vana kaupmehelik harjumus, mis tungis mõnikord esile.
«Noh, mis on?» hüüdis proua Vauquer talle teraval häälel, mis kattis lusikate ja taldrikute klõbina ning kõikide teiste hääled. «Kas leiate vahest, et leib ei ole hea?»
«Vastuoksa, proua Vauquer,» vastas vanamees, «see on küpsetatud esimest sorti Étampes’i jahust.»
«Millest seda näete?» küsis Eugène.
«Heledast toonist ning maitsest.»
«Ninamaitsest, sest et nuusutate seda,» ütles proua Vauquer. «Te lähete nii kokkuhoidlikuks, et varsti leiate abinõu, kuidas toita end ainult köögiõhu nuusutamisest.»
«Võtke siis leiutuspatent!» hüüdis muuseumiametnik. «Võite teenida ilusa raha.»
«Jätke ometi, ta teeb seda selleks, et veenda meid, et ta on olnud kunagi nuudlikaupmees,» lausus maalikunstnik.
«Tähendab, teie nina on siis retort?» küsis jällegi muuseumiametnik.
«Re … kuidas?» hüüdis Bianchon.
«Rekord.»
«Resultaat.»
«Revolutsioon.»
«Repertuaar.»
«Refleks.»
«Reform.»
«Refrään.»
«Reklaam.»
Need kaheksa vastust lendasid kiirtulena saali igast nurgast ja ajasid seda enam naerma, et isa Goriot vahtis lõunastajaid lollil ilmel nagu mees, kes püüab mõista võõrast keelt.
«Re …» küsis isa Goriot Vautrinilt, kes istus tema läheduses.
«Reejalad, vanamees!» vastas Vautrin, surudes isa Goriot’le ainsa plaksuga pähe kübara, mis vajus talle silmile.
Vaene vanake, jahmunud sellest äkilisest rünnakust, püsis viivukese liikumatult. Christophe viis ära vanamehe taldriku, arvates, et ta on supisöömise juba lõpetanud; nii et kui Goriot oli kohendanud oma kübarat ning haaras lusika järele, kolksas ta sellega vastu lauda. Kogu laudkond pahvatas naerma.
«Mu härra,» ütles vanake, «te teete halba nalja, ja kui te veel kord lubate enesele sääraseid tembutusi …»
«Mis siis, papa?» katkestas teda Vautrin.
«Siis tasute selle eest kord kallilt …»
«Põrgus, eks ole tõsi?» küsis maalikunstnik. «Selles mustas urkas, kuhu pannakse halvad lapsed!»
«Mis on siis, preili,» lausus Vautrin Victorine’ile, «teie ei söö ju? Kas papa oli siis jällegi tõrges?»
«Päris koletis!» ütles proua Couture.
«Vaja talle mõistus pähe pista,» lausus Vautrin.
«Preili võib ju kostiraha tagasi nõuda,» sõnas Rastignac, kes istus Bianchonile kaunis lähedal, «sest ta ei söö ju sugugi. Eh! eh! Vaadake ometigi, kuidas isa Goriot uurib preili Victorine’i.»
Vanake unustas söömise, vaadeldes vaest noort tütarlast, kelle näol ilmnes tõsise valu, hüljatud lapse valu, kes armastab oma isa.
«Armas sõber,» sosistas Eugène tasasel häälel, «oleme eksinud isa Goriot’s. Ta ei ole totter ega närvideta. Tarvita tema juures oma Galli süsteemi ja ütle mulle, mis temast mõtled. Nägin teda käänavat täna öösel kullatud hõbeanumat, nagu oleks see olnud vaha; ja praegusel hetkel avaldab ta nägu erakordseid tundeid. Ta elu näib mulle nii saladuslikuna, et selle uurimine tasuks kindlasti vaeva. Jah, Bianchon, sa võid naerda, kui tahad, ma ei naljata.»
«Olen nõus, see mees on arstiteaduslikult huvitav,» ütles Bianchon. «Kui ta soovib, lahkan tema.»
«Ei, katsu ta pead.»
«Aga võib-olla on ta lollus nakkav?»
