ajad sellel jõel on pääsmatult möödas –, ja ma ei näe ka rebast hiilimas ühest metsasiilust teise üle lumivalge nõlva, mis on kui täiskirjutamata lehekülg; jah, me majas saavad olema üürnikud, ja tahavad nad või mitte, nad aitavad kaasa maja võõrdumisele ja selle lagunemisele, nii nagu seda soo dustavad kõik võõraste seinte vahel elunejad, olgu linnas või maal.
Mäletasin ähmaselt, et ma olin, sain olema ühes oma kirjas selle vastu, et ema sealt ära tuleks „igava alevirahva hulka”. Ja tema oli mulle vastu kirjutanud, et kannatab viimastel aegadel üksinduse all ja tahab „inimeste sekka”. Jah, nõnda oli tema seda loomade äramüümist ja ümberasumist põhjendanud, ning minul ei jäänud muud üle kui keerata kogu oma etteheide järgmises kirjas naljaks – see samm heaks kiita ja lisada, et just nõnda kõlas üks Gorki raamatu pealkiri. Muidugi põgeneb ta selles uues minevikus eluraskuste eest, pealetükkivate mälestuste eest. Sest kõik me kodus tuletas talle meelde elu ülekohut. Jah, ema polnud kunagi eriti talunud üksindust, ka lihtlabast päevaks-paariks üksinda jäämist. Nii et ma lausa imestasin, kuidas ta kõik need aastad pärast isa surma ikkagi vastu pidas. Tõsi, tal oli ju veel üks laps peale minu, minust noorem õde, kuid temagi oli ju põhilise aja koolis…
Sel kohal lõppes mu mõtisklustele lubatud aeg. Ema soovis teada saada, kust ma pärit olen ja kes on mu vanemad ja nõnda edasi seda tutvumisrada pidi, nagu on ikka kombeks Võrumaal.
Ja ta pöörduski minu poole võru keeles:
„Tii man on midägi tutvat. Väega-väega tutvat. Ei tiiä mis joht, aga nii tutvat et… Kost kotusest tii esi perit olõtõ?”
Mind läbis võpatus, nagu võiks tema, mulle kõige ligem inimene, siiski ulatuda läbi selle valekoore, millega Aeg oli jõudnud mind polsterdada.
Pidin kiiresti vastama, ja samas pidi see olema kahtlust kustutav.
„Avinurme,” heitsin köögiõhku esimese kohanime, mis pähe tuli.
„Ei, säält pole külh elu joosul kidägi tundnu,” ütles ema ohates ja läks siis edasi üle kirjakeelele.
Tundsin – ma ju tundsin teda! –, et tal kibeleb keelel juba järgmine küsimus. Et kas olen poissmees või naisemees.
„Mu naine on laulja,” vastasin talle üsna mõtlematult. „Tallinnas,” pidasin vajalikuks juurde lisada. Mis oli vale ja polnud ka. Las emale olla enne õiget aega teada, kes ta minia saab olema. Kuid kas mul oli selleks lauseks õigus, see on kindlasti jälle üks minupoolseid vahelesegamisi Aja kulgu, nagu ma seda olin juba harjunud nimetama.
„Temaga on vist küll raske koos elada,” ohkas ema ja vaatas mulle kaastundlikult silma sisse, nagu ootaks ilmtingimata jaatamist. „Ma olen kuulnud, et nad on tujukad, kõik need näitlejad ja lauljad ja tantsijad? On või?”
Ma ei teadnud, mida vastata. Ma ei olnud kunagi mõelnud, kas Tiia on tujukas, kas ta on kiusakas. Vastasin vaid kerge noogutusega, mis võis tähendada mõlemat – nii ei kui jaa.
Imelik, et ema sõnade mõjul tekkis mus nagu tasalülitus sinna kaotatud aega, ja hetkeks oli too elu justkui teatriprožektoreist valgustatud.
Tõsi, tõsi, mõnigi kord tõi Tiia tõesti koju kaasa oma lavaelu üleelamisi, artistide omavahelisi pingeid, sagedamini etenduse emotsioone, mis väljendusid peamiselt mingil trans formeerunud kujul: ta tuiskas korteris sihitult ringi, justkui midagi kadunut või hoopis puuduolevat otsides, leides selle käigus ridamisi asju-toimetusi, mida mina, harvem lapsed olid tegemata jätnud. Mõnikord laienesid need etteheited ka minu iseloomuomadustele, nii et rõhutati näiteks korra tunde puudumist meis kõigis, aga minus eriti. Aga, noh, igas kodus on ju alati midagi tegemata ja korrast ära. See oli siiski ka mõistetav, artistist inimene on tundlik, ükski inimene ei suuda kohe ühest olekust teise ümber lülituda… Kas mitte seda kõike polnud tahtnud ennetada too tõmmu joe seal Elva jaama kohvikus?
