õhtul… Aga auto…? mõtlesin ma, suutmata oma mõtet lõpetada, sest ööjahedus ja pimedus lõid ühekorraga oma tumma ja märja kindaga vastu nägu. Kuid väline ilm mitte ei kainestanud mind, vaid näis muutvat mu seisukorra veelgi hullemaks. Mu jalad vankusid, need tundusid lausa taignased. Nüüd tundsin raskust mitte ainult kehas, vaid kirjeldamatut aeglust, laiskust ka oma mõistuses. Mulle näis, et midagi sellist oli minuga varemgi juhtunud, ainult et kus. Mäletasin ähmaselt mingit teistsugust pidu…Või oli neid olnud mitmeid…? Ja samas näis mulle, et ehkki ma mäletan eelnevat aega, kaugenen ma ometi kogu aeg nendestki mälestustest, mis mul olid veel hiljaaegu. Sealhulgas ka oma kooliajast. Ja justkui ahastusena kõlas seal kaugusest nimi Maigi.
„Maigi…” ümisesin ma kuuldavalt.
„Ei ole teda. Mina olen nüüd su Maigi!” vastati mu kõrvalt. Ma ei tundnud seda häält, see ei sarnanenud ühegi teada oleva naisehäälega. Ja pealegi – pilkane pimedus ei lasknud mul ta nägu näha. Niisiis kõndisin kellegi kõrval ja selle naisterahva käed hoidsid mind püsti ning tema õlg toetas mind edasiliikumisel.
„Jah, tõesti, mis vahet sel nüüd enam on,” kuulsin ennast nagu kedagi võõrast pomisemas. Olin juba alla andmas.
„Ükskõik, nüüd on… täitsa ükskõik,” kuulsin sedasama võõrast häält edasi lalisemas.
Kõige hullem, aeg ei liikunud ses pimedusse edasi, vaid seisis paigal; aeg oli kaotanud selles öös oma tähenduse. Aeg ise oligi pimedus.
See kõndimine, see koperdamine kestis kaua. Aeg-ajalt tundsin jalge all märga lehelasu, nagu oleksime läinud läbi metsa. Siis viimaks tõusis ööst me ette kolm või neli ridastikku maja. Ma pigem aimasin, kui nägin neid. Kuid mitte ühtki tuld, mis tunnistaks, et neis ka elatakse. Kohe kääksatas vettinud välisuks ja mind tassiti veel suurema otsustavusega trepist üles, lasti seejärel korraks vastu pehmet, ilmselt dermatiiniga üle löödud ust vajuda, samal ajal kui too naine võtmetega kõlistas.
Sattusime pimedasse ja sooja ruumi. Üleminek välisest külmast ja ebameeldivast oli nii järsk, et see mõjus mulle kainestavalt. Puskarikarm oli mõne hetkega hajunud, selle aset täitis nüüd miski muu. Tundsin kehas pagana ehtsat noorusaegade põnevust ja värinat. Mu aastad olid otsekui kiire tagasi käigu saanud.
Naine oli minust hetkeks lahti lasknud, ta käed kobasid seinal, kostis lüliti kuiv klõpsatus, kuid valgus ei süttinud.
„Ongi parem,” sosistas ta, aga see polnud enam too hääl, mida olin seal koolimajas kuulnud, sest r-i narinat ju polnud.
Pikk pime tee oli ka hääle välja vahetanud. Kujutlesin teda nüüd hoopis teisena.
Siis väändusid käed ümber mu kaela, aga need olid nüüd tõesti nooremad käed, ning suu, samuti noorem ja ahnem kui seal koolimajas, suruti minu omale – ja seekord suutsin talle juba vastata. See oli pigem mind tühjaksimev kui mulle midagi pakkuv suudlus. Enne veel, kui miski sai järgneda.
Nõnda, teineteisesse klammerdunult liikusime käsikaudu korteri sügavusse. Ma poleks suutnud isegi kaine peaga otsustada selle suuruse või ulatuse üle, paitsi veel niisuguses olukorras, kus mind sammhaaval juhiti; igatahes tundus see lausa labürintlik ja lõhnas see pimedus meeldivalt naisterahva, üksiku naisterahva järele, millises koosluses osalesid puhta pesu, lõhnaõli, vaasilillede, vanilli, henna ja veel millegi hõng. Pimedus võltsis reaalsust, aga samas oli pimedus me mõlema liitlane. Me nagu ei tohtinud teineteist näha, nüüd võis ainult tunda.
Mu üks, vabaks jäetud käsi riivas sel teekonnal kord lauakese poleeritud pinda, siis mingit suurt plüüsist mänguasja, seejärel puhvetikapi klaasi, korraks puutusid sõrmed isegi raamatuselgi, siis mingit sametist kardinat või ukse-eesriiet. Lõpuks olime kohal, kõige kaugemas ruumis, mis tõotas pehmust ja mugavust ja unustust nagu kõik magamistoad.
