ei, Luule!” ei osanud ma midagi paremat leida.
Naine vaatas mulle imelikult otsa.
„Ei ole meil säärast inimest majas. Maret… elas korteris nummer kaks, minu vastas, aga tema on juba mitu aastat surnud. Ei jõudnud oma meest vanglast tagasi oodata… Seepärast ma arvasingi… Te olete siis ülevaltmehe juurest?”
Ma vist noogutasin pead.
„…Seda ma kuulsin öösel kära ja müra, mõtlesin, et keegi on sisse murdnud. Aga meil pole öösel voolu. Seepärast ei julgenud vaatama minna… Te siis olitegi sääl nummer neljandas või? Kes võtme andis?”
Jätsin ta küsimuse tähele panemata, mind huvitas hoopis muu.
„Kuidas ma koolimaja juurde pääsen?”
„Oh, koolimaja pole enam ammu. Pole õieti lapsigi. Mõni üksik. Kool on maanteed mööda kuus kilomeetrit minna…”
Ma ei kuulanudki teda lõpuni. Teadsin vaid, et pean selle koolimaja üles leidma. Hoovist välja astudes kohtasin ajamata habemega meest, kes läks pudelite kõlisedes kuhugi, vististi poe suunas. Küsisin talt teed bussi peale. Ta naeratas mulle oma katkiste hammastega ja lausus irvitades:
„Mida sa veel ei taha!”
Tuul oli maanteel vinge ja vastu, madal taevas puistas aegajalt mõne harva lumehelbe vastu nägu ja mu paljastele kätele. Olin alati vihanud säärast vesist ümbrust, niisugust luitunud ja justkui inertsist kulgevat elu, mitte elu, vaid oleskelu, olin alati vihanud seda aastahetke, kui talv juba koputab taevaservale, aga maapind on veel sula, kui hommikuti on hall ning looduski on üleni justkui alistunud, oodates vaid kõikekangestavat külma ja siis ükskord ka lund. Nüüd oligi säärane ilm, ja ma olin ilmselt maanurgas, millest rusuvamat oli võimatu leida. Kindel see, et ma polnud siin kunagi, ka mitte oma endises elus viibinud. See suurendas veelgi mu haledust enda vastu.
Ja tee oli tühi, liikluseta, ning ehkki nüüd oli päevavalge, ei olnud mu silm kohanud ühtki teeviita või kilomeetriposti. Nii nagu… nagu millal?
Järsku, mõne kilomeetri järel jäin postina seisma. Mu pilk langes esimest korda jalgadele – ma olin seal toas masinli kult midagi varna alt jalga kiskunud. Need olid mulle suured kotad, mustad ja kivisöepuruga koos, mis loksusid iga sammu juures. Ent alles nüüd panin seda tähele. Midagi oli veel? Ja siis meenus mulle, mida too külmetavate kätega naine oli öelnud. Ta oli öelnud: „…see on uus alevi koolimaja.” Ma sammusin vale kooli suunas. Sinna ei saanud viia säärane maantee. See koolimaja, kus mina, kus meie eile õhtul olime pidutsenud… seda polnud ehk olemaski!
Ma pöörasin ümber. Tagasitee oli mõnevõrra kergem, sest tuul puhus selja tagant.
Ja et mul polnud midagi muud teha, siis ma sõimasin astumise taktis, iga sammu järel naissugu ja eriti toda, kes oli end algul Luuleks nimetanud, kes oli mind ära teinud.
Siis, tunni või poolteise järel seisin uuesti tuttava ukse taga. Jalamati naabrusse oli sugenenud pudel. Tegemist oli piimaga, ehkki see polnud laiakaelaline, metallkilega kaetud piimapudel, nagu ma neid mäletasin, vaid tume šampusepudel, millele paberist nutsu peale keeratud. Midagi mõtlemata võtsin pudeli ja jõin selle tühjaks. Tundsin, kuidas piim mu sisikonna korisevana ellu äratas. Alles seejärel panin pudeli käest, aga oma teo varjamiseks tolle teise, postkastiga ukse taha.
Mulle tuttav uks oli kinni lastud, igatahes kalendrileheriba uksekeele vahelt oli kadunud. Trummeldasin nagu õige mees vastu seda. Uks avati üllatavalt kiiresti, nagu oleks too seesolija just mind passinud. Olin kindel, et avaja on nüüd too Luule ja mõnigi mõistatuslik asi asetub oma kohale. Mul oli koguni lausegi valmis, mille tahtsin talle öelda.
„Keda, millist Luulet!” röögatas suurt kasvu – kellegi moodi, aga kelle küll! – mees triibulises madrusesärgis, mida kutsuti vist meremehe hingeks, ja asetas käe uksepiida vastu, nii et mulle sai selgeks nii ta omanikuõigus ja nähtavaks ka käsivarrele tätoveeritud madu, keerdus ümber kortiku või mõõga.
