oli eeter, ema eluergasti ja imeravim! Eeter oli tema meelest kõige vastu hea. Või vähemalt illusioon, et see kergendab kõiksugu ihuhädasid. Aga muidugi oli see vahend ka melanhoolia vastu, mis sügisel siin maal elavaid inimesi ründas. Seda rohtu (kuidas sa muidu nimetad!) tarvitati siinkandis, piiri ääres ammust aega. Mäletasin seda oma lapsepõlvestki. See pudelike, nagu toonagi, oli küllap saadud-hangitud mõnelt apteekrilt – võibolla aleviku omalt, aga tõenäoliselt siiski Läti poolelt, see tähendab Hopa linnast, mis ei asunud siit kaugemal kui pool tosinat kilomeetrit. Hopa apteekrilt osta oli isegi ohutum mõlema osapoole jaoks – kaup käest ära, pealegi kohe üle piiri, ning raha taskusse! Säärase pudelikese tegelik apteegihind, teadsin kusagilt-kelleltki, oli rubla kopikatega, kuid edasi müüdi seda umbes kahekümne viie rublaga.
Nii et ema tahtis just sel õhtul eetrit võtta. Mina, sissesadanud võõras, olin talle lihtsalt heaks ettekäändeks.
„Kas te teate, mis asi see on?” küsis ema pudelikest kõrgemale tõstes. „Eeder.”
„Olge mureta, Peipsi-venelased tõid meile vahel seda kraami ja ma oskan seda ka võtta,” vastasin talle, mis tähendas, et ma pakun ennast talle koguni seltsiliseks.
Tõesti – ma tahtsin huvi pärast teada saada, mida eeter teeb minu vaimule mu praeguses kummalises, võltsis olukor ras. Kas mõjub samamoodi nagu vanasti? Mäletasin, et vaid väike kogus eetrit muutis su olemise mõnekümne sekundiga erakordseks kergeks. Õige doosi korral võisid loota kahe kõnele Jumala endaga. Mis on ju ka kõigi narkomaanide lõp lik soov. Jah, äärmine kergus. Kõigi mõtlemissuundade era kordne üheaegsus. Kõigi ajatasandite ristumine ja erakordselt kiire vaheldumine. Ja vastused sinus sel ajal ärkavatele küsi mustele. Kui vaid jõudsid küsida ja sul oli soovi teada saada ka vastuseid. Kas midagi säärast ei vajanud just mina antud olukorras!?
Mäletasin sedagi, et esmajoones nõuab eetri võtmine ja sellele järgnev aeg vaikust ja rahulikkust, veel parem oleks, kui eetritarvitaja heidaks pikali. Sest sõnad kõlasid selles kummalises uimas kui lõhkevad kahurikuulid, mis tabasid su mõistust.
Kõik need tingimused olid hetkel täidetud, isegi ase oli ema kätega valmis tehtud.
Nõnda siis valas ta kõigepealt ettevaatlikult mulle pisikese pitsitäie. Tuba täitis kohe eetri intensiivne äravahetamatu lõhn.
Hoidsin vilunult hinge kinni. Pitsitäis kihutas kui tulise vankriga mu sisikonnakeskmesse – ja mu peas hakkas mõneteistkümne sekundi järel kuidagi hoiatavalt tinisema.
Seejärel kallas ema endale, õigemini, ta pistis paar suhkrutükki pitsi sisse, et need imeksid eetri endasse ja kergendaksid tal selle võtmist.
Ema oli püsti tõusnud, valmistudes toast lahkuma. Ta nägu noorenes iga hetkega, ta naeris, siis tegi minu suunas keelava-kelmika liigutuse, et ma jumala eest nüüd midagi talt enam ei küsiks, ehkki kohe-kohe oli saabumas Tõe hetk, mil ma võisin teada saada ükskõik mida.
Ma sain aru, et nüüdsama lõpeb me kummaline kohtu mine. Mina teadsin seda, ja ka tema näis teadvat. Ja ta lah kus hõljuval kõnnakul toast, jättes mu sinna maailma, mille oli juba suutnud luua see väike kogus imelikku vedelikku. Ning uks ta järel sulgus haruldase aeglusega. Ja samas kohu tava, maavärisemisetaolise kriiksatusega. See lõikas katki juba alanud kerge hõljumistunde, mille mu hing oli just saavuta nud. Mürin vaibus aeglaselt ja taas saabus õnnis vaikus. Kuid mitte kauaks. Nüüd lendas läbi toa üks hiline kärbes, teki tades aeroplaanimürinat. Ent juba sel kärbsehäälel, nii nagu uksesulgumisel, näis olevat tohutu sügav tähendus. See kõik osutas millelegi. Kuid millele? tahtsin ma nüüd, kohe teada saada.