Mind hakati aeglaselt lahti riietama. Korraks poos lips mu hingamist ja näis, et mu tundmatu partner tunneb isegi mõnu, nagu oleksin tal lõa otsas. Siis sai hingamine tagasi endise kerguse. Vabanesin ka püksirihma pigistusest, pükstest endistki, kõigist ihupesu asjadest, kõige viimasena sokkidest.
Ja juba ergutati mu ihuliiget, mässiti seda millegi siidise sisse, mis võis olla riie, sall või rätik, aga selleks siidisuseks võisid olla ka naisejuuksed, sest ta, too noorem ja kuumem, kummardus madalamale. Ma isegi enam ei suutnud arutleda, kust pärinesid järsku need pikad juuksed, see siidisus, käsivarte nõtkus ja peopesade pehmus. Seal… seal oli ta olnud hoopis teistsugune. Pimedus tegi tast hoopis teise naise. (Aga seda olin ma juba arvanud. Siis nüüd kordasin.)
Pimedus muutis ka mind. Too siidisus aina kasvas, kutse tugevnes. Ja minus ärkas võõras jõud, mida ma ei aimanudki endas. Ma nagu polekski olnud enam seesama mees, keda ma endas senini olin tundnud.
Naise rüpp on üks imelisi keskpunkte kogu maailmas, see on tõeline unustus mehe jaoks, kuulugu ta ükskõik millisele naisele, vilksasid mulle kusagilt loetud sõnad.
Ja samas vilksatas teine, küll tunduvalt nõrgem lause, tegelikult hoiatus – see kõik on illusioon, sa ei pea sellele järele andma! Kuid järgmisel hetkel kinnitas seesama hääl – aga sa pole nagunii enam sina, mitte see mina, kes olid siiani, ja nõnda ei kehti sinu jaoks ka kõik selle eelmise kohta käiv…
Ma tahtsin pikendada mind ootavat hetke, ent mind kisti nüüd määratu jõuga minu all lebavasse ja ma ei olnud enam vastutav oma keha eest. Teekond tundus palju pikem, kui ma olin oodanud. See oli justkui kuristikku vajumine. Ent hetk enne, kui kaotasin sellest peadpööritavusest reaalsuse, tundsin, kuidas see endasse imev paiskas mind äkki enneolematu jõuga tagasi, nagu oleks viimasel hetkel selgunud mingi saatuslik ebaklapp. Minus jõudis vilksatada mõte – kui sarnane tolle vapustusega, mis tabas mu autot seal võserikuvahelisel teel…
Ja mu viimane tundmus oli, et paiskun õhku, ripun hetke kaalutult, mu tung vallandub tühjusse… ning ma prantsatan millelegi kõvale…
KODUTU
Ma ärkasin justkui eimillegi peale. Mu pea asemel oli midagi suurt ja kumisevat. Ihu külmetas. Kobasin kinnisilmi enda ümber, saamata aru, kus viibin. Kuidagi väga vaevaliselt mäletasin eelmist õhtut, ent mitte lõpuni. Millegipärast kartsin silmi lahti teha. Lõpuks siiski söandasin. Ja avastasin, et leban täiesti alasti mingil rohmakal asemel, mida võinuks nimetada kokkuklopsitud nariks. Mind oli katnud mingi linaliru, igal juhul mitte tekk (hiljem osutus see võimatult tolmu täis kardinaks), mis oli nüüd jalgade juures hunnikus.
Kaugemal ümbritses mind neli kaledat, krohvitud seina; kõrgest aknast, mille ees oli võre nagu mõnes kinnipidamiskohas, nirgus tuppa halli valgust, mis justkui pärinenuks sulalumisest hommikust.
Tõusin võbisedes, läksin otsima seda naist, kes ju pidi kusagil olemas olema, kuigi aimasin juba, et olen ärganud vales kohas, et siin teda pole, et olen veelgi sügavamal selles kummalises äraspidisuses, kuhu olin sattunud juba eelmisel õhtul (kui see ikka oli eelmisel õhtul?), aga oli tegelikult alanud ühest totrast telefonikõnest kusagil linnas ja saanud esimese tõuke ühel võsavahelisel teel.
Jah, peagi oli selge, et tegu on mahajäetud korteriga, just nimelt mahajäetuga, milles veendusin kohe, kui olin selle sopist sopini läbi käinud.
Eestuba oli täiesti tühi, kui mitte arvestada kaltsuhunni kut selle nurgas. Samas oli avali suuga ahi, kus oli millalgi midagi põletatud, võib-olla neidsamu kaltse. Ei mingit polee ritud pinnaga sektsiooni, veel vähem raamaturiiulit, mida mu peopesa oli selgesti tundnud.
Köögiseinal oli metalltilaga väike sinine pesunõu, mille all sangadega pesukauss, nagu ma mäletasin neid kuuekümnendatest linnasaunas. Tähendab,
