taga. Ometi pole ma sel hetkel enam ajaväline, nagu olen seda praegu…
Õnneks ei vaadanud Tiia kordagi tagasi ja keeras mööda tuttavat kruusateed kodu poole, ning mina pidin minema tagasi. Kuhu mul minna oli! Vaid vaksalisse.
Hilisõhtustes ja eriti öistes vaksalites, nagu ma hästi mäletasin, on midagi sõnastamatult nostalgilist. Ühtaegu nii vaksalites endis kui ka inimestes. Vaksalite õhtune ja eriti öise elu sumbuursus, korratus võiks vabalt olla elu enda käestmineku ja hooletuse näiteks. Vaksalites võiksime veel praegugi näha, milline võis olla elu sõja ajal, toiduvaestel aegadel.
Ja justkui selle mõttekatke järjena nägin Elva jaamahoonesse sisenedes esmalt kaht võõrast, kes konutasid jaamahoone nurgas – vanem mees ja peaaegu poisike, nende vahel põrandal jämedast riidest kott, mille küljes kaks köidikut, et saaks koti selga võtta. Ma polnud juba kaua aega midagi taolist näinud, ma peaaegu ei mäletanudki säärast – jumal tänatud, et kotipoiste ajad olid möödas. Kuid need kaks olid kui kaja, kui meeldetuletus. Võib-olla oli hoopis tegu mustlaste, igaveste teelolijatega. Aga nemad mind praegu ei seganud.
Istusin tunni või poolteist kaledal pingil, pea toetatud vastu pingi seljatoesse lõigatud tähti MПC, mis märkisid NSVL Teedeministeeriumi, ja üritasin tukkuda. (Mida ma saan aastaid hiljem palju kordi tegema oma nii-öelda metsikutel matkadel itta, mis viivad mind BAMile ja kaugemalegi.) Aga uni ei tulnud üldse. Päeval nähtu oli nii selgelt silme ees. Peas kõlasid tolle teise sõnad, mida olin vahepeal püüdnud unustada, ja nüüd alles adusin selles viimases lauses seal kohvikus järeleandmatust ning isegi ähvardust. Ja ma mõistsin, et niisama too noormees Tiiast siiski ei loobu.
Siis pöördusin iseenda olukorra juurde tagasi. Ja järsku välgatas üks mõte, mis pidanuks juba varem tärkama – selles väikelinnas oli siiski veel üks koht, mida ma ju hästi tundsin ja kus saaksin ilmselt öö paremini mööda saata. Tegelikult olin selles linnas mitu kuud elanud. Või õigemini – saan elama esimese kursuse verivärske tudengina: Elva pioneerilaagris, aadressiga Pioneeride 2, kuhu esmakursuslased pärast laagri lõppu majutatakse, sest Tartus on ühiselamukohtadega kitsas. Meid on seal lõbus seltskond poisse – biolooge, keemikuid, füüsikuid, arstiteaduskonna omi. Samal ajal kui peamiselt filoloogiplikad on määratud Peedule samasugustesse kergetesse suveelamutesse. See on ühtlasi esimene elukarastus valdavalt keskkoolipingist tulnuile, enne kui üldse õppima saame hakatagi. Ja enne veel kolhoosikuu – viljakuivatid, saekaater, kartulipõld.
Seal laagris peaks just praegu olema lühike tühjuseaeg – viimane vahetus lapsi, see tähendab pioneere lahkunud ning uued tudengihakatised alles tulekul…
Laager asus, nagu ma hästi mäletasin, künkal, harvade mändide vahel. Laagrivärav oli praegugi pärani, kooldus vineerplakatil fanfaari puhuv signalist, kes näis igati sobivat sellesse aega. Igal juhul tervitas ta mind rõõmsalt ja lubas, et ei lase mul uuel hommikul teps mitte sisse magada.
Männitüvede vahelt läigatas kolmat korda selle päeva jooksul Verevi järv, nüüd juba hämaramalt ja tüünelt. Kõigi laagrihoonete uksed olid muidugi kinni, mõned alumise korruse aknad vineertahvlitega umbselt kinni löödud.
Mul polnud raske meenutada, kus asus ladu. Tagumisel aknal olid ees küll sõrmejämedused trellid, kuid sealsamas maas vedeles raudkang, nagu olnuks kellelgi juba enne mind vaja olnud siia sisse pääseda. Mida tõestas ka kergesti avanev aken. See oli just too ruum, mida olin lootnud – pesuladu, täis tekke ja vanunud patju ja ärakustud madratseid. Polster dasin akna paari madratsiga ja vajusin sügavale selle kuhila sisse.
Signalist ei maganud hommikut sisse. Ta äratas mind õigel ajal. Kuid midagi oli ometi valesti. Selle hommiku ilm oli kuidagi liiga karge ja üksikud põõsad olid alles hiirekõrvul. Aeg oli uuesti tagasikäigu saanud. Ent kui palju? Ja siis märkasin, et kahekorruselise peahoone ukseava paiskab õuele mändide alla trobikonna pooluniseid noormehi, kes olid pioneeride jaoks nagu liiga suured. Need olid tudengid, kiirustamas jaama. Imelik olnuks ennast nende hulka sobitada.
