ka Valdur oma ilmetu pardipojaga. Ülejäänud eelistasid siiski edasi istuda, ergutades meid kahemõtteliste hüüatustega.
Äkki riivas mu jalg midagi seina ääres olevat. Peatasin oma partneri, temagi vaatas maha. See oli valge emailiga kaetud ja veidi kumerapindne silt. Sellel seisis: „Venevere seitsmeklassiline kool”.
„Kuule… kas siin siis kooli enam polegi?” küsisin Luulelt. Tema oli surunud põse minu oma vastu ja vaid ümises vastuseks:
„Mis see sind nii väga huvitab… Ei ole jah, juba kaheksa aastat pole… Tühi maja… Ainult meie päralt terr-ve tänase õhtu… ja öö kah…” Ja ta „r” põrises nii meeldivalt mu kõrvas.
Kaelastikku koos läksime tagasi laua äärde. Keegi hea inimene oli mu taldriku ja klaasi juba Luule oma kõrvale tõstnud. Veelgi enam, klaas oli jälle pilgeni täis valatud ja taldrikule oli tõstetud paar lusikatäit rosoljet, kurk ning poolik, äranülitud heeringas.
Lõime Luulega kokku, kolmas klaas läks juba nagu kerisele; hammustasin kurki peale ja tundsin, et olen piduliste hulka vastu võetud. Luule hoidis naljatades kogu aeg mu ümbert kinni, nagu kardaks, et võin pingilt maha kukkuda.
Seejärel vilksatas minus üks asjalik mõte, vist küll viimane taoline selle õhtu jooksul.
„Head… kooliõed ja fennad, mis see pidu… nii-öelda igalt ninalt maksma kah läheb…?”
Seekord oli Lembit see, kes seletust andis:
„Kümme rubla. Viin ja sakumm koos. Võid maksta Mar-tale, küll me omavahel klaarime.” Ja ta osutas perenaisekohuseid täitva naise poole.
„Kümme rubla!” ei saanud ma kohe aru. Aga mu käsi otsis juba automaatselt põuetaskust rahakotti ning sõrmed sorisid Koidulate ja Tammsaarede vahel, otsides punast Hurta. Selle otsimise-kobamise käigus kukkus üks foto mulle sülle, mille Luule kiirelt enda valdusse noppis.
„Kes see veel on?” küsis ta kähku, nagu poleks mul mingit õigust oma elule kõigi nende aastakümnete jooksul. Aga armukadedus öeldakse olevat roheline koletis, kes ei küsi aastatest ega millestki eelnevast, vaid elab alati olevikus.
See oli foto Tiiast. Aga, imelik, ma mäletasin teda ja ta nime kui midagi kauget. Niisama kauget, nagu oli see koht, kus ma olin teda pildistanud – seal suure sinise mere ääres, Genovas, Kolumbuse mälestussamba taustal. Ta oli sel fotol rõõmus ja hommikune, nii nagu oli olnud ka too päevahetk, millal me hakkasime Monaco poole sõitma. Jah, nõnda rõõmus ja optimistlik, nagu oleks elu üksainus huvitav reis ja kestaks lõputult. Ja nooruslik pealegi.
Sain foto vaikiva liigutusega mõne hetke pärast tagasi. Ma ei suutnud talle Tiia nime öelda. Milleks teda selle sisse kiskuda? Seepärast sobrasin veelgi energilisemalt oma rahatähtede vahel, mõttes arv kümme – ja ma oleksin ennast tõenäoliselt suurepäraselt reetnud oma kümnekroonisega, kui Luule poleks mulle kätt ette pannud.
„Las olla, pole vaja!” Ja ta vaatas mulle õhetavalt otsa, mis võis tähendada ükskõik mida. Ma tundsin korraga, kuidas mind imetakse üha ohtlikumalt siinse olukorra sügavusse. Samal ajal kõlas mus uuesti Tiia nimi, kostis kui hoiatus mu ähmase aju sisemuses. Ja hetkeks nägin teda selgesti vaimu silmas – ta seisis seal ühe teise aja fookuses, justkui pildis tamisaparaadi ees, ja vaatas taas minu poole, kuid näpp mil legipärast suule surutud. Kuid siis kohe visioon hajus. Ja ma tundsin, kuidas üks teine naine, üks teine emane puges mu kaenla alla ning asetas oma kuuma käe mulle põlvele. Ning äkki taipasin veel üht olulist koolikokkutulekute eesmärki.
Ent too Martaks kutsutu vaatas ikka veel ootavalt minu poole, mispeale Luule noogutas talle – ja ka Martale oli kõik selge.
Järsku juhtis kellegi hele kiljatus kõigi tähelepanu aknale. Seal väljas surus üks nägu või peaks ütlema et koguni lõust end vastu klaasi.
„Aadu! See on Aadu! Lähme toome Aadu sisse!” taipas Andri esimesena, vabastas end kähku raskest pillist ja juba robistasid tema ja ülepeajuustega Valdur pikka pimedasse koridori.
Nad olid paari minuti pärast tagasi, kahe vahel lohakas ja märjas riides, õigemini roobas mehejupats, kes vaid ümises ja silmi pilutas. Ma sain kohe aru, et tegemist on külahullukesega, aga tema ilmumine pakkus nähtavasti kõigile seda vaheldust, mida me pidu loogika lausa nõudis.
Nüüd oli kogu tähelepanu hullukesele pööratud ja lõpuks ometi minult ära. Too Aadu-nimeline pandi kustuva ahju juurde istuma. Aga ta ei tahtnud vastu võtta ühtki söögiasja, mida talle mitme kätepaari poolt pakuti. Nii et meestel ei jäänud viimaks muud üle kui talle tumedast pudelist puskarit suhu kallata. Aga selleks tuli teda taas kahe mehega kinni hoida. Hulluke puristas ning neelas, kuid suurem osa heast märjukesest voolas ta suunurgast alla, niigi ligedale rinnaesisele ja sealt pükstele. Siis tuli kellelegi parem mõte.
„Lehtriga, meil oli siin kusagil lehter, millega kuremariini sai kannu kallatud!”
Seda pilti mul lõpuni vaadata ei lastud. Ja ma poleks tahtnudki. Eluaeg on vägivald nõrgemate ja vaimust vaeste vastu mu jaoks jäle tundunud. Mind sikutati uuesti püsti – Luule oli otsustanud tegutseda.
„Hullud, mida nad teevad!” sosistas ta, kui me pimedasse koridori kadusime. Aga mis meie endi mõttes oli?
Silmapilk ärkasid ammused koolipõlvemälestused, need internaadiajad, hämarad õhtutunnid, kui petrooleumilampe alles puhastati ja neid polnud veel süüdatud, kui sai mööda koolimaja ringi uidatud ja siis riietehoius varnade vahel üht patsidega tüdrukut tabatud, kes vaid hi-hiitas ja lasi ennast kompida ja keda ma hiljem valges ära ei tundnud, nii et see jäigi alatiseks saladuseks, sest paljudel olid tollal patsid… Võis öelda, et see oli üks mu esimesi sellelaadilisi kogemusi.
Kuid siin polnud ju tolle mulle meenuva koolimaja koridorid. Ja ehkki Luule pidi siinset maja paremini tundma, põrkusime pidevalt valede uste ja valede koridorikäänakute ning viimasena trepiotsa vastu. Ent kogu selle teekonna jooksul haises vaevututtavalt toosama ammune kuivpeldik. Nagu tolles majas, kus minu mälestused olid ringi hiilimas.
Me peatusime ühes ukseorvas – ja Luule suu, niiske ja ahne, imes end minu oma külge. Ma lasin sel sündida, oskamata talle vastata, sest viimane taoline kogemus oli jäänud vist juba aastakümne kaugusele. Püüdsin selles poolvägivaldses olukorras meenutada hoopis oma esimest suudlust. See aitas mind.
Vahepeal anti mulle võimalust ka hingata – ja siis me vaarusime edasi, ilmselt otsides endale kohta. Kuid kõigi kunagiste magamistubade uksed olid kinni, ja kui me mõnda sisse oleks pääsenud, siis oleksid kõik reformpõhjaga voodid olnud lootusetult läbi roostetanud, kõik madratsid pehkinud, hiirtest ära kustud ja katki järatud… Nõnda jäi mulle vaid võimalus oma käsi ta džempriavast sisse toppida ja temal minu vastu liibuda. See oli tõesti kui kahe algaja nooruki õhku rippuma jääv armatsemine.
Kui me lõpuks ringiga vanasse kohta tagasi jõudsime, oli piduruum inimestest lage. Vaid üksainus lühikeseks jäänud jäme valge küünal põles koristamata laual. Ja ahjusuu oli juba tumm, ehkki veel avali. Kadunud oli ka koolisilt – keegi oli selle ilmselt mälestuseks kaasa võtnud. Kas tõesti oli me ekskursioon mööda pimedat maja nii kaua kestnud?
Üksik küünal heitis oma nappi valgust, ja seda võimukamalt valitsesid ruumis varjud, üksnes meie kahe varjud, mis jätkasid endist, poolelijäänud tantsu – nüüd juba tumma tantsu tumma muusika saatel. Kuid millalgi tuli ka meil lahkuda, sest iga pidu saab kord otsa.
Enne välisukse avanemist võtsid Luule soojad pehmed käsivarred mul järjekordselt kaela ümber kinni ja ta sosistas mulle kõrva:
