ning kohe saabus ka esimene kurv.
Pärast, jah alles pärastpoole meenus mulle, et olin kunagi taolisest seigast lugenud ühest Clifford Simaki teosest, mille pealkiri polnud isegi oluline, sest see peakiri ega meenutus ei muutnuks edasises enam midagi.
Ühe käega roolides ja teisega meelekohta hõõrudes läbisin järelejäänud tee. Raske oli sõita. Sest tunnetus oli mässitud kui mingisse ämblikuvõrgulisse. Just nimelt võrku, samasugusesse, nagu nüüd nägi välja auto külgpeegelgi. Kõik mu reaktsioonid näisid olevat aeglustunud. Lõpuks muutus mu sõit lausa venimiseks, mille põhjuseks oli muidugi ka mudane tee. Otsisin nagu hättasattunu selle tee servast mõnda märki – kilomeetriposti, mõnda uut teeviita –, mis oleks mul võimaldanud reaalsusetunnet tagasi saada, kuid ei leidnud midagi, veel vähem mõnda tuld, mis oleks osutanud inimeste elulale. Ainult see auto enda tulede ees sündiv mõnekümnemeetrine lõik teed, mis kohe kadus olematusse ja andis koha uuele.
Ent siis ootamatult olingi vist päral – teed, seega siis tervet maanteed tõkestas luitunud hall värav, sellel samasugune papinelinurk nagu mõni aeg, aga oh kui palju aega tagasi, ja papitükile oli samade hoogsate-hooletute trükitähtedega kirjutatud – ei, seekord siiski lühem tekst: KOKKUTULEK.
Ma lausa kõikusin autost välja ja avasin värava, mis oli minu jaoks korraga väga pingutav. Värava taga, üle laia õue paistis madala rinnaku algul pikk madal hoone ja selle taga kõrgus tume, kõrgeks lastud kuusehekk ning veel kõrgemal kummus mäe kumer küür; maja tahvelmustad aknaklaasid läigatasid autotuledes, aga ainult ühes aknas võbeles justkui midagi tule taolist. Küllap seal oligi too kokkutulekuruum, ilmselt peeti seda küünlavalgel või nauditi ehk tuld vanas kooliahjus. See kõik oli mingis kontekstis nii tuttav… ja samas võõras. Tuttav selles mõttes, et sel majal oli tõesti sarnasus minu Aru koolimajaga… ja polnud ka, sest kuidas said hoone, kuusehekk ja mägi äkki siia Kesk-Eesti lagedate väljade ning soode keskele.
Tulin autost välja, lasin peopesal üle kapoti libiseda, ja tundsin pleki tavalise sileduse asemel midagi karedat, koguni kobrutust, nagu oleks autovärv kärsanud. Imelik, see avastus ei häirinud mind eriti. Kõik autoga seotu oli mulle kuidagi ükskõik, peaasi, et masin oli mind siia kohale toonud. See oli veider mõttekäik. Esimest korda elus ei tundnud ma oma autost mingit omamisrõõmu ega ka kahjutunnet, et intsident teel oli masinat kõvasti rikkunud.
Leidsin peaukse alles hoone otsast, kolistasin kaua mingites esikutes ja koridorides – siis hakkas eespool kumama toosama nõrk valgus.
Ma astusin nagu mingi imeliku pildi sisse. Inimesed, neid oli kümmekond, istusid pika, plekiga ülelöödud laua ümber, mis võis pärineda kooli köögist ja olla mõeldud juurviljade lõikumiseks või liha töötlemiseks; jah, sel katteta laual põles iga natukese maa tagant umbes pool tosinat jämedat valget küünalt, mis olid asetatud valgetesse kaussidesse. Laua kõle dust, millest andis märku tuhm plekk-kate, ei suutnud var jata heledad taldrikud ega ka linased salvrätikud. Küünalde vahel võis näha taldrikuid võileibadega ja laua keskel troonis patarei tumedaid pudeleid, millel ühelgi ei paistnud silte kül jes olevat, kuid valdama jäi siiski laua lagedus ja plekisus.
Seisatasin uksel, vaikisin, ma ei taibanud isegi tervitada. Samasuguses vaikuses vaatasid nemad mind. Küünlaleegid ja ka ahjupaiste, nagu olin väljas ära arvanud, veiklesid mulle täiesti võõrastel nägudel. Minu seitsmendas klassis oli olnud kolmteist õpilast. Siin oli istujaid vähem – selles osas asi ei klappinud. Või ikkagi klappis, sest alati on neid, kes taolist kokkutulekut eiravad või ei saa mingil muul põhjusel tulla.
Imelik, et püüdsin esimesena ära aimata seda, kelle hääl oli mind siia kutsunud. Laua ääres istus vaid neli meest. Kes neist? Vaagisin kiiresti igaüht ja teadsin siis, et toda helistajameest nende hulgas pole. Ehkki ma polnud veel kuulnud ühegi neist häält.