Jah, ma olin selgelt sattunud kevadesse. Mingi mu eelmise päeva liigutus või tegu oli jälle häirinud Aega, mis oli leebe määratlus mind pidevalt jälitava ja tagasisuunas kandva jõu kohta.
Ja samas olin rohkem kui kindel, et leian hommikuselt rongilt nimelt ka Tiia. Niisamuti, nagu olin nüüd kindel, et ma sõitsin tolles teises tegelikkuses igal hommikul sama rongiga, tihti samas vagunis temaga koos Tartusse, võimalik, et mõnikord lausa vastaspinkidel – aga siis puudus mul võime teda ära tunda, siis oli minu jaoks tõesti liiga v ara! Nii nagu tema jaoks nüüd. Ainult et sellest polnud minusse mingit jälge jäänud. Kas me nõnda vaatamegi elus paljudest inimestest mööda? Või on mälu sedavõrd valiv?
Viimasel hetkel üritas vagunitrepile saada too tumedapäine intrigaan sealt kohvikust. Tundsin ta kohe ära. Ta oli siiski järelejätmatu. Või ikkagi tüütu. Ja säärane pidin nüüd olema ka mina. Seekord oli eelis minul, seisin juba tamburis, rong vilistas, nõksatas. Too teine oli juba üht kätt pidi trepikäsipuu küljes. Ja siis tegin midagi, mis tunnistas, et ma polnud tõesti enam mina, vaid keegi teine, keegi mõtlematum ja halvem. Ma tõstsin oma porise jala (kunagi oli juba nõnda olnud, aga seekord olin jalad Vaikse järve äärsel soonikul mudaseks saanud!) ja tõukasin teda, sisistades läbi hammaste:
„Kuradi nolk sihuke, kuhu sa trügid!”
Ta lõi vaaruma, juba alumisele astmelauale toetuv jalg libises maha, käed hoidsid veel käepidemest kinni, kuid mitte kauaks. See kõik oli kui stseen mingist filmist. Puudus veel, et liikumahakanud rongi hoog kisub ta pikali ja ma olen põhjustanud lausa õnnetuse. Kuid õnneks piirdus kõik vaid perroonil vaarumisega.
Samas teadsin, teadsin kohe kindlasti, et olen tekitanud tõsise häiringu praeguse ja tulevase suhtes, kuid ma ei hoolinud sest. Nagu tihti elus lõi emotsioonilaine tugevalt mu üle kokku ja kainusehääl jäi alla.
Kõndisin läbi kõigi vagunite, kuni Peedu kohal leidsin ta tõepoolest üles – Tiia istus eest teises vagunis. Ta oli täiesti üksi, endassetõmbunud ja üksildane nagu inimene, kes arvab, et ei lähe kellelegi korda, kes arvab, et keegi teda ei vaata ega teda rongis ei tunne. Ta eksis.
Jäin teisele poole vahekäiku poolviltu tema vastu istuma. Jälgisin teda tähelepanelikult. Kui rong Tõraveres peatus, võttis ta põlvil olevast portfellist noodid ja jäi neid uurima. Ta oli jala üle põlve tõstnud, ta üks käsi püüdis tagajärjetult mässida ümber sõrme juuksesalku, mis oli selleks liiga lühike. Mis tunnistas, et ta oli hiljuti lasknud juukseid lõigata. Kuid kohvikus olid need taas poolpikad!?
See varane rong oli üldiselt tulvil uniseid. Kuid mitte kõik inimesed polnud sel tunnil rambed, alles öö mõjus. Seal oli üks seltskond, keda mäletasin hästi oma… tõelisest elust. Kaardi mänguseltskond, kel oli nagu mitmeid kordi varem puudu neljandast käest, sest too oli millegipärast sellest ron gist maha jäänud. Ja nad pöördusid, nagu ka siis, pingirida eespool istuva paljaspea poole. Mitte küll päriselt – juukseid sel mehel ju oli, kuid vaid ta suurte kõrvade kohal, mujal olid need taandunud. Või nagu ma kusagilt hilisemast ajast ja venekeelse vaimukusena mäletasin – umnõi volos pokidajet durnuju golovu. Noh, tema puhul pidanuks ütlema küll vastu pidi. Need kaks puhmakat olid nagu väikesed nahkhiiretiivad, mis meest ta elus edasi viisid. Ning tõstnud vaid korra pilgu raamatult, mida ta käes hoidis (ma arvan, et see oli Ovidius, võib-olla koguni ta „Ars amatoria”), heitis ta neile vaid põgusa pilgu ja tsiteeris midagi ladina keeles, lisas siis sulaselges eesti keeles ja peaaegu sedasama, mida lausub kunagi… varem:
„Kaarte mängima! Aega põletama! Mitte mingil juhul! Näete, ma loen. Ja kui ma ka midagi ei teeks, siis ma ei tuleks ikkagi. Ma siis lihtsalt mõtleks. Ma ei usu elu juhuslikkustesse. Ja kaardimäng on üks selliseid. Juhuslikkusel on oma piirid ja muuseas ka oma reeglid, armsad kaasreisijad! Nii et…”
Nii
