amelia järgi. Ja niipalju olen tõesti elus olnud egoistlik, et tütre nimi jäi minu öelda. Ning kompensatsiooni sai abikaasa alles kahe aasta pärast – ja me pojale pani ema nimeks Oliver…
Erinevalt oma õest sündis poeg keset suve, sündis Tartus Toomemäe sünnitusmajas, sest me olime tookord maal, Tiia ema juures suvitamas. Ja mulle meenus, kuidas me ämmaga vihmasajusel ja pimedal augustiööl taksot otsisime ja pisi kese koos emaga Tartust maale tõime. Kuna Tiial tuli istuda takso esiistmel, taksojuhi kõrval, siis teda ma sel pildil nagu ei mäletagi, justkui oleks ta olnud mingi kõrvaltegelane – ja peategelasteks olime hoopis meie kolm takso tagaistmel: ämm, mina ja lapsuke meie vahel, meie mõlema hoida.
Nüüd oli Oliver suur ja iseseisev mees, kasvugi poolest minust üle. Ja mitmeid kordi tasakaalukam. Ja üldse teistsugune, kui pidanuks olema ruutjuur meie kahe korrutisest. Ning ämm kahjuks meist lahkunud.
Kohe seejärel tuli meelde Maia sündimise lugu, kuigi see polnud ajareeglitega päriselt kooskõlas. Mäletan, et Tiia kartis seda, oma esimest sünnitust, naised, rumalad lobisevad naised, mõni neist lobasuudest vist selline, kes ise polnud ainsatki last sünnitanud, olid talle sünnitamisest rääkinud igasuguseid hirmutavaid lugusid. Seepärast mäletangi neid Tiia hirmuhoogusid, ja kuidas ta mulle töö juurde helistas ja torus nuttis. Laps sündis, nagu nad kõik sünnivad. Mul on väga selgesti silme ees, kuidas ma teda, ta näokest esimest korda venelannast haiglaõe süles nägin ja ülemeelikusest toda noorukest, plikaohtu õde põsele suudlesin, susates talle kätte nelgid, mis oli nagu leevendustasu, et nad polnud Tiiale palju haiget teinud. Ja Tiia vaatas seda kõrvalt pealt, omaette viltuselt naeratades, justkui oleksin temale määratud lilled valele inimesele ulatanud. Kuid ma polnud tedagi unustanud.
Maia sünnikoht Tallinna Pelgulinna sünnitusmajas oli minu jaoks edaspidi alati seostatav sinise valgusega, sest selle hoone neljanda korruse akendes põles öösiti, öö otsa alati sinine valgus – me ju elasime sealsamas ligidal ja sõitsime sest majast mõnikord väga hilja või läksime liiga vara hommikul sealt mööda. Ja ma mõtlesin, et seal, nende akende taga toimub ehk just selgi hetkel elu imeline müsteerium, ilmub maailma mõni laps – poiss või tüdruk.
Ah, lapsed, lapsed, kui kaugele see hell aeg oli juba nihkunud! Oliver polnud isegi praegu Eestis; ta töötas