See, mida ma tahtnuks talle tõeliselt vastata, kõlas pisut teisiti:
Oh ei, ema, me elame sõbralikult. Mina ei ole, mul pole õigust olla teatrile ja muusika peale kade. Vastupidi, kõik tema ümber lehviv muudab ka mind, ja ma loodan, et teeb mindki pisut teiseks. Ei, ma olen temaga rahul!
Kuid muidugi eelistasin vaikida. Sest selles olukorras polnud mul luba Tiiast kuigivõrd rohkem rääkida.
Emagi jäi kohe vait, vaatas mind taas tähelepanelikult, palju suurema tähelepanuga, kui oli vaadanud üks teine temaealine naine – ma mõtlen Tiia ema. Langetasin pilgu, silusin habemenoorendikku, mis kasvas minuga kogu aeg juhtuvast hoolimata endise intensiivsusega, pealegi polnud mul seda ajada mingit võimalust. Mulle tundus, nagu uuriks ema nüüd iga mu näojoont, püüdes tabada nende tagant teisi, talle sobivamaid. Vastasin pelglikult ta pilgule, jätsin vist väga ebaleva mulje, sest ta millegipärast vangutas pead, ehkki ma ei võinud teada, mille peale. Ta nagu oleks mulle ette heitnud, et jätsin suurema osa sellest jutust, mis teda huvitas, enda teada.
Aga see vaikiv meelisklemine kestis vaid paar hetke, siis ema hüüatas, nagu taibanuks, et midagi olulist jäi seal kapi juures ju pooleli.
„Tii ei olõ jo ilmadu kavva midägi süünü!” hüüatas ta ja juba kääksatas uks ning ma nägin, kuidas ta kiirustas üle pimeda õue – üksnes tume kuju, ei midagi muud – aida poole, kus hoiti suuremaid toiduvarusid. See oli nii temalik, mõelda kohe inimese kõhule.
Mind jäeti üksi kööki. Laual oli nuga, leivanuga. Nii sobivalt mu ees. Mul oli võimalus see reetlik pliiats ära teritada.
Märkasin, et noale jäid grafiidijäljed, aga mul polnud aega neid kustutada. Saagu leib pealegi pisut grafi idiseks, lapsena sõime ju sedasama elementi, süsinikku, ainult et ahjusütena.
Poole teritamise pealt paelus mind paberileht, mille taga ema oli istunud.
Sain kohe aru – see on kiri. Ja kui ma olin vaid pilgu mõnele reale heitnud, siis oli mulle kohe selge, et kiri on pojale. See tähendab – mingis mõttes minule. Sest teisi poegi tal ju olla ei saanud. Ja seejuures kiri sõjaväkke. Ent kuidas saanuks ma olla korraga nii siin kui ka seal? Kes ma… ja kus ma pidanuks nüüdsel hetkel tegelikult olema? Ükskõik mida, kuid nõukogude sõduriks saada, uuesti seda vaikset õudust läbi elada ma küll ei soovinud! Kõik minus tõusis selle võimaluse vastu.
Aga… kiri ise. Nagu ikka, oli ema tekst väga väheste kirjavahemärkidega, väikeste armsate kirjavigadega ehk nagu ma omal ajal olin seda nimetanud – täielik dospassoslik tekst, kui silmas pidada just kirjavahemärkide eiramist.
„Armas poeg Enno,” oli ema alustanud,
„Sa oled nüüd juba pea aasta aega olnud sõjaväes aga mina ei harju sellega ikka ära mis kõik võib sääl juhtuda süda valutab kogu aeg sinu pärast olen ka unes sind näinud ükskord küsisid ema kas sul veel suitsuliha on tahaks kodu suitsuliha süda on vahel nii vesine. On küll poja tahtsin sulle sääl unes öelda aga ei saanud Saadan sulle varsti paki panen sisse kaks paari villaseid sokke ise kudusin Kas tohib sokke kanda või ainult jalarätte Olen kuulnud et esimese aasta omadega käiakse halvasti ringi ära sina vastu löö ei tohi ennast alandada Aga Sina ju ei kirjuta sellest midagist armas poeg kirjutan sulle sügise õhtul kodus on kõik korras. Sinu tädi Lilly käis ükspäev siin käskis küsida kas mett tohib saata…”
Sellel kohal olin ma uksele koputanud. Mu pliiats oli nüüd terav, mul oli praegu ka paber käepärast. Ma võiks talle siinsamas vastuse kirjutada, kui ta vaid mulle selleks aega jätaks. Ent mu mõte oli mitmeid kordi kiirem! Ja juba lendas see vastuse tekst mul läbi mu pea. Kuid kelle tekst küll – kas praeguse, siinse minu, kes mäletas kõike sõjaväes