„Siin pole mingit naist. Sellest peale, kui ma selle lipaka minema kihutasin…”
Ja siis, vaadanud mulle otsa, kahmas ta mul rinnust kinni ning tõmbas üle läve sisse.
„Kuule, sina, kust sa mu tööriided selga said… Ahah, sina siis oledki see, kes on minu elamises aelenud… Seda ma tundsin jah, vänged naistelõhnad ja ase segamini nagu seapesa… Mina tulgu töölt ja…”
Sel ajal ilmus ta selja taha teine, samasugune jõmakas. Mitte näo poolest, kuid milleski muus olid nad nii sarnased, nagu vaid vennad võivad olla. Neist levis higi lõhna, see oli piiratud mõistuse ja toore maskuliinse jõu kooslus, millega lähestikku ma pole kunagi end hästi tundnud, nagu ma ei kuulukski meessoo hulka.
Ning just sel hetkel, kui ma neist nõnda mõtlesin, lajatati mulle vägev obadus vastu lõuga ja see paiskas mu varnaalusesse hunnikusse. Ajasin end püsti nagu esimest nokdauni seediv poksija, teesklesin lüüasaanut, koondasin siis välkkiirelt kogu oma jõu ühte lööki, nagu kord kusagil koolipõlves tüütu ja tugevama koolivenna vastu, ning virutasin talle küljelt. Löök tabas jumaka kõrva või koguni meelekohta, suur mees kõikus, vajus siis nagu kott lõdvalt vastu seina ja libises üllatunud ilmel põrandale, samasse kohta, kus mina hetke eest.
Ent ma olin unustanud teise mehe. Kui ma siis kõledale korterisisemusele selja pöörasin ja mõttes teadsin, et siia ruumi ma enam eales ei satu, tabas mu selga tolle tõelise vastvabanenud vangi salakaval löök. Lendasin trepimademele, vastu trepikäsipuud, mis lõikus mulle valusalt selga. Seejärel valgusid mu silme ees laiali kõik vastasseinale kirjutatud roppused, mu silme ees oli veel hetkeks avali uks ja kellegi nimetu irvitav lõust, kuid siis kaotasin aeglaselt taju…
Ma ärkasin võimatult ereda päikese leekimise tõttu näkku. Ajasin end käpakile. See oli metsavahe, mõne sammu kau gusel mu näost oli gudrooni järele lehkav maantee mustkate. Must teelint hakkas juba eemal kaarduma ning möödus minust vaid meetri-poolteise kauguselt. Mind oli ilmselt sel lesse kõrvalisse kohta maha pandud, tõenäoliselt mööduvast autost välja lükatud. Umbes nii võisin arvata ka sellest, et mu kehal leidus hulk helli kohti.
Siis seisin juba kõikudes maanteeservas, käsi hääletamiseks tõstetud. See nõudis mult tohutut pingutust. Kord käe püsti saanud, ei tohtinud ma seda enam langetada. Pea kumises jäledalt, kogu ümbrus kumises, too kumin oli hetkel kogu ilmaruumi põhitoon.
Kuid õige varsti sündis kurvi varjus mürin. Püüdsin silmi rohkem avali hoida, et mürina allikat kindlaks teha. Mu käsi võbises, aga suutsin seda hoida. Kuulsin mürina järgi, et kiirus võeti maha. Siis mürin lakkas. Pingutusega silmad tõstnud, nägin endast kõrgemal kabiiniust ja siis avastasin, et ma mitte ei seisa, vaid üksnes põlvitan teepeenral.
Kusagilt tuli ometi niisugune portsjon jõudu, et suutsin haarata ilmatu kõrgel asuvast kabiiniukse käepidemest ja vinnasin end üles. Aga esimene, mida juhist märkasin, oli, et rooli hoidva parema käe randmele oli tätoveeritud nimi „Vasja”. Ta nägu, ümmargune ja heatahtlik, oli täielik Jevgeni Leonovi portree, võta või jäta. Mäletasin seda nime, teadmata esialgu, kes see Leonov on.
Autojuht Vasja suhtus minusse kõigist kõhklustest hoolimata rahulikult, küsis vaid, kas tahan linna. See jutt käis vene keeles ja ma tundsin, kui puine on mu vastuste keel, nagu oleksin ka omaaegsed kõige lihtsamad sõnad ja fraasid unustanud. Omaaegsed, jah muidugi. Mu sõjaväeaeg tundus olevat tüki maad lähemal, kui see oli olnud siiani. Millise siiani…?
Kabiinis haises õliste kaltsude ning metalli ja mustuse järele,
