style="font-size:15px;"> „Ei tule tõesti meelde või? Käisime koos Tšiki juures trennis… Pole sind kümme aastat näinud… Ei, ma olen spordi vahepeal maha jätnud… Hehee, kõht ei luba!” Ja ta patsutas oma klassikalist õllekõhtu ning jätkas mind järele ootamata: „Mäletad, sa ju laenasid veel ükskord mulle Balti jaama perroonil viis rubla… Oot-oot, nüüd on paras hetk see sulle tagasi maksta… He-hee, parem hilja kui mitte kunagi… Tule, istu siia minu kõrvale!”
Läksin ja istusin. Nõnda vennastusin selle lõbusa roosata vate ihudega seltskonnaga. Vennastumine pole vist õige sõna, nad lihtsalt halastasid mulle, kui nägid, et mu kõrisõlm jõnk satas. Ja see oli too Armin, kes loovutas teise pudeli Žigulit (ikkagi kolmkümmend kolm kopikat!) suuremeelselt mulle. Nõnda sain minagi sarve soojaks, sest palju ühele tühja kõhuga mehele vaja on.
Midagi ma sellele Arminile ju ka vastu rääkisin, aga vaevalt ennast reetvat, ehkki ta paistis algusest peale olevat neid natuure, kes tahavad kõnelda rohkem endast kui teisi kuulata. Ometi võttis ta mult kindla lubaduse, et ma ta majast, Nõmmelt, mis asub Metsa põik kaheksa, ükskord kindlasti läbi astun. Enne lahkuminekut surus ta mulle tolle laenatud rahatähe pihku. Nõnda oli mu kasin rahavaru päeva jooksul juba teist korda täienenud.
Pärast temaga vahetatud tugevat käepigistust läksin üle Toompea ja laskusin südalinna. Moskva-nimelisest kohvikust möödunud ja kunstihoone klaasakende vastu jõudnud, nõksatasin korraks seisma. Mulle justkui meenus üks naisenägu ja midagi sellega seotut, kuid… ei… see oli nii põgus vilksatus, et ilmselt ei väärinud selginemist.
Silmitsesin tähelepanelikult mulle vastutulevate inimeste ilmeid, nagu püüaks selle kaudu tabada linna üldist iseloomu – olin selles ju täiesti võõras. Minu tegeliku siiajõudmiseni oli mu pealiskaudse hinnangu järgi veel viis aastat aega. Jah, need olid tundmatud kinnised näod, mõnelgi lasumas rusutuse või kiirustamise paine. Aga oli ka meeldivaid naisenägusid. Ja ta, see linn tahtnuks mind hea meelega endast välja heita.
See oli minu poolt vaadatuna sihitu kõndimine. Minu võõrust tunnistas seegi, et mul oli raskusi tänavate, veelgi enam tänavanimede kokkuviimisega. Ja kuhu mul olnukski minna? Kui vaid Nõmmel elavate kaugelt sugulaste ukse taha. Kuid neid ei söandanuks ma tülitada isegi mitte tava lise inimesena. Järelikult pidin otsima neid inimesi, keda ma teadsin hilisemast ajast, kelle juures ma saaksin mingi ette käändega kas või ajutise peatuskoha leida, et ennast koguda, et edasi minna… Ehkki ma ei teadnud, mida need sõnapaa rid „ennast koguma” ja „edasi minna” pidid sisuliselt tähen dama.
Polnud vaja eriti mõtet pingutada, et mõista – siia linna sõit oli olnud asjatu, see oli olnud mingit laadi juhuslikkus.
Äkki kohus mus nimetu viha. Seekord iseenda jõuetuse vastu. Ma ei suutnud midagi selle voo vastu, mis mind praegu kandis. Kõik näis kulgevat aina veidramas tagasisuunas. Ja ma polnud millegagi kaitstud uue ajahüppe eest. Iga mu ponnistus võis olukorda aina halvendada. Ning ma ei teadnud seejuures, millised mu sammudest võiksid just sellele kaasa aidata ja millised olid ehk soodsad…
Ometi ei tahtnud ma olukorrale alla jääda.
Ilma mingite konkreetsete kujutlusteta, rohkem selleks, et veelgi selgemat kinnitust saada oma ajavälisele olekule, sõitsin trammiga Kadriorgu, kulutades veel kord ära kolm kopikat. Tahtsin vaid ära käia kohas, kus ükskord saab olema meie, minu ja Tiia kolmas elukoht Tallinnas. Seal, Suure tiigi vastas haigutas tõesti majaderivis tühi koht. Krundi keskel lebas paraja suurusega kivirahn, mis võinuks hea kujutluse korral sobida koguni muistseks ohvrikiviks. Kivi ümber mängisid lapsed. Püüdsin nende nägudesse vaadata, neid meelde jätta, ehkki mõistsin, et kui me ükskord Tiia ja oma lastega – aga see saab ju tõesti nii olema! – siiakanti elama asume, on nad juba ise soliidsed pereemad-pereisad ja ma ei tunne neist ühtegi ära…
Kuid ma polnud siiani suutnud paika panna seda ajamassiivi, millesse ma seal maantee ääres olin ärganud. Väliste tunde märkide põhjal polnud see kuigi tänuväärne tegevus. Juba ennist Herzeni-nimelise tänava silti ja toda peaaegu valmis maja silmitsedes olin kahtlustanud, et ajatoru on mind palju kaugemale imenud, kui ma ehk arvata oleksin võinud. Kuid see kaugenemine ei pruukinud toimuda vaid hüppeliselt, see võis toimuda ka sujuvalt, mu enda märkamatute silmade all, terve selle päeva jooksul!