Järgmisel päeval riietus Rastignac väga elegantselt ja läks peale lõunat kella kolme paiku proua de Restaud’ poole, andudes teel oma pööraselt hulludele lootustele, mis teevad noorte inimeste elu nii kauniks: nad ei arvesta siis takistusi ega hädaohte, kõiges näevad nad menu, poetiseerivad oma olemasolu ainuüksi oma kujutelma mänguga, kurvastavad või teevad end õnnetuks kavatsuste luhtaminekuga, mis elasid seni ainuüksi nende taltsutamatuis soovides; kui need noored ei oleks rumalad ning kartlikud, oleks seltskondlik elu võimatu. Eugène kõndis üliettevaatlikult, et mitte end mudaga määrida; kuid ta kõndis kaaludes, mida öelda proua de Restaud’le, ta varustas end vaimukusega, ta leiutas kujuteldud vestluse vastused, ta valmistas ette oma naljasõnu, oma fraase à la Talleyrand, kombineerides mõttes pisisündmusi, mis soodustaksid armuavalduse esitamist, millele ta rajas oma tuleviku. Ent üliõpilane tegi enese mudaseks ning Palais-Royalis pidi ta laskma viksida oma saapaid ning harjata oma pükse.
«Kui oleksin rikas,» ütles ta enesele, vahetades viiefrangise raha, mille oli võtnud kaasa igaks juhuks, «oleksin sõitnud sõidukis, oleksin võinud vabalt mõtiskella.»
Lõpuks jõudis ta Helderi tänavasse ning küsis proua krahvinna de Restaud’ järele. Mehe külma raevuga, kes on kindel, et jõuab kord võitjana pärale, võttis ta vastu teenrite põlgliku pilgu, kes, kuulmata väljas vankri mürinat, olid näinud teda jalgsi üle õue tulevat. Ta oli seda tundlikum sellele pilgule, et oli juba mõistnud oma alaväärtuslikkust, astudes sellesse õue, kus uhkes rakendis ilus hobune kibeles säärase toreda kabrioleti ees, mis tunnistab omaniku pillavat luksust ning laseb aimata, et kõik Pariisi naudingud on tema juures enesestmõistetavad harjumused. Eugène’i tuju läks halvaks. Ta aju avatud laekad, mis ta lootis leida täis vaimukust, sulgusid, ta juhmistus. Teener oli läinud teatama külastaja nime ning krahvinna vastust oodates seisis Eugène ühel jalal eestoa akna ees, toetudes küünarnukiga aknakremoonile ja vaadates ise masinlikult õue. Aeg näis talle pikana, meelsasti oleks ta ära läinud, kui ta poleks olnud varustatud selle lõunamaise sitkusega, mis otsejoones edasi rühkides imesid teeb.
«Armuline härra,» lausus toapoiss, «proua on buduaaris ja väga kinni, ta ei vastanud mulle; kuid ehk sooviks härra minna salongi, seal on juba keegi.»
Imetledes nende inimeste hirmsat võimu, kes ainsa sõnaga süüdistavad või taunivad oma isandaid, avas Rastignac külmavereliselt ukse, kust oli tulnud toapoiss, kahtlemata selleks, et näidata neile häbematuile lakeidele, et ta tunneb külastatavat maja; ent ta sattus ootamatult ruumi, kuhu olid paigutatud lambid, puhvetid, käterätikute soojendamise aparaat vannitoa jaoks ja mille kaudu pääses ühtlasi pimedasse koridori ning kõrvaltrepile. Eestoast kostev mahasurutud naer viis ta hämmelduse tipule.
«Härra, salongi pääseb siit,» lausus talle toapoiss selle võltsi aupaklikkusega, mis näis veelgi suurema pilkena.
Eugène tuli nii suure kiirusega tagasi, et lõi ennast vanni vastu, kuid õnneks säästis ta oma kübara vanni kukkumisest. Sel hetkel avanes uks pika koridori lõpus, mida valgustas väike lambike; Rastignac kuulis korraga proua de Restaud’ ja isa Goriot’ hääli ning suudluse kõla. Ta astus söögituppa, läbis selle, järgnes toapoisile ning astus esimesse salongi, kus jäi akna ette seisma, nähes, et see avaneb õue. Ta tahtis vaadata, kas see isa Goriot oli tõepoolest tema isa Goriot. Süda peksis tal imelikult ja Vautrini kohutavad mõlgutused tulid tal meelde. Toapoiss ootas
