tõesti tema, mu tulevase Tiia naeratus!
Surusin end tühja nurgalaua taha, ees limonaadipudel, ja jäin neid kaht tähelepanelikult jälgima.
Noormees oli ilmselgesti mu tulevasesse naisesse armunud. Tiia puhul, nagu öeldud, valitses algusest peale teatud ebalus, nagu sunnitaks teda, pealegi sünnipäevalast, millestki väga olulisest loobuma. See oli mingit laadi tüli, ehkki võis toimuda ka mõne tühiasja pärast, nagu armastajatel ikka. Ei, ma võtsin kohe sõna „armastajad” tagasi. Polnud vaja ära sõnuda.
Rääkis peamiselt noormees, sest Tiia ütles vahele vaid üksikuid sõnu. Need olid kui enesekaitseks. Kuna noormehe hääl oli tuhm, kandusid minuni vaid katked. Kuid neistki tekkis mul ettekujutus konflikti olemusest. Monoloogi kõige intensiivsematel hetkedel, kui too kutt Tiia suunas kummar dus ja käe välja sirutas, et tema põske puutuda, oleksin taht nud tõesti püsti hüpata ja karjuda: „Käed eemale! Ära räägi kätega, mees! Sa ju näed, et see asi teil ei klapi!”
Õnneks tõmbus Tiia ise eemale nagu kõrvetadasaanu ja noormees vajus tagasi oma pingile ning veenmine algas otsast peale. Ent Tiia raputas iga väikese aja järel pead. See otsustavus tema juures mulle meeldis. (Seda tuli minulgi hiljem kogeda.)
Hetk hiljem tekkis mul tõepoolest hull mõte. Mulle meenus, et mul oli rahakotis kaasas ka teine foto, kus me oleme mõlemad Tiiaga – sealsamas Genovas, Kolumbuse mälestussamba juures kellegi reisikaaslase klõpsatud. Tiia hoidis pildistamishetkel mu õlast kinni, igatahes mitte käe alt, vaid õlast, mis oli tema iseseisva olemise puhul haruldane liigutus ja meeldis mulle. Nüüd tahtsin tormata sinna laua äärde ja näidata, näidata seda fotot neile mõlemale, et see asi kiiremini ära lõpeks.
Kuid kui ma käe põuetasku poole sirutasin, siis selgus, et mul pole seljas ei seda pintsakut, mis klassikokkutulekul, et mul pole enam olemaski toda rahakotti, veel vähem selles olevaid fotosid, ka laste omi, tehtud Tallinnas Sauna tänava ateljees. Ja sündmus ise, too õnnetu kokkutulek, heiastus mulle nüüd vaid laialivalguvate piltide reana.
Just võimetusest tollele kutile seal teises lauas midagi tõestada lõi mul silme ees justkui pimedaks. Ma tõusin juba püsti, kui äkki juhtus nende kahe vahel midagi, mida ma olin kogu aeg soovinud, ehkki mul polnud selleks ju kõige vähematki õigust.
„Sa ei lähe! Mitte eales ei lähe sa teatrilavale! Ma ei lase sind käperdada neil donžuanidel ja kastraatidel!” karjatas noormees. Ah siis selles oligi konflikti sisu! Ja ta kasutas sama sõna, sama tegusõna, mida mina hetk varem olin mõttes proovinud. Kas see tähendas, et oleme milleski sarnased?
Aga mu tulevane naine jäi rahulikuks ja seletas midagi, mida ma jälle hästi ei kuulnud, kuid mis kõlas: „See pole ju üldse veel kindel, et ma ükskord laval laulma hakkan!”
Kuid too Raj Kapoori olekuga noormees kuulis vaid enda hullu sisendust.
„Muidu on me vahel kõik lõppenud!” karjatas ta, kargas püsti, takerdus lauaserva taha – ning kohvitassid, kaks veinipokaali ja ka vaas roosiga libisesid põrandale. Kostis nõude purunemise klirinat. See oli nii ootamatu, et ruumi sugenes surmvaikus, ettekandja, kes oli just tulnud tagaruumist, surus ovaalset puukandikut vastu rinda, ja juba tormas keegi kohviku omadest välja miilitsat otsima, kes tolknes alati jaamaesisel, kuid keda polnud kunagi siis, kui teda tõeliselt vaja läks.
Ma ei jäänud nii-öelda lõppmängu ära ootama. Aimasin ohtu iseendale. Lahkusin kiiresti kohvikust, jõudes veel näha, kuidas Tiia püüab ettekandjat aidata ja koos temaga põrandale kummardub – ja seegi oli nii hilisema Tiia moodi. Tumedaverelist joed sel pildil enam polnud.
Kellegi jälitamine pole just lõbus tegevus. Veelgi vastikum on teada saada, et sind ennast on kaua aega kõrvaltpilguga jälgitud, seejärel jälitatud ja seejuures mõttes iga su liigutust arvustatud. Tiia ei saanud, ei tohtinudki kunagi teada saada, et ma olin tol päeval nõnda kaua ta kannul käinud. Aga sel mõnekilomeetrisel lõigul käisime justkui koos, ehkki teineteisest täiesti lahus läbi suure lõigu meie kooselu.
