tehtud piimakäru lükkav vanainimene…
Siis hakkas eespool kerkima pilvevall, all hatune tumedam serv. Ja juba sähvatas selle ning maa vahel sakiline välk, ent kõuemürin ei ulatunud kabiini. See pilv lähenes nüüd kahekordse kiirusega, mõne minuti pärast oli auto valge veetuisu sees, nii et juht pidi kiiruse maha võtma. Siis sähvatas taevatuli uuesti ja välk lõi otse meie ees asfaldisse, samal hetkel kärgatas Taevaisa oma kõige valjemal häälel. Võpatasin, haarasin endapoolsest käepidemest kinni, aga see osutus hoopis aknaklaasi allakeerajaks. Summutatud vihmahääl muutus vaid hetkega valjuks.
„Ära karda, autol on maandus,” lausus vale-Leonov. Ja mulle meenus, et taolistel autodel ribises tõesti alati järele jupp ketti, mille mõttest me lapsepõlves aru ei saanud.
Vasja laskis mind maha Ülemistel, trammipeatuses. Nii ta siis polnud mult selle tunniajalise teekonna jooksul kordagi küsinud, mis minuga juhtus või kes ma üldse olen. Olin talle tagantjärelegi veel tänulik.
Parajasti tuli kolinal tramm, astusin sisse, juba sammus minu poole pruunist dermatiinist kotiga konduktor, kõhu peal neli või viis erivärviliste piletite rulli. Kobasin sinise rooba taskus, sain sealt peotäie peenraha, ja ilma et ma teadnuks, kui palju mult küsitakse, sirutasin peopesa välja, ning konduktor noppis sealt üheainsa kolmekopikase, rebis mulle vaikides kaks piletit. Olin jälle ühe olukorra võrra minevikule lähemale saanud.
Väljusin, õigemini toibusin alles Sitsi mäe peatuses. Mingi ammune harjumus, tugevam kui peatuse nimi, tõstis mind istmelt üles. Samamoodi viisid jalad mu üle trammitee, Balti Manufaktuuri hoonetest mööda. Siis alles meenus põhjus – meil oli Tiia ja lastega selles kandis pikka aega korter. Varem, abielu esimesel aastal olime elanud Lembitu tänavas, seejärel lühikest aega ka Mustamäel. Kõik need mälestused liigutasid end minus nagu uinunud loomad ja püüdsid asuda oma jär jestikustele kohtadele.
Ükskõik mis, aga see maja ja see korter peaksid ju praegugi olemas olema, olgu ma siis millises ajas tahes! Aga just seda uut aega, kuhu ma olin paisatud, seda ma tahtsin hetkel kõige enam teada saada.
Teadsin, et ma leian me vana maja, me vana korteri üles ka käsikaudu, kõige tihedamas pimeduseski – aga praegu oli koguni ilus ja valge suvepäev! Ent, nagu selgus, seda pikka hallist silikaattellistest maja alles ehitati, õigemini, ehitamine oli juba lõppjärgus, ehkki tellinguid polnud veel maha võetud. Mis tähendas, et ma olin meie ajast ette jõudnud – me koosaeg Tiiaga selles majas seisab alles ees! Sellele oli kummaline mõelda, ent ometi oli see nii. Ma olin meist mõlemast, rääkimata me lastest möödunud…
Sedasama meie ajast ettejõudmist kinnitasid ka samas kõrval olevad kaks madalat tumerohelist barakitüüpi puumaja, mille ustest vooris sisse ja välja igas vanuses inimesi, kostis ümberasujate valju kõnet ja uhmas tänavale hapukat kapsalehka. Nüüd mäletasin neidki, kahekorruselisi tsaariaegseid barakke Pjotr Iljitš Tšaikovski nime kandval tänaval, mis lammutati, ei, mis lammutatakse alles aasta pärast meie kolimist sellesse pikka halli majja, mis juhtub tõenäoliselt viis aastat pärast halli maja valmimist.
Nii ma siis seisin meie kunagises, tegelikult tulevases õues ja vaatasin kohta, kus saavad olema meie pidevalt üleajavad prügikastid, silmitsesin puudealust, kus hakkavad rippuma laste jaoks määratud kiik ja kuhu tuleb nende liurenn. Ja kor raga tõusis silme ette üks talvine pilt – lumememmed ja ise tehtud liumägi, ja selle otsast lohiseb kuidagi õnnetult alla me noorem võsu ning murrab oma esihamba. Meenus veel mõnigi üksikasi sellest õuest, kaugemast majaümbrusest… meie tulevikust, meenus ja samas kadus, sest ma olin sellele küll lähedal, kuid see aeg oli habras ja hetkeline ehk see pärast, et see ei olnud veel alanudki. Ma olin sellele lähemal… ta tei sest servast.
Igal juhul olin nüüd täiesti kodutu, absoluutselt asutu. Ning ometi, nagu nüüdsama selgus – ma mäletasin seda oma eelmist elu. Ma igatsesin taga ta lihtsust ja loomulikkust, see siin oli pere alguse aeg.
