oligi olnud?!
Jah, mu ämmast kiirgas ikka ja jätkuvalt (eelnevalt?) sedasama heatahtlikkust, mis iseloomustas kogu ta olemust, ükskõik millise eluolukorraga ka tegu polnud. Seda head hoiakut oli tunda nüüdki, enne veel kui ma sõnakesegi oleksin lausunud. Maailmas on tõesti päikselisi inimesi, neid polegi nii vähe, mõtlesin ma.
Ja kui palju tuttavat oli selles majaski, mis oli praegu nii elu täis, kuid on ometi määratud ükskord saama tühjade mälestuste majaks, kuhu sõidetakse vaid sügiseti õunu korjama või sügislehtede koristamise eesmärgil, et mitte öelda pakku abieluväsimuse eest…
Ta ei imestanud, kui küsisin Tiiat – selgus, teda küsisid sel päeval nii mõnedki. Ja ma olin valmis, et järgmisel hetkel ilmub Tema ise ema selja taha, võtab tal ümber õlgade kinni, naeratab ja raputab pead koos oma lühikeste juustega – ei, te olete eksinud, te tulite Vellavere teeotsast juba mööda. Või – te eksite, me pole kunagi kohtunud! Ja minul ei jää muud kui tummalt iseenda sisemuses kisendada – kuidas siis nii, mina olen ju Enno, ära aja mind siit minema, mul pole kuhugi minna!
Kuid ämma vastusest – jah, tema äravahetamatu tämber, millest oli midagi ka Tiia kõnehääles! – sain teada, et Tiiat polegi kodus, et pidu käib lihtsalt ilma temata. See lihtsustas mu olukorda, mind läbis kergendus, siis aga kahjutunne. Edasisi küsimusi ära hoides ütlesin kiiresti, et olen ta koolikaaslane, jättes igaks juhuks täpsustamata, millisest ajast ja millisest koolist. Ju Elsa Kongo ei suuda mäletada, ei või teada kõiki Tiia koolikaaslasi. Vähemalt mitte poisse. Ja lisasin justkui vabanduseks, et pole temaga viimastel aegadel kohtunud, aga nüüd, mööda minnes…
„Tiiat ei ole, ta läks linna. Siiasamasse Elvasse. Ta pidi kellegagi muusikakoolikaaslastest kokku saama. Ütles vist, et Kaiega. Aga lubas vähemalt paari tunni pärast tagasi olla! Me ju kõik ootame teda…”
Selle järgnes kerge kõhklus, ju siis mu tulevase ämma pilk sattus mu riietele, mis ei sisendanud, mis ei saanudki isegi nii heatahtlikus inimeses nagu tema äratada nende kandja vastu täit usaldust. Aga… koolivendi võis ju igasuguseid olla, edasi jõudnuid ja…
Kuid ta kogus end kohe.
„Aga tulge sisse… Tiial oleks hea meel, kui jääksite teda ootama…”
Ta viis mind köögist läbi, maja avarasse otsatuppa.
„Olge siin, ma tulen kohe, pean vaid korraks piduruumi minema. Kuulete, juba hõiguvadki!”
Mind, üksijäetut, ründas tuba kohe kümnete pisiasjade ning seikadega, ehkki nägi ise välja pisut teistmoodi… kui ükskord tulevikus. Ja see oli ikkagi tuba, kus meie kunagi elame. Asjad olid enam-vähem needsamad, kuid nende paigutus oli ebaharilik. Soemüür oli muidugi krohvimata ja ebaühtlane, lagi papiga üle löömata, aknadki vanad, välja vahetamata. Ent mitmed väiksemad, seejuures tähenduslikud esemed olid omal kohal – hiina lakkmaal kummuti kohal, puust vutlaris tsaariaegne baromeeter ning kaks raamaturiiulit kaugemas toanurgas, mille vahel madal puhvetkapp. Kuid ahi oli juba nüüd uus, gofreeritud plekiga ülelöödud, kunagise taluahju välja vahetanud raudahi. Ning too oranži abažuuriga lamp, just see, mida olin öösel nii elavalt ette kujutanud, seismas lahtitõmmatava diivanvoodi kõrval, millest saab tulevikus me abieluvoodi kõigil suvekuudel. Kuulsingi selles kujutlusruumis juba naeru – algul Tiia heledat, siis meie laste omi… Väikestena viibivad nad terve suve siin, mina saabun üksnes napiks nädalaks või poolteiseks, kartes iga kord, kas lapsed pole mind võõrastama hakanud – tüüpiline meesterahva tunne, kui kaks naist võtavad laste kasvatamise täielikult enda kätte. Sestap oli isegi teatud annus kiivust nende kahe naise vastu, keda ma püüdsin mõnikord süüdistada oma, ei, siiski meie laste endasuunalisteks kasvatamises. (Aga see polnud midagi uut, tuhanded mehed on seda tundnud!) Ühtaegu oli see tunne ikkagi ka varjatud etteheide mulle endale, kes ma nendest noil aegadel kaugem olingi. Minu aeg, nagu Tiia armastas öelda, pidi tulema hiljem.