Selle teekonna alguse juurde tagasi tulles – viie minuti pärast väljus Tiia jaamakohvikust ja hakkas kiiresti, tagasi vaatamata kodu poole astuma. Nõnda me siis möödusime keskkoolist, kus ta oli käinud, möödusime staadionist, Kaalepi majast, jõudsime Verevi järve äärde, mis meist paremal ilusas keskpäevapäikeses kümbles. Tiia astus kergel nõtkuval kõnnakul, peened päevitunud sääred kiirelt välkumas mu silme ees, ilma et oleks äratanud mingeidki patuseid mõtteid. Aja jooksul oli sel määratud muutuda naiselikumaks, veen dunumaks, eneseteadlikumaks, nagu muutuvad kõigi naiste kõnnakud. Ühtlasi teadlikumaks, et sind võidakse selja tagant jälgida. Aga hetkel võis tema järgi öelda, et kõndimine on ta kõige loomulikum, üks maailma tavalisemaid tegevusi ja et kõndija meel on taas muutumas kergeks ning pilvituks, sest see oli ikkagi tema päev.
Ma teadsin, et pean selle mineku endale silme ette jätma. Sest kui me esimest korda kohtume, on ta kõnnakult ja ka keha poolest teine. Et säärasena ei kohta ma teda enam mitte kunagi. Kuid ma polnud kindel, et suudan seda mäletada siis, kui…
Ometi ei tohtinud ma talle järele jõuda, teda peatada, talle midagi öelda, veel vähem öelda seda, mida mina üksi tean. Tema vaataks mulle seepeale kui segasele otsa ja paluks, et ma teda ei tülitaks – ja ma jääks rumalal ilmel sellele järveäärsele teele. Ning seesama põgus kohtumine rikuks kindlasti ära paljud põhjuslikud seosed. Ei.
Seal ta läks, minust lahus; ta keha liikus vabalt selle hele sinise suvekleidi all, see oli minu jaoks veel täiesti ligipääse matu, ühtaegu täis saladusi, nagu igal teisel temaealisel. Ja ta järel hõljus mingi tabamatu lõhn, mis oli nii mõeldamatu ses suvises, lõhnarohkes õhus. Hetkiti olin talle nii lähedal, et tundsin – tegu võib olla hoopis temast suveõhku maha jääva parfüümiga, mis oli ju üsna loomulik, sest Tiia oli lõh nade armastaja. Samas muutus see tähenduslikuks – ma olin selle lõhnaketi kaudu temaga seotud. See võimalikkus ja või matus temaga koos olla täitis mind mingi hullu igatsusega. Ja kahetsusega, et mitte kunagi tulevikus ei saa ma tundma sedasama, mida sel hetkel. Et ma võin temas edaspidi tabada midagi muud, kuid mitte selle suvepäeva, tema kahekümne viienda sünnipäeva aurat siin Verevi järve ääres, täiesti inim tühjal teel.
Ma oleksin tahtnud teada, mida ta mõtles või tundis, kuid see oli võimatu, sama võimatu nagu tungida kellegi unne, mis on nii muutlik maailm, täis kummalisi kujundeid.
Järsku tabasin enda suureks rõõmuks, et roosi, toda kohvikus nähtud roosi polnud tal ju käes!
Verevi järv kümbles suve viimases säras, järvepinna helklus tegi silmadele haiget. Randki oli tühi, ei ainsatki suplejat ega päevitajat liivaribal, ei ühtki ujujat väliujulas, ühtki vettehüppajat puust hüppetorniplatvormil. Ja siiski näib järv mäletavat siin toimunud ujumisvõistlusi, isegi Soome sini-valget ristilippu kahe maa ujumismaavõistluste ajast, mis oli olnud nii hiljuti.
Tiia, tahtsin korraga hüüda. Vaata ometi korra järve poole. Seitsmeteist aasta pärast ühel niisugusel päeval oled sa ise seal järvel – sina, Maia ja väike Oliver, te olete laenutanud vesijalgratta ja tallate seda keset järve. Ning just sel hetkel tabab teid ühe pealinnafotograafi fotoklõps ning jäädvustab ka minu jaoks, sest mind pole teiega. Ning polegi tähtis, kes see fotograaf on, vigaste kätega Faivi Kljutšik või Isi Trapido või Gustav German, ta pildistab suvist järve, sest on saanud kirjastuselt tellimuse teha mõned fotod ühe postkaardi jaoks. Ja just teie kolmekesi, sina ja lapsed, jääte nimetuina sellele fotole, sest järv ilma suvitajateta pole pildimeistri seekordne eesmärk. Ja fotograafil tõesti veab – just teie kolm oma kol lasel vesijalgrattal elustate parimal kombel seda järvevaadet. Muidugi müüakse seda postkaarti tuhandete kaupa ning teie kolm olete osa neist tuhandeist rõõmsatest ja asjalikest tervi tustest, mis lendavad ühest linnast teise, ühest Eestimaa paigast teise, aga keegi ei tea