Kuid mul oli kohe suurepärane võimalus seekordset aega teada saada. Siinsamas trammipeatuses pidi ju olema ajalehekiosk ja Õhtuleht, nagu ma mäletasin, maksis vaid kaks kopikat. Tulevase ajakirjanikuna vaatasin kõigepealt viimase lehekülje alla – kes on lehe toimetaja. Seal seisis Heino Dengo nimi. See nimi oli mulle ähmaselt tuttav, isegi mehe enda nägu tõusis silme ette – jah, ma olin teda kunagi tundnud, õigemini, ma sain teda ükskord üsna hästi tundma.
Leht kokku murtud, sammusin tagasi Suure tiigi äärde. Vaate maalilisus pani mind unustama, mille vastu olin alles nüüdsama huvi tundnud. Kaks luike libises hääletult üle tiigi vee, rotund keset tiiki meenutas mingit eelmist, üle-eelmist kaunite ja harmooniliste ehitiste aega. Ja see aeg, mis mind ümbritses, näis kaotavat oma kärsitust. Aeglaselt hakkas hämaramaks kiskuma. See toimus kiiremini, kui ma oodanuks. Nagu olnuks ajas tõesti noid libisemishetki. Aga see oli siiski olnud vaid vihmapilv, mis pargi kohale tõusis. Kohe hakkaski vihma tibutama. „Vihm võõras linnas”, tuli mulle kuidagi tuttavana ette üks raamatupealkiri. Mis võinuks veel paremini sobida minu olukorraga!
Vihm sundis mind kuhugi sisse astuma. Ajalehte kaenla alla surudes kõndisin teist korda trammipeatuse suunas. Parajasti tuli kilinal tramm number üks. Kuid ma suutsin vastu seista kiusatusele, et selle peale kiirustada. Kuhu see mind viinuks?! Samal hetkel märkasin tänava vastaspoolel silti Kohvik ja mulle meenus, et tegu on auväärse ja populaarse odava söögikohaga, mis kandis kuni oma kuulsusetu lõpuni rahvapärast nimetust Roheline Konn. Madalast uksest sisse astunud, tundsin, et just nälg oli senini olnud üks mu halva enesetunde peamisi põhjuseid.
Kui soojad vesised viinerid ja hapukapsad mu ees aurasid, sain mahti ka ajalehe sisemusse pilgu heita. Sündmused, mis sealt vastu vaatasid, olid üldiselt ettearvatavad – sotsialism võidutses kogu maailmas, Kuubast kuni Vietnamini, ning muidugi ka siinsamas selles linnas ja maal, mida me ei võinud päris oma nimega kutsuda.
Olin paraku unustanud kõige tähtsama, kuupäeva – või olin selle meelega kõige viimaseks jätnud! Tegu oli 27. augustiga, ja aastanumber oli 1965, mis oli tõesti varasem aeg, kui olin oletanud, ja tähendas ühtlasi seda, et minu enda tõelise, tulevikulise Tallinnasse-tulekuni oli veel mitu head aastat aega – ja see tähendas, et isegi Tiia, mu tulevane naine, pole veel Tallinna õppima jõudnud.
Tiia! See nimi vilksatas korraks nagu päästerõngas. Ta oli ju kusagil selleski reaalsuses olemas, mis sellest, et me teineteist ei tunne, õigemini ei tohigi tunda, sest niisugune oli Aja imperatiiv; jah, tema ja ta ema ja see maja, mis ükskord saab olema ka minu ainus maakodu selle kodu asemel, mille ema aegamööda kaotsi on lasknud minna.
Ning äkki hakkas mul kerge, justkui oleksin just sel hetkel leidnud ainsa ja parima lahenduse oma raskest olukorrast. Mul oli ometi keegi olemas… mu tulevane naine. Ja sest ei olnud midagi, et teda polnud v eel minu jaoks – ma teadsin ometigi, kust ma teda leida võin.
Rotund tiigi keskel hakkas juba hämarusse lahustuma. Öö oli endasse neelamas üht kõige võltsimat päeva mu elus. Aga ma kartsin instinktiivselt seda aeglaselt saabuvat pimedust. Mitte ainult selle kõikekustutavust. Ma kartsin nüüd aina rohkem kandumist tagasisuunas. Ma kartsin seda just kui imevat ajatoru, mille sünonüümiks oli öö, olgu peale et leebe suvelõpuöö – sest sadu oli sedakorda möödas ja parki täitva ritsikate sirina järgi võis öelda, et uus päev tuleb ilus. Öös võis haigutada senisest palju sügavam ja laiem ajakuristik. Mis siis, kui satun väljapoole iseennast, tõeliselt kurja aja kütkesse, mida ma üksnes kaudselt teadsin?
Nüüd