Selle vaistliku pilgulise ringkäigu toas ära teinud, pälvis mu pilku üks foto, mida ma polnud kunagi selles toas märganud. Foto seisis kummutil.
„See on Tiia isa,” ütles mu tulevase ämma hääl järsku mu selja taga, nii et võpatasin, nagu oleks mind mingilt taunitavalt teolt tabatud. Aga vastupidi, Elsa Kongole tundus koguni meeldivat, et olin just seda fotot silmitsema jäänud. Sest ulatanud mulle koogitaldriku tordilõiguga ja kohvitassi, võttis Elsa Kongo foto kätte, pühkis sellelt kujutluslikku tolmu, ja enne kui ta selle mulle lähemaks vaatamiseks ulatas, surus ta fotot korraks südame vastu. Ja ma mõtlesin, et see liigutus jääb meie kahe vahele, et sellest ei pea teadma eales keegi kolmas. Tagantjärele taipasin, et tegu oli puhtinstinktiivse liigutusega, mis polnud kuidagi mõeldud tolle mehe halvustamiseks, kes oli ta nüüdne elukaaslane ja istus, niipalju kui ma hääle järgi kuulsin, teises toas pidulauas.
Süüvisin fotol oleva mehe näojoontesse, justkui olnuks mulle äärmiselt tähtis need endale meelde vajutada. Tiia isa oli ümara heatahtliku näoga, Tiial polnud temast kuigi palju, ta oli siiski üleni oma ema tütar.
„Ta oli Eesti ohvitser… Tiia oli siis vaid üheksakuune, kui… isa kaduma jäi – nii me siiani ütleme, sest mingit muud teadet pole… kunagi olnud… Nii et Tiia ei mäletagi oma isa… Me elasime tookord Tallinnas, Tartu maanteel, see maja on praegugi alles… ma käisin viimati laulupeol olles seda vaatamas… See siin on mu ema kodu, minu sünnikoht, õieti kõik, mis ühest talust on järele jäänud… Konstantin, mu mees teadis nagu kõike ette. Ta saatis mu linnast ära, täpselt päev enne seda… See oli kui põgenemine… Kõik meie mööbel, kõik muu varanduski jäi sinna… võõrastele…”
Ma seisin, hoidsin ikka veel käes seda ainsat fotot ja kuu lasin oma tulevast ämma ega teadnud, miks ta, see naine, just mulle, täiesti juhuslikule inimesele, seda kõike rääkis. Oli sel les mingi sügavam mõte, eelaimus? Aga siis meenus mulle mu enda kogemustest, et inimesed käituvadki tihti nii – nad ei avane alati mitte omadele, vaid teinekord juhuse tahtel võõrale inimesele, nagu peaks ometi keegi maailmas sinust teada saama asju, mida oled senini vaid endas kandnud, tundnud selle suurenevat raskust, nii et usaldad selle võhivõõrale, kes muutub nõnda sulle tahtmatult lähedaseks.
See oli seda imelikum, et oma tulevas, tõelises elus ei rääkinud ta oma esimesest mehest mulle kordagi. Ja ka Tiia tegi temast nõnda vähe juttu. Ainult korra.
Andsin pruunis raamis foto tagasi.
„Kohv jahtub ära,” märkas siis ämm.
Ja alles nüüd tundis külaline niipalju julgust, et küsis pidu põhjuse üle.
„Täna on meie Tiiakese sünnipäev!” ütles mu ämm hellalt.
Ah siis nõnda tähtis päev. Kuidas ma võisin seda unustada! Kuid ma ju ei teadnud seal tallipealsel, mis päeva just ma olen ärganud. See vabandas kõike. Samal hetkel langes mu pilk seinakalendrile; seal seisis ikka seesama aastanumber 1965. Ja mind täitis üleni soojavoog. Esiteks seepärast, et mind tagasisuunas kandev ajavoog oli aeglustunud, ei, see oli lausa peatumas. Kui teaks vaid, kas päriselt või üksnes ajutiselt? Ning kindel see – tegu oli kahekümne neljanda augustiga.
Tõstsin tassi ja rüüpasin suutäie, tundes, kuidas kohvi ergutav mõju peaaegu silmapilkselt järgnes. Siis heitsin pilgu tassile, ehkki mõistsin, et see tass ei pärine, ei saagi pärineda ilusast sügislehtede-andide serviisist, mille me toome siia majja palju hiljem, Elsa Kongo kuuekümnendaks sünnipäevaks. Seejärel hakkasin torti lusikaga murendama.
Ja välgukiirusel kihutasid minust läbi kõik selle päeva tähistamised – siis, kui me ükskord koos oleme! Oli ju Tiia sünnipäev see päev, kui suvi on lõppemas, ent mil aasta veel jätkutas oma ilu ja soojust, ühtlasi oli see päev, mida mina muutumatult igal aastal
