rongil. Kusagil Ülemiste tulede aegu sai see veider ja lõputu päev otsa.
TIIA
Rongis, magavaid inimesi täis vagunis ei julgenud ma silmatäitki tukastada. Elvasse jõudsin hilisööl, linn oli inimtühi, tulesid ei põlenud, kuid tuttav tee juhtis mind justkui iseenesest Vellavere suunas. Jah, see oli too vana, teeauke täis ja käänuline tee, millele oli kümme aastat hiljem määratud kaduda. Nüüd veel kuidagi auklikum ja mõnevõrra pikem kui siis, kui seda teed kord esimest korda astun ja kohtumine Tiia ema ning kasuisaga alles ees seisab.
Ent nüüd läbi selle kiiresti hõreneva pimeduse astudes meenus mulle millegipärast üks selle teega ja minu loomu sega seotud halenaljakas juhtum… On sügav sügiseaeg, ma pean millegipärast hilise rongiga linna sõitma ja nõnda ma siis hakkangi läbi pimeduse ja pori Elva poole, praegusega vastupidises suunas astuma, saadetud naise ja ämma headest sõnadest, kuid kohe tee algul, lausa külavahel juhtub minuga ettearvamatu õnnetus – tõmban kogemata Turisti-nimelise saapa talla lahti ja see hakkab lapsuma, astumist segama. Kuna ma tagasi minna ei taha, sest pean tagasipöördumist halvaks endeks, siis võtan viimases hädas pükstelt rihma ja tõmban sellega saapatalla kinni ja lärtsin vahvalt edasi, jõudes isegi enne õiget aega jaama, seejärel Tšaikale, mis peatus Elvas alati vaid mõnikümmend sekundit; rongis varjan kui das oskan oma veidra manusega jalavarju kaassõitjate pilgu eest ja hiljem Tallinnas on mul teistkordne häbi oma porise ning äpaka jalanõuga astuda väga hoitud taksosse, mis sar naneb rohkem eramasinaga, ja et ontliku taksojuhi tähelepanu oma saapalt kõrvale juhtida, jahvatan pidevalt mingit olmejoba, kuni oleme ükskord meie Pelgurannas asuva maja ees…
See meenutus, tegelikult ju tulevikust, muutis mu astumise nüüd kuidagi rütmikamaks – seekord polnud mind ju midagi häirimas, välja arvatud… Pealegi oli kuiv mõnus suvelõpuöö – ja kuiv tee pealegi.
Ma ei olnud arvestanud siiski üht – et jõuan liiga vara kohale.
Kuid kas ma ei saabu siia tulevikuski sama rongiga ja sama hilja – või siis vara, oleneb, kuidas asja vaadata. Ja mulle viirastub, kuidas ma jõuan tuttavasse õue, astun aknaaluseid tokkroose kõrvale lükates otsaakna juurde, kogun end pisut, saan erutuse maha, tõstan käe ning koputan – nagu salaarmuke; aken vastab mulle kerge klirinaga, loen kümneni, umbes sel hetkel süttib iga kord sees oranži abažuuriga lamp, kardin lükatakse kõrvale, naisenägu surutakse vastu klaasi, mulle viibatakse ja poole minuti pärast surun esikus Tiia sooja keha enda vastu, tundes, kui külm olen mina ja kui ülekohtune on minu poolt naist nii hilja või ikkagi nii vara soojast voodist üles ajada. Kuid tema pole mu peale üldse pahane, vastupidi, rõõmus, et ikkagi tulin…
Ei, see kõik on võimatu, minu aeg pole veel niikaugel. Meie esimese kohtumiseni jääb täpselt seitse aastat ja see ei toimu siin. Ehkki võiks, ehkki võinuks toimuda neli aastat varem, kui ma tõeliselt esimest korda Elvasse satun. See koht asub siin lähedal, üle mäekupli ja järve saab sinna linnu lennult vaevalt poolteist kilomeetrit – seal on mu esimese tudengisügise ühiselamu, õieti küll Elva pioneerilaagri hoone, väike kobar hooneid mändide vahel…
Vellavere suunas lasus udu, küla magas, tulesilmitu oli ka äärmine maja väikese mäekupli jalamil – kaks tammekest, mille vahelt teelt õuele keerata, palju väiksemad kui ükskord hiljem, tiik, pöetud muru…
Astusin kui varas risti üle õue, kõhklesin hetke, aga ma ju tundsin siin kõiki hooneid, seepärast tõusin üles künkale, kust pääses üht otsa pidi mäkke kaevatud tallihoone pealsele. Puutrepp oli kindel ega kõikunud. (Hiljem on see ebakindel ja pehkiv. Ühel meie esimestest suvedest pildistan trepil istuvat Tiiat – ta ei vaata sel fotol üldsegi mitte minu, pildistaja poole, vaid kuhugi kaugusse, pilk korraga eemalolev ja iseendas. Tagantjärele tundub see mu Tiia-fotodest kõige õnnestunum. Selle foonile on jäänud noor haavik, mida me järgnevatel aastatel aina harvendame, sedamööda kuidas mets tallihoonele läheneda söandas.)