Mõte oligi juba omandanud oodatud kerguse, õigemini haruldase muutlikkuse, et mitte öelda lausa sähvivuse. Kõik mahtus ühte, äärmisel juhul paari hetkesse. Selle taga aimus juba too oodatud Täielik Teadmine. Kõige maailmas ja kaugemalgi oleva kohta. Nii olnu kui oleva kohta. Ja kohe ka tuleva kohta. Õigemini kõige selle kohta ühes koosluses.
Reaalsus juba vahetas dekoratsioone, haruldase kerguse kehas ja mõttes vahetas välja järsk masendusehoog. Nüüd olin korraga toosama ülikooli ühiselamu naabertoas elanud tulevane füüsik, kellest sai Puiestee tänava asutuse püsiklient, ja mu mõte, mu huuled vormisid tema lauset: „Ma olen juba ülikooli kolmandal kursusel, aga pole ikka veel suutnud luua ühtset väljateooriat ja seda väljendavat valemit!”
Hetke pärast oli hoopis minul see valem lausa käeulatuses. Ehkki. Ma. Polnud. Füüsikaga. Kunagi. Heas. Läbisaamises. Olnud. Mind… ajas… naerma… et… keskkooli… lõputunnistusel… oli… see… olnud… ainus… kolm… NÜÜD TEEN NEILE TAGASI… Eks ole, Albert Einstein!.. E = mc²… Maxwell… Einstein… Lähtume Nüüd Kõige Algusest, Eimiskist, Suurest Nullist. Sünnib AEG, muutub lõputusse kihutavaks MISKIKS…
Pigistasin silmad kinni. Alles jäi vaid pimetäpp, hele põle tav punkt, mis kaugenes, aina kauges minust, aina sügavamale. Ja mu sisemust haaras igavesti laieneva ning kestma jääva kosmose õudus. See tunne oli kusagil määratus kaugu ses ja samas väga minu lähedal…
Avasin silmad. Lootsin end leida mujalt, kusagilt mujalt.
Järsku avanes toasein, nagu olnuks see paberist, jaapani riisipaberist, ja läbi selle astus tuppa too mees, kel oli ennist olnud nii kiire köögist lahkumisega. Ema austaja. Ta hoidis käes pikka puupeaga nuga, mis oli meie pere seatapuväits, jäänud vanaisa aegadest. Aga ma olin ju selle noa oma käega pärast vanaisa surma peitnud õuel oleva aida kõige kaugemasse nurka, puust riiuli taha, et see enam eales kellelegi pihku ei satuks.
Tundsin, kuidas mind täitnud haruldane kergus tõstis mind voodilt rõhtsalt õhku ja see tõus ei peatunud enne, kui olin üleval lae all, tuppaastunu käeulatusest väljas. All voodil lebas vaid palitu, mille ema oli mulle toonud. Ja seal üleval lae all hõljudes jälgisin osavõtmatult, kuidas segane mees peksab noaga patja, nii et hanesuled lendavad laiali, ning seejärel palitut, mille all pidanuks lamama mina, Enno Poodnek. Või siiski keegi teine.
Kuid kohe hakkas seesama kergus mind kandma akna poole, aken avanes üksnes mu tahtest ja ma hõljusin välja, söetumedasse öösse…
JADWIGA
Ärkasin – ja see, mis veel kümnendik sekundit tagasi oli olnud peaaegu tõelus, muutus välkkiirelt illusiooniks, valeks olukorraks – ning too eelmine ja hea põgenes valgusekiirusel, jätmata ainsatki pilti või seletust, üksnes umbmäärase meeldiva sette selginevasse teadvusse, et olin taas viibinud justkui mingis teises, võimalikus elus. Jah, ma oli järjekordselt näinud und, et olen juba kodus! Siis hajus seegi teadmus.
Kuigi mõistus oli juba ärganud, oli mul ometi mõni aeg raskusi oma ümbruse ja keha tunnetamisega. Siis valgus raskus pikkamööda kõigisse liikmetesse. Ja nagu sadu kordi varem teadsin juba – ma olen ikka veel sõjaväes, nagu oleks see mingi lõputu, sisyphoslik seisund, millest ei vabaneta eales. Ja mulle ei jäänud muud lootust kui uus öö, mis sünnitaks uue unenäovale. Kuid sinna oli nüüd tohutu pikk aeg. Jah, uni on tõesti sõduri ainuke armuke, ainuke tõeline vabadus. Aga tihti eirati ju sedagi. Ja mind oli seegi kord äratatud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно
