krüsanteemid, mida mõnel pool kutsutakse ka talveastriteks; eks needki hilised lilled tõestasid, et sügis on juba tublisti edenenud. Kirja hele, margita nelinurk kiirgas mulle vastu ammuunustatud ja siiski mälusse liiga sügavale vajutatud aadressiga: Москва, Удельная, в/ч 16 660.
Nüüd viis ema külalise korteri kolmandasse tuppa, kus mind võttis vastu kasutamiseta ruumi jahedus ja kõhedus. Nõnda on ikka tubadega, mis kedagi ootavad. Mõnikord lootusetult.
Selles toas oli mulle muidugi mõndagi tuttavat, ehkki ma olin siin olnud nii üksikuid kordi, kuid ühest asjast oli mul hea meel – et kusagilt ei vaadanud vastu minu, see tähendab tolle päris Enno Poodneki fotot. Ma tõesti kartsin kohtuda enda teise minaga. Veel rohkem kartsin, et see annab emale võimaluse mind, kes ma praegu tolle Enno Poodneki pali tus seisin, ja toda fotol kujutatut võrrelda ja kes teab mille peale tulla. Ent teistpidi – me oleme oma emade südames, veel enam nende mälus alles, ning veelgi tugevamini nende kehamälus, aga seda on ühel meesterahval võimatu ette kuju tada…
Jah, minu käsutuses oli selles toas ka väike etažeer, kaks rida juhuslikke raamatuid. Ehkki nende juhuslike raamatute hulgas polnud neid kolme, mille ma saadan kord ema palve peale – „Aurélieni”, „Gabrielat”, „Jane Eyre’i”. Aga see juhtub alles umbes kahekümne aasta pärast. Ma saan siis ütlematagi aru, et need peaksid olema raamatud naistest ja ka armastusest ja sellest lähtuvalt just nood kolm valingi. Õigemini, ma võtan nad oma riiulist, otsustanud edaspidi ilma nendeta läbi ajada. Aga tema lausub ükskord nende raamatute kohta halva, igavikulise lause:
„Kui ma ära suren, siis saad need raamatud endale tagasi!”
Ma ei mäleta, kuidas ma pareerisin selle ta liiga enneaegse mõtte. Ütlesin vist lihtsalt, et ei taha sääraseid jutte kuulda. Ma oleks olnud nõus talle ära andma kogu oma mahuka raamatukogu, kui saanuksin tema elu kas või kuu võrra pikendada.
Kuid niipalju kui ma hetkel aina ähmastuvast tulevikust mäletasin – neid raamatuid ei saanud ma lõpuks ometi tagasi. Need jäid kuhugi ja kellelegi, kui ema enam polnud. Nagu raamatud ikka. Sest nad on ju tummad olevused, lepivad alati oma uue omanikuga, olgu see kes tahes. Ega ma lootnudki neid tagasi. See oli olnud kohe algusest mu väike ohver emale, kes polnud just suur lugeja.
Ema oli vahepeal jälle köögis või sahvris käinud, sest tal oli naastes näpu otsas kilekott, mille ta pani voodi kõrvale toolile.
„…purgike aedmaasikamoosi, teine hapukurke. Võtate hommikul kaasa. Jääme nõnda paremini meelde, mina ja mu ema laulud ja jutud. Ärge siis lahkudes unustage!”
Ma ei osanud teda kohe kuidagi tänada. Oli ju seegi, igakordne kaasapanemiskomme emale nii iseloomulik. Ja hetkel ma ei mõelnud selle kaasapandu üldisemale mõjule. Et kas mul sobib temalt midagi vastu võtta.
Nõnda pausidega täidetud kahekõnes suundus see õhtu veel sügavamale iseendasse. Ma tundsin, et naudin iga hetke ema seltsis. Kuid me jutt ei edenenud eriti. Sest kõik oluline oli ju üle käidud-küsitud. Oli veel võimalus, et ema küsiks lihtlabaselt: „Kuiss sis muidu kah elete?” Ja küllap ma leiaks ka midagi oma tulevasest perekonnaelust, mis võiks teda huvitada, kuid samas sellist, mis mind siiski ei reedaks. Kuid ega seda olnudki enam nii palju, mida ma eelnevast elust mäletasin. Seal Tallinnas vanades elukohtades käies olin mäletanud tunduvalt rohkem. Ja võimalik, et just see õhtu ema seltsis osutub tagantjärele veelgi suuremaks kustutajaks. Aga ma ei hoolinud sellest, nagu juba ütlesin.
Siiski, ema nagu viivitas ega tahtnud seda jutuajamist ikka veel lõpetada. Ega ju minagi.
Siis, järsku, ilma ennast tagasi hoidmata küsisin omakorda midagi. Midagi, mida minutaoline võõras ei pidanuks küsima.
„Kes see mees ennist oli?”
„Ah, um kah üts!” vastas ema, minnes jälle korraks üle võru keelele, ehkki oli püüdnud minuga vahepeal jälle kirjakeelt rääkida. Õigemini mõlemat vaheldumisi. See lause kõlas mu kõrvadele kui sõnaline paitus, kui kingitus ammusest ajast. Ja taas valitses meie vahel vaikus.
Alles nüüd meenus mulle mu noorem õde. Temast polnud veel kordagi juttu olnud. Kus tema võinuks sel ajal olla? Kuid ma ei saanud ju emalt tema järele küsida. See oleks mind ju reetnud. Ja samal ajal viibis õde Mirjam justkui kolmandana meie seltsis, vaadates oma tõsisel moel kord minu, kord ema otsa, et siis omakorda lausuda:
„Ennoke, kas sa ikka tead, kas ma olen sulle juba öelnud, mis sa oled emalt pärinud – sul on ema käed ja tema sõrmed. Vaata nüüd ise!”
Ja ma vaatasingi oma käsi, sõrmi välja sirutades, mis võis emale küll lausa veider paista. Kuidas küll loodus oskas või milleks tal oli vaja niisuguseid vigureid, et kinkis ühele pojale ta ema naiselikud käed! Palju loomulikum olnuks, kui need ema käed oleks saanud tema, õde. Aga ma ei tohtinud salata – emal olid ilusad saledad käed ja sõrmed, kõigist tema tehtud töödest ja vaevadest hoolimata.
Jah, oli nii kummaline, mida teadsid või mäletasid sinust sind teadvad, sulle lähedased inimesed! Ja kui erinevad olid nende seletused ühtedele või teistele sündmustele, sealhulgas sinu omadele, mõtlesin seal voodiveerel istudes, Enno palitu põlvedel.
Siis vaatasin tähelepanelikult ema käsi, mis lebasid tal süles. Ilusad peened sõrmed… ainult et parema käe keskmise sõrme küüs oli ebaloomulik, nagu oleks kunagi vigastada saanud. Ja sõrmeküünelt rändas mu pilk ema huultele. Ka seal, ülahuulel oli paksend, liigliha, nagu oleks seegi sama õnnetuse jälg.
Aga mina ju mäletasin, ma teadsin seda lugu. Ainsana peale tema enda, sest kolmandat osalist, mu isa polnud enam meiega. See polnud õnnetus. Need armid olid tekkinud tõesti üheaegselt. Isa käe läbi. Jah, see oli olnud suurim tüli, mis minu vanemate vahel vist kunagi oli juhtunud. Selle kaudu mäletasin neid mõlemaid nii selgesti. Mõni teine sündmus neid nõnda mu mälufookusesse ei tõstnud, kuivõrd isast oli mul üldse vähe mälestusi. Nad olid karjunud teineteise peale, kuni see muutus vastastikuseks ähvardamiseks ja lõp pes käsitsi kokkuminekuga. Me kodu aken oli olnud öösse pärani ja ema oli seisnud väljas akna taga, nägu verine, kar junud ning nutnud. Ja mina olin olnud väljas tema kõrval, valmis temaga koos kodunt lahkuma. See oli olnud mu vara sema elu üks välkvalgeid hetki, mitte järjestatud sündmuste jada, vaid just nimelt katkeline, justkui fotolambisähvatustest moodustuv rida, välja kistud ümbritseva tavalisusest, tegeli kult ju olematusest. Võib-olla seepärast, et selle tüli fooniks oli olnud suveööpimedus, mis neelas kõik muu. Kuid mis oli olnud selle tüli põhjuseks? See jäi mulle tollal, tol ööl mõis tatuseks. Nüüd teadsin vaid niipalju rohkem, et see oli olnud kohutav armukadedus. Ja armukadedusel saab olla vaid üks põhjus. Keegi kolmas. Naine või mees?
Kuid miks see meenus just nüüd, mitte varem, kui ma oleksin saanud talt järele küsida. Aga ma ju poleks söandanud seda teha ka siis mitte, kui ta elas, kui ta päriselt elas. Ja see mõistatus, kumb oli süüdi, jääbki mul teadmata. Alatiseks. Või ongi mõningaid asju, millest me ei peagi tõde teada saama, sest need puudutavad niivõrd lähedalt vaid neid kaht inimest? Kas see polnud nüüd juba tõesti ükskõik?
Kuid kus oli sel ajal olnud minust kaks aastat noorem vend – kas ta ehk magas tagatoas väikelapse õndsat und, millestki kuulmata, midagi teadmata? Ja kus oli kolmas laps, meie mõlema õde? Õigus, ta… polnud siis ju veel sündinudki, tema alge oli siis alles emas. Kas polnud just tema, sündimata laps, mingil kombel selle suure tüli kaudne põhjus? Ei tea, ei tea…
Aga ema oli veel nüüdki, neljakümne viieselt kena. Igal juhul mitte too vananev ja haiguste küüsis naine, keda ma mäletasin hilisemast ajast. Tema hilisemast ajast. Ehkki sedagi aega vaevaga. Ning miks tal ei võinud praegu olla mõnda austajat, kas või sedasama väheilmekat Arnoldit!?
Järsku
