oli lahti ja seest vastas tühjus. Klõpsasin lülitit – elektrit polnud ka. Või oli pirn läbi põlenud. Kõik ses korteris oli läbi põlenud!
WC-s valitses samasugune unustus, potipõhi oli täiestiroostes. Õnneks oli loputuskastis tilgake vett. Aga selleks pidin jalgadega potiservale ronima, et ketijäänuseni ulatuda.
Läbi kohutava peavalu meenus mulle, uskumatule, kui soe ja hubane oli siin olnud – kas see oli ikka võimalik? – millalgi öösel, kuidas mind oli mähkinud endasse keegi siidine naine, kes oli olnud nii elujõudu täis ja kiimaline, kuidas ta oli mind endaga kaasa kutsunud teadmatusse… Ta oli tõesti kadunud. Kui teda üldse oli olnud! See siin ei saanud olla too korter! Siiski… kellegagi ma ju ometi olin maganud? See ei saanud olla paljas illusioon.
See, kus ma olin ärganud, oli kõige madalamat järku bordell, ei, tõeline klunker, mingi unustatud elula, milles ei ela enam ammu keegi.
Kuid kuidagi pidin ma ometi olema seda väärt. Ma ju olin nooruses joonistanud endale just sääraseid olukordi, kii melnud fantasmagooriate käes. Ma olin vahel õhtuti näiteks meelisklenud tõelisest seksuaalsest möllust, üleüldisest bakha naalist. Siis, jah, olin nii tihti mõelnud, unelenud (kui see on ikka õige sõna) mingist pahelisest seltskonnast, kus on palju huvitavaid neidusid ning kõik on äkki sulle kättesaadavad ja valitavad, olin meelisklenud kõikelubatavusest, kõikevõivu sest, ja seejärel täielikus pimeduses toimuvast intiimaktist, kus sa ei näe, kellega sa neist poolest tosinast neiust just sek sid – ning järgmisel hommikul tõused üles, vaatad öises bak hanaalis osalenute kombekaid ja kordatehtud nägusid ning võid üksnes oletada, kes neist oli su partner. Ja sind, su ihu ja mõtet ründab tagantjärele mingi imelik paheline kõdi, kui sa mõtled, et neist ühe kleidi või kostüümi varjus peitub keha, kes kuulus selles pimeduses üleni, unustavalt sulle, et sa kasu tasid selle kallal mitte üksnes hellust, vaid räsisid seda mingis maskuliinses ägeduses, isegi vihas ja et see oligi oodatud, see oligi selle bakhanaali sisim eesmärk…
Ja nüüd oli üks säärane fantasmagooria, unelus ennast ilmutanud tegelikkuses. Või…oli see kellegi teise fantasmagooria? See kõik… see oli… kuidagi… aieh!.. tuttav olukord. Kus ma olin säärast läbi elanud?.. Meenus, meenus ometi! Mitte mina ise, vaid ühe filmi, jah „Zaragozast leitud käsikirja” nimelise fi lmi peategelane…
Kuid mis oli selle kõige taga, mis oli selle põhjuseks? Kas see põhjus peitus minus või minust väljaspool? Ai-eeh! Miks just mina…?
„Kuradi nõid, kus sa nüüd oled? Ja mida sa mulle sisse jootsid!” karjusin ma ses tühjas korteris edasi-tagasi rabeldes ja korraga sai mulle selgeks, et olen endiselt alasti ja et kõik mu alus- ja pealisriided on kadunud. Kõik, viimane kui üks. Aga ei ole abitumat olevust kui alasti mees. (Alasti naine on tunduvalt väärikam!) Viimases hädas sorisin seal elutoanurga kaltsudes ja leidsingi ühed väljaveninud aluspüksid. Esiku seinakapist sain siiski sinise kuhti ja samasugused püksid, peaaegu roobad, mustusest kroobased. Need võisid kuuluda mõnele töömehele, näiteks katlakütjale, kes siin kunagi elas.
Kiskusin need selga, see oli ebameeldiv, nagu oleksin võtnud teise mehe naha enda omaks. See suurendas juba naguniitunnet, et minust on justkui osa mu minast kadunud.
Ühes kitli küljetaskus tundus midagi – ja kõlises. Seal oli veneaegset raha, paberit ja metalli; lugesin selle harjumuslikult kokku, sain kaheksa rubla ja nelikümmend kuus kopikat. Naeratasin nördinult ja lasin rahal taskusse tagasi libiseda – ei sellega ole mul küll midagi peale hakata!
Esikus, WC ukse kõrval oli pisikeste naeltega seina kinnitatud ebakorrapärane hambuline peeglitükk, kunagise suurema katkilöödud peegli oma, kust mulle vaatas vastu üsna võõras nägu. Sinise kuhti ülestõstetud võidunud krae aitas seda muljet veelgi süvendada. Midagi oli ses näos siiski veel tuttavat või õigemini aimatavat.
Siis langes mu pilk seinale, rebitavale kalendrile – see kuupäev, mis mulle vastu vaatas, oli rohkem kui ehmatav. Viimane, tegelikult pooliti ära rebitud leht oli justkui ajariba ja teatas, et kuupäev on 23. november 1981. Ja kalender ise oma pisikese saatetekstiga oli venekeelne.
Ja mu pea lõhkus edasi kui tõelises pohmellis. Ja ma sain enda olukorra naeruväärsusest veel vähem aru kui ärgates.
Paotasin ettevaatlikult korteri välisust – seal polnud kedagi. See oli pruuni kakavärvi trepimade ja äranäritud trepi käsipuu suundus madalamale ning seintele oli kahe keele tähtedega midagi kirjutatud. Enne ukse sulgemist taipasin ometi paberi riba snepri keele vahele jätta. Polnud välistatud, et mul tuleb siia veel tagasi pöörduda. Kui mu otsingud osutuvad tagajärjetuks.
Selle ukse vastas oli teine uks, teise korteri oma, mille küljes rippus plekist postkast, mis ajas üle. Hädauudishimu sundis mind välja koukima ühe paljudest ajalehtedest. Oli „Edasi”, suured riigijuhtide pildid esileheküljel. Kuid ajalehe kuupäev oli teine – 12. oktoober 1982. Võrreldes korteris olnud rebitava kalendriga oli see siiski aasta võrra lähemal.
Kuid millele, millele!? ei mõistnud ma ikka veel.
Ja mu kõige halvemad aimdused võtsid minus haigest peast hoolimata võimust. Ma ei osanud seda endale kuidagi muudmoodi seletada, kui et olin tõesti sattunud mingi ajaviguri ohvriks. Ja üks mis kindel – see oli toimunud koguni kaks korda üsna lühikese aja jooksul. Esimene seal pimedal teel, ja siis veel… Jah, mis oli olnud teistkordse ajasööstu põhjus? Nüüd võisin seda selgemini öelda. Cherchez la femme!
See avastus isegi ei ehmatanud mind. Midagi taolist olin ma kahtlustanud juba eelmisel õhtul. Ma olin sattunud… ma ei suutnud sellele esialgu nime anda. Mingit laadi ajalõksu igatahes. Ma olin selle ise ära teeninud. Jah, nad olid (kes nad? aga kellegi vandenõu see ometigi oli?), jah, nad olid selgesti andnud mulle pool ööpäeva otsustamiseks. Põgusast lubadusest hoolimata oleks ma võinud sest sõidust loobuda. Jah, kui ma teadnuks, mis mind tegelikult ootab! Aga mul ei olnud võimalust ajas ettepoole näha, isegi mitte aimata. N a d olid mulle andnud niisiis võimaluse ka mitte sõita. Ja nad saanuks läbi ka lühema teatamisajaga – ning ma oleksin ikkagi sõitnud!
Üks oli selge, ma pidin sellest olukorrast välja saama. Nojah, esmalt sellest majast, siis sest ahistavast maakohast minema! Tagasi linna, seal on vähemalt… Ehkki maakoha kohta oli veel vara midagi öelda. Siiski, siiski – nagu olin arvanud, ei erinenud väljas avanev pilt kuigi palju sisemisest. See süvendas mu kahtlusi. See oli tõepoolest üks neid tüü pilisi kolhoosimaju, mida kunagi agarasti ja kümnete kaupa maale ehitati. Hallist kivist vihmaveetorudeta maja, kokku neli korterit, pooleldi hüljatud olekuga, rohi kasvamas katuse servas, akende all äratallatud lillepeenrad, välisuks ripakil, osa alumise korruse aknaid vineertahvlitega kinni löödud. Kuid ühest allesjäänud aknast piilus siiski vana naise sügisõunana krimpsus nägu ja tõmbus kohe tagasi. Ma ei tea mis julgus mind ründas, aga ma viibutasin ta suunas rusikat ja pöördusin ümber.
Nüüd nägin teist majaelanikku – eelmisest küll noorem, aga seejuures eatu naine, pruunikashall rätik peas, riputas majaotsas pesu üles; ta punetavad sõrmed võtsid kaelast puust pesulõkse ja kinnitasid nendega rinnahoidjaid, alusseelikuid, lapsepesu. See oli otsekui detail mingist suuremast pildist, tegelikult elust endast, milles ma ju kunagi olin osalenud, aga nüüdseks unustada jõudnud. Astusin naisele lähemale, köhatasin, mõtlesin algul teda kõnetada vene keeles, milleks andis põhjust naise villane rätik ja juuksekrunn. Ma juba vormisin suus lauset, mis ei tahtnud kuidagi kuju võtta, kui tema ise ümber pöördumata mulle puhtas eesti keeles sõnas:
„Kas said nüüd lõpuks vangist lahti!”
Ehmatasin, kuid kui seepeale pilgu seljas olevatele roobadele heitsin, siis mõistsin, et ta peab mind kellekski teiseks. Ka ta ise ehmatas pisut, kui oma punetava, vesitsevate silmadega näo mind õieti vaatama pööras. Milleski, tabamatult meenutas