Selles vana tallihoone katusealuses veedame mõnedki suveööd. Neist on mõndagi mäletada. Ja ka metsast, kuhu ma Tiia kättpidi mõnelgi korral vastupuikleva ja häbelikuna tarin, endal tekk kaenla all, sest ei jõua ööd ära oodata ja pealegi on toaseinad nii reetlikult õhukesed…
Mu ettekujutus oli õige, hetkel oli mets oma eelmise võimuga jõudnud tihedalt vastu talli saviseinu ja haavade oksad puutusid juba katust. Aga päikesekuuma alles säilitaval ja pisut kopitanud tallipealsel oli ka sel eelsuvel paari sao jagu õueheina, nagu ma käsikaudu kindlaks tegin. Kuid siin magati juba ka nüüd – mu käsi kobas põlvili edasi liikudes asemeriideid, siis vana saanikasukat, mis pärines ilmselt ajast, kui siinsamas all elas hobune. Õnneks ei olnud kellelgi majalistest olnud tuju sel ööl lakapealsel magada.
Ükskõik mis, aga mu väsimus sellest kirjust päevast – ja kas vaid ühest päevast! – oli nii kõikehaarav ja – hävitav, et ma uinusin kui tapetu, ilma et oleksin jõudnud mõelda, mis juh tub siis, kui keegi majalistest enne mu ärkamist siia satub ja mind eest leiab. Kes ma nende silmis olen? Ilma kahtluseta – lihtsalt maanteehulkur. Ei, kui see oleks mu tulevane ämm, mind ta küll üles ei ajaks, rääkimata minemakihutamisest. Sest, lõppude lõpuks, mis kuritegu sees siis ikka on – talli pealse ukse ees polnud ju lukku, üksnes vaid haak…
Ärkasin täiesti heledas päevas, leherohelusega segatud valgus ulatus sisse kõigist katusepragudest. Katus tundus juba sama rabe kui ükskord minu ajal. See oli mu esimene mõte, kui ma aru sain, kus viibin. Kobasin oma nägu, nagu kartnuks mingit enda põhjalikumat kaotamist; ma ei leidnud küll midagi teistsugust – ainult habemetüügas oli ööga pikemaks muutunud. Nähtavasti polnud ma eelmisel päeval midagi sellist teinud, mis oleks Aega kuigivõrd häirinud. Ehk. Kuid päris kindel ei võinud ma olla. Igatahes oli väljas endiselt suvi. Kas aga seesama?
Jah, kui mitte arvestada vestlust tolle Arminiga seal saunas ja talt viierublase vastuvõtmist, ei olnud ma muul moel tegelikkusesse vahele seganud. Muus osas olin libisenud kõigest sellest läbi nagu mingi pildi sees ja sellest jälle väljaspool liikuja. Ja too rahagi oli peaaegu ära kulunud, minu käest lahkunud, kui ma Pihkva rongile pileti ostsin.
Avasin ettevaatlikult tallipealse ukse ja riputasin jalad üle ukseläve. (Nagu millalgi tulevikus, unustanud hetkeks, kes ma praegu olen.) Mäekupli ja metsa ja alla jääva maja ning Vellavere-poolse ja üldse kogu lähima ning kaugema maailma kohal lasus helesinisena ja rõõmsana päeva kerge sinise linnumuna värvi kuppel. See oli üks neid haruldasi hommikuid, milliseid mäletasin tõesti vaid kõigist eluhäiringutest vabast lapsepõlvest, mis olid samal ajal pärit ka kui eelmisest elust. Või nagu mingist ammuloetud raamatust. Jah, see oli seesama noor ja ergas ja valus tunne, mille Tammsaare oli kirjutanud oma karjapoisi tähtsa päeva hommikuks.
Ent kohe kuulsin, et maja poolt kostis pilli- ja lauluhääli, mis tähendas, et seal oli mingi pidu või tähtpäev toimumas. Kuidas ma nüüd sinna järsku ilmun? Ja kellena? Ent taganeda oli võimatu, ma pidanuks selle peale mõtlema pisut varem. Ja juba ma kujutasin ette, kuidas seisan minuti pärast majalävel ja mulle avab kirjus kleidis, elevil näoga, blondeeritud, piits peenike Tiia, nagu teda sellest ajast üksnes fotode järgi tund sin, ning vaatab… vaatab mulle otsa kui võhivõõrale, kes ma tema jaoks ju olengi.
Üks mis kindel – ma vaid heidan pilgu, üheainsa pilgu temale, vabandan ja lähen kohe oma teed. Kuhu, seda ma tol hetkel ei teadnud. Vastasel korral riskin kõik siinse tulevikus kaotada, käänduda sootuks võõrale rajale, sattuda endale täiesti võõrasse aega…
Kogusin end, pühkisin kõrred riietelt ja juustest, astusin mäest alla. Õues polnud õnneks kedagi, vaid üks lahtiste ustega Moskvitš seisis keset seda. Välisuks oli pärani lahti, inimeste lauluhääl ulatus endiselt, aga nüüd juba valjemini minuni. Kõhklesin veel korra, siis koputasin avatud uksele. Hetke pärast ilmus köögiuksele mu tulevane ämm. Ma olin üllatatud, kui nooruslik ta välja nägi. Siis meenus mulle,