Majade vahelt paistsid Stroomi metsa männid. Nüüd kiskus mind sinna. Pealegi oli mets alati olnud kui mu truu sõber, lapsepõlvest ja maa-aastatest peale. Tema pidi mind mäletama! On ju puudel oma, ehkki teistsugune mälu.
Seda linnasisest metsa oli võimatu lahutada me lastest, nendega veedetud tundidest. Ma käisin siin, järelikult käin ükskord veel, lükates enda ees lapsevankrit ja kuulates sellesama salapärase Aja sõudu puulatvades, sest kusagil mujal ei saa Aja hääl nii kuuldavaks muutuda kui mereäärses metsas, kui laste seltsis, kes muudavad oma kiire kasvamisega Aja teistmoodi hoiatavalt nähtavaks. Aga need ei olnud, ei saa olema tühjad tunnid, see oli samaaegselt Aja annetus, jah, ma olin siin veetnud tunde mitte ainult samasugusel suveajal, vaid ka sügiseti, koguni talvel, istudes mõnel kännul ja mõtiskledes, samal ajal kui imik, endal õnnis inglinägu ees, vankrikeses oma õnnelikus unustuses iseendaga tegeles.
Männid, need meremännid olid kuidagi vähem kaldu lahe poole, kui siis… kui ma siin uuesti viibin. Seisatasin ühel kõrkjasel kohal. Seal nirises, niriseb minu ajal vaid pisut vett laiast toruotsast, aga praegu saatis too toru haisvat inimsoppa lausa kohinal merre. Ent muu oli tuttav, samasugune – rämps veejoomel ja laialt paljandunud liiv ning üle lahe, kolme või nelja kilomeetri taga paistev rahn, too Kalju Mere Ääres, mis oli vastasrannale nime andnud.
Oh, ma mäletasin seda rahnu ja üht lahte kaanetanud talvekülma! Suur Käsi ei suudaks selliseid seiku meie mälust ka parima pingutuse korral ära pühkida, sest mälu on mõne meenutuse või pildi suhtes jonnakas… Niisiis oli… on käre talveaeg, punetava taevakaarega õhtu, ma tulen oma kahe jõmpsikaga üle jää, kõik kolm suuskadel, Maia kui suurem hoiab teadlikult minu selja varju, aga väiksem rühib meist mõni samm maas, pingutab kõigest jõust, ei tee häältki, nagu oleks just see tulek peamine iseloomuproov. Tuisk käib meile kõigile valusalt vastu nägu, käed käpikuis külmetavad, aga vahemaa kodupoolse metsaga aina väheneb, kuni olemegi ükskord sahinal roos ja Maia kilkab nii mis hirmus. Aga sellele järgneb juba stseen meie köögis – Tiia hõõrub laste valgekstõmbunud kõrvu ja ninaotsi ning vaatab aeg-ajalt mulle etteheitvalt otsa, mina aga lausun totralt: „Me tahtsime teada saada, mis tunne on olla polaaruurijad…”
Imelik, et täna oli siin metsaaluses nii vähe inimesi. Või seda kontingenti polnud veel siia linnaossa saabunud – mitšmaneid ja päris tärnidega mehi, nende prouasid ja lapsi ja laste babuškaid. Ent polnud ka muid logelejaid, isegi mitte joodikuid, polnud ka hipodroomihobuseid, keda siia edaspidi jalutama tuuakse. Mina üksi, üksildane uitaja. Ühes kohas sattus mu pilk põõsa all vedelevatele kahele viina pudelile ja korraga tuli meelde mu lapsepõlvehobi. Mulle meenus mu kehv rahaline seis, korjasin pudelid üles, leidsin neile veel mõned lisaks, seejärel koguni võidunud katkise turukoti ja suundusin taarapunkti otsima. Ka see oli Ranna-nimelise võõrastemaja juures juba olemas ja töötas täie hooga, isegi väike järjekord minusuguseid ulatus uksest välja.
Tund aega hiljem leidsin end juba Paldiski maantee saunast, selle auruselt lavalt.
Mul oli vaja ennast puhtaks saada sellest mustusest, mis oli mulle tahtmatult vahepeal külge kogunenud. Mul oli vaja lahti saada ka tollest libulõhnast, oli tolle öise naise nimi Luule või Lulu.
Mul oli küll taskus pudelite eest saadud raha ja roobaga koos päranduseks saadud raha, aga ma teadsin, et osa sellest kulub kohe ära, kui ostan endale saunanaiselt sündsamad trussikud ja maika. See oli nii-öelda sundkäik, ilma selleta oli mõeldamatu edasi tegutseda, kuigi mul puudus igasugune plaan. Kuid igal olukorral, ka sellisel, kuhu oled vägisi asetatud, on oma loogika. Aga saunanaine, keda ju naiseks ositi ei peetudki, sest ta liikus meeste paljaste kehade hulgas nõnda tundetult, oli ometi halastava olemisega hing ja andis mulle pealekauba ka veel kulunud, kuid puhta särgi ja küünarnukikohtadest nõelutud kampsiku. Küllap mõlemad sauna unustatud rõivaesemed, sest see on koht, kus inimese mälu muutub amorfseks, olemus heldeks.
Sel ajal kui ma selle veidi värskema