„Mis sa seal seisad, tule istu lauda,” ütles mulle kõige lähemal olev, vististi perenaise kohustusi täitev kohevil juustega naine, tõusis ja hakkas mu mõeldud kohale taldrikut ning joogiklaasi paigutama. Tema kõrval istuv joviaalne habemik vaatas mind seeaeg uurivalt-pilklikult.
Istusin, lasksin end nüüd ka teistel vaadata. See polnud mugav tunne. Nende pilgud torkisid mind. Siis söandasin ka ise korraks üles vaadata. Ma otsisin pilguga Maigit, toda teist Maigit, vale-Maigit, sest mulle oli asi selgemast selgem – ma olin tõesti võõras kohas, võõraste inimeste seltskonnas. (Veelgi täpsem olnuks öelda, et ma olin võõras ajas, aga tol hetkel ma seda veel ei adunud või kui, siis alles areldi ja aimamisi.)
Jah, kes neist neljast või õieti viiest naisest võiks olla too teine-Maigi? Ainuke tumedajuukseline naine istus mu vastas, poolviltu üle laua – temas justkui oli midagi tuttavlikku. Ja tema söandas mulle ka esimesena sõbralikult naeratada.
See pilkudega kobamine ei võinud kaua kesta. Mult oodati selgelt seletust – kust, millega, miks nii kaua aega?
Samas tundsin, et olen kohustatud kõik nii ära rääkima, nagu see oli just välja kukkunud. Kuid ma ei saanud kuidagi häält suust, see oli nii kähe, et pidin mitu korda köhatama. Ja see, mis ma esiti laususin, oli mu endagi üllatuseks midagi muud.
„Mul juhtus teel väike… intsident… Oleksin peaaegu kraavi sõitnud… Ja auto sai kannatada…”
Paistis, et neid see üldse ei huvita. Tõesti-tõesti, ma polnud väljas maja ees näinud ühtki teist autot. Veelgi enam, ka mitte mõnda muud liiklusvahendit, isegi mitte jalgratast. Kas nad olid siis kõik jala siia tulnud? Või ehk elasid ja töötasid siinsamas ümbruskonnas, mis oli ju absurd?
Tundsin, et situatsioon muutub veelgi pingelisemaks.
„…Teate, see kool, kus… kus mina käisin,” tegin ma uue katse, aga jäin taas vait.
„Ah, mis sa, Enno, jahud, võta kõigepealt üks vägev klõmakas, siis saad sarve soojaks!” ütles toosama joviaalne habemik, kes oli mind senini seiranud, ja ta jäme käsi küünitas laua keskel oleva tumeda pudeli poole.
Pruunikas vedelik voolas endisaegsesse kaheksakandilisse sajagrammisesse klaasi. Ma kuuletusin kohe, tõstsin klaasi suu juurde, noogutasin kõigi suunas lühidalt ja kummuta sin klaasitäie kurku. Kirbe juga kihutas tulise kiirrongina mu vaesesse räsida saanud sisemusse. See polnud üldsegi konjak, nagu ma värvuse järgi olin arvanud, see oli omatehtud puskar, ainult millegagi, vist põletatud suhkru ja korgiga, pruu niks ja pisut vastuvõetavamaks muudetud. Mu ümber lehvis kohe ehtne puskarilõhn.
Kallaja naeris ja nookas parajasti kesklauda mahaistuva kuivetunud mehe poole.
„Lembitu vabriku töö, eks ole kohe tunda! Tead ju küll, juba tema papa… tegeles sellega… omal ajal…”
Asjaosaline vaid ümahtas midagi, aga tal oli kaunis hele hääl.
Lembitu nimi oli mulle võõras, ent mind ründas hoopis mu enda lapsepõlvemeenutus, mille puskarilõhn, veel enam maitse oli äratanud – isa istumas võsa vahel kännul, ümberringi tumedad A.Le Coqi suletavate korkidega pudelid, väikesest kraanist nirisemas seda äravahetamatu lõhnaga vedelikku. Jah, ka minu isa oli ümbruskonna tunnustatud puskarimeister. Või milline lõunaeestlane seda sõjajärgsel ajal polnud! Ja mitte ainult mehed, vahel ka naised…
Aga mul ei lastud meeldivat mõtisklust jätkata.
„Sa, Enno, olid juba kooliajal kummaline vend…” alustas kolmas mees, kes jäi pooliti teise lauaotsa hämarusse. (Ei, ka tema polnud too telefonihääl!) „…aga ma pean ütlema, et sa oled kõvasti muutunud…”
„Nojah,” pomisesin ma, „ikkagi nelikümmend aastat möödas.”
„Nelikümmend,
